|
 |
01.12.2007 00:01 Rein Veidemann, Postimees Otsides üldistavat nime legendaarse Edgar Valteri (1929–2006) maaliloomingule, millest esinduslik valik reproduktsioone nüüd ühiste kaante vahel, jäin peatuma «hõllandusel». See juba Wiedemanni sõnaraamatus üles tähendatud ja mitme, eriti 20. sajandi alguse eesti luuletaja (Enno, Under jt) tekstides võimendatud «hõllandusena» tähistatud seisund – segu ihast, igatsusest, soovist, janust, ulmast – peegeldub Valteri maalide igast laabitsa- või pintslitõmbest. Just nimelt, sellest esmasest liigutusest, millega kujutis ja värv lõuendile – Valteri puhul küll enamasti papile – jõuab. Looritatud jutustus Nii nagu kunstikriitikud märganud ja nagu ka Valter piltidele lisatud intervjuus tunnistanud, on maalimine talle olnud ikka mingi loo või nägemuse jutustamine piltide ja värvide abil, mida kroonib sõnum. Ehk teisisõnu, kujutis pildil või sü˛ee peab Valteri meelest osutama ühtaegu nii mõttelisele teele, mille autor pildi maalimiseks läbi käinud, kui ka seisukohavõtule, mis pildi valmides kõlama jääb. Tõenäoliselt võiksime Valteri maale liigitada omamoodi kontseptideks, aga samas pole Valteri unenäoline, lüürilis-melanhoolne ja lapsemeelne reaalsus nii deklaratiivne ega projektipõhine, nagu seda kontseptualismi puhul rõhutatakse. Valteri piltide allkirjad mõjuvad otsekui impressionistlike laastude või novellide pealkirjad. Kui ta kirjutab – minu poolt juhuslikult valitud – pildi allkirjaks «Kaugetele randadele», siis äratab pildil kujutatu (tüdruk ja poiss tünnis tõukumas kaldast avaveele) kogu mõtte- ja tunnetegamma, mis sellele eelneb või sellega kaasneb. Niisamuti kõrvalleheküljel pilt «Sinine liblikas», milles fookusesse satub liblika ja seda jälgiva poisi kõrval hoopis poissi ja liblikat ühendav pilk, vahemaa poisi silmade ja liblika vahel. Sealt hargnebki jutustus, mis laieneb muinasjutule omasele arhetüüpsele ümbrusele: oja või tiigi kaldal kivide keskel istuv laps, taamal vana maja, lagunenud aed, varju pakkuv puu jms. Näib, nagu küsiks poiss midagi liblikalt või tooks liblikas talle mingi tähtsa sõnumi poisi unistuste täitumisest. Selliseid minimalistlikke sü˛eid kannavad endas paljud Valteri maalid. Nad juhatavad teed mitte ainult looduse loomulikkusesse, vaid ka iseendasse. Valterile on tunnuslik, et tema maalide tegelased – korduvalt tema enda «teine mina» Pokuvana või kunagi unistava poisikesena – ei vaata maalilt otse vaatajale silma, vaid on looritatud pilguga või siis hoopis suletud silmi. Kas on tahtnud Valter rõhutada sellega, kui tähtis on igaühel meist iseendas selgusele jõuda, või avaldub selles Valteri endassetõmbunud, üksildase isiksuse vaikne traagika – jääb maalide vaataja enda otsustada. Kunst kui hingeravim Sellessamas juba mainitud intervjuus tõdeb kunstnik, et nii nagu igal inimesel, on temalgi mingi ülesanne siin maailmas olemas. «Mul on tunne, et see anne, mis mulle on antud kunsti alal, [on] … teha pilte… inimeste jaoks. Mõneti ka enda mahalaadimise jaoks.» Sellest tulenebki minu meelest üks Edgar Valteri kohta eesti kunstiilmas ja kultuuris tervikuna põlistav omadus – olla hingeravitseja. Tõepoolest, nii Valteri karikatuurides kui raamatuillustratsioonides tõuseb ikka ja jälle domineerivaks julgustav, lohutav, tihti ka kelmikas-elurõõmus alge. Kõik see, mis igapäeva elurutus kasvatab pettumust, kibestumist, mõnikord koguni raevu ja vihkamist, taandub Valteri loomingus leebeks ja mõistvaks rahuks. Headuse prohvet – see jääb kõlama ka Edgar Valteri maalidelt. Või seesama kunstnik Maarja Unduski sõnadega korratud: «Edgar Valter on üks helge laik mu lapsepõlvest… [ta] oli helde andja. Tema kunst lihtsalt voolas temast välja…[ta] oli niisamasugune nagu tema pildid – südamlik, vahetu, tundlik ja pisut naljakas, aga ka melanhoolsevõitu.» Raamat Edgar Valter «Maalid 1983–2005» Elmatar 2007 |
|||||||
|
