Parim, ja vast ka kuulsaim viis Costa Ricat iseloomustada, on Pura Vida, mis tõlkes tähendab sõna-sõnalt puhast elu. Kohalike kohtudes küsiks üks tüüpiliselt, kuidas käsi käib, millele teine vastaks sõnadega: «Väga hästi. Pura vida!» Viivitamata oleks mõlemad kursis teineteise tervisliku, aga ka hingelise seisundiga, ning kinnitanud, et kannavad endas sarnast elufilosoofiat; ka klaase lüüakse seal kokku nn puravidalikus joovastuses.

Ma armusin Costa Ricasse, sealsesse kultuuri, vihmametsadesse ja palavusse; mulle meeldis nende latiinolik korralagedus, mis oma värviliste majade, armumeloodiate ning kaasakutsuvate tantsudega tegelikult igasuguse tähtsuse kaotas. Veel avaldas mulle muljet elurõõm, mille abil lohutatakse oma raskeid katsumusi, ja kui närv kipub vahel mustaks minema, hüütakse abivalmilt rahustuseks tranquilo. Mul vedas, et elasin majakeses keset vihmametsa, minu tagaõue päikesevarjus kõikus võrkkiik. Pura vida.

Tõlkisin hiljuti Milan Kundera romaanikriitika esseed «Eesriie», mille ühes peatükis räägitakse autori avastatud sarnasustest pisikese, kommunismist tallatud Tšehhimaa ja Kesk-Ameerika vahel.

Kolm kuud pärast seda, kui Vene väed okupeerisid 1960. lõpul Tšehhoslovakkia, olla sõitnud Prahasse kohaliku kirjanike liidu kutsel kolm Ladina-Ameerika kirjanikku: Julio Cortázan, Gabriel García Marquez ja Carlos Fuentes. Nad olid tulnud vaikselt, kirjanikena, et näha ja mõista; et jagada oma tšehhi kolleegidega õlatunnet. «Ma veetsin nendega unustamatu nädala. Meist said sõbrad,» kirjutab Kundera.

Ning pärast lõputuid hommikueineid ja kirglikke arutelusid suurte meestega nägi Kundera ühtäkki oma Kesk-Euroopas ootamatut naabrit Kesk-Ameerikale: «Kaugel teineteise vastas, külg küljega kõrvuti kahe läänega: kaks hüljatut, põlatut, maha jäetud maad, kaks paariat. Ma nägin kahte maailma osa, mis olid kursis kurjuse ja ilu müstilise abieluga.»

Ei ole raske leida võrdluspunkte või avastada väikese Costa Rica ja Eesti sarnasusi. Mõlemad pole kuigi suured, kuid mõlema territoriaalse nappuse hüvitab kultuuriline mitmekesisus ja suursugune, uhke rahvas. Costa Rica, nagu ka Eesti, on teinud palju oma kultuuripärandi säilitamisel; mõlemas on aastakümneid väldanud tehnoloogia areng ning ärisõbralikud reformid, mis on muutnud endised banaanivabariigid (Chiquita on pärit Costa Ricalt!) heaoluühiskonnaks.

Need riigid on muutunud oma piirkonna tarkadeks liidriteks, nende kvaliteetne tööjõud on samahästi hinnatud rikaste naabrite juures kui kodumaal. Eesti oli juba Nõukogude Liidu päevil teistele eeskujulikuks näiteks, Costa Rica on samas Kesk-Ameerika vanim demokraatia; kostariikalased on ka üleilmsel poliitilisel tasandil väga jõuliselt esinenud (näiteks olles üks ÜRO piinamisevastase konventsiooni protokolli OPCAT initsiaatoreid, millega on liitunud ka Eesti).

Tänu suurele kirjaoskuse protsendile ja silmapaistvale avatusele on mõlemal riigil väidetavalt helge tulevik, seda just iseseisvate, edumeelsete otsuste ja arengukavade abil.

Pura vida elufilosoofia on andnud Costa Ricale võimaluse olla paljudele teistele heaks eeskujuks tänu oma erilisele ellusuhtumisele. Selle mõiste valguses paistab, et eestlased on oma olustikuprobleemide, võõraviha ja usaldamatusega enda pura vida’st valgusaastate kaugusel. Siin ei taheta millegipärast nautida elu, mis on väga võimalusterohke ning probleemidele vaadatakse laia kaarega.

Veelgi kurioossem, jamasid ja jokke tekitatakse meil eimillestki ja selleks, et neid on siin veel vähe. Kuusteist aastat polnud Eestis vägivalda, elasime rahumeelselt transformeerudes, kindlustasime omariiklust ja püüdsime kiivalt hoiduda võimalikest vigadest. Eesti elanikud olid siiani äärmiselt õnnelikud, kuna meil polnud varem toimunud tänavarahutusi.

Nüüd aga leiavad meilgi aset rahvamasside vihased kokkupõrked ja öeldakse, et ka Eestist on seeläbi saanud tõeline Euroopa riik. Costa Rica, võrdluseks, saatis esimese riigina maailmas laiali oma sõjaväe ja suutis seeläbi hoiduda Kesk- ja Lõuna-Ameerikat regulaarselt äestanud rahutustest ja riigipööretest.

Me väärtustame isiklikku rikkust ja sõltumatust, räägime majanduskasvust ja moderniseerimisest; oleme uhked selle üle, et Eesti on iseseisev, et meil on oma rahvusvärvid, oma hümn, raha ja president; meie telekanalid näitavad eestlaste tehtud filme, meil on rahvusvaheliselt tuntud staare, sportlasi ja eurolauljaid. Ja olgugi et oma rahvast ja kultuuri armastavate eestlastena ei usalda me valitsust, lubab too meid õige varsti Euroopa viie rikkaima riigi hulka tõsta.

Kuid eestlaste hoiakutes on sageli tajuda viha ja kibestumist; negatiivne mõttemaailm muudab meid tulevikus madala töövõimega depresseerunud elanikkonnaks, mis just sel hetkel hakkab häälekalt küsima, kas me sellist Eestit soovisime, küsimata endalt, kui suur on meie kui rahva panus asjade muutumisprotsessis. Muudatusi soovides peaks alustama indiviidist – kuidas ühendada subjektiivset rahulolu riikliku elu edusammudega?

Hiljuti lugesin ajakirjaveerul ühe venelanna ülestunnistust sellest, millega ta Eestis rahul pole. See oli mõjuv ja olin talle tänulik, et eesti keelt kõnelevana ja igati integreerununa astus ta oma rahvuskaaslaste eest välja. Kuidas suhtume oma mitte-eestlastesse? Eesti ühiskonda on nimelt juurdunud arusaam, et kõik elanikud ei ole ideaalide ja unistuste ees võrdsed, kusjuures ma ei pea silmas nn võrdset osasaamist hüvedest.

Viimastest uuringutest tuleb välja, et kõigele vaatamata on meie venelased sallivamad kui eestlased ning usaldavad endiselt ka Eesti riiki, olgugi et peavad endid ikkagi «teise sordi» inimesteks. Meie erakondade räpane tormijooks on aga marginaliseerunud poliitika ning näib olevat tähtsam kui tõeliste probleemikolletega tegelemine. Loodan, et me pole unustanud seda, mis vallandus möödunud aprillikuus Tallinnas. Ehk on suvi teinud rahustava kuuri ja sügis tuleb kevadest targem?

Aeg on käes, riigikogu koguneb ja valitsus hakkab korraldama oma koosistumisi. Meie poliitikute käitumine eesootaval töösemestril peab kajastama meie tahet olukorda parandada ja tuletama meelde, et õnneks vajame midagi hoopis muud kui majanduskasvu ja palganumbreid.

Tarvis on tunnet, et meil on riik ning seda, et vastutame üheskoos selle tuleviku, oma edasise heaolu ja ühise kindlustunde eest. Tundub, et vajame enam üksmeelset mõtlemist, kuid kuni me ei pinguta, pole ka tulemusi.

Ja seni ei iseloomusta meie edukat väikeriiki mitte pura vida, vaid hoopis vana hea mañana. Ainult et erinevalt latiinodest ei ole eestlaste puhul tema tähendus mitte lootustäratav homme või kunagi, vaid hoopis pettumusttekitav mitte täna...