| Reeglid nägid ette kahe inimese näidendi lavastamist, teksti ei tohtinud kergekäeliselt muuta ning valguse ja heliga toetada. Ei tea, kuivõrd tudengid omavahel arutasid, milliseid tükke valida, aga mingi seesmine liikumissuund on mõlemad viinud otsapidi sarnaste teemadeni. Ühiseid märksõnu on siin mitmeid – linn, anonüümsus, üksindus ja üksildus, inimesed, kes otsivad teisi inimesi. Sarnasuste pinnalt on huvitav jälgida, kuivõrd erinevaid maailmu on suudetud luua. Külmunud sõrmed«Pink» algab norra näitekirjaniku Fosse «Talvega». Annus on võtnud etteantud raamistikku väga otseselt ning rajanud minimalistlike joonistega maailma. Pargipinki satuvad jagama Annuse enda mängitav introvertne ja pisut neurootiline ametnik ja Katariina Laugu mängitav purjus naine. Joogise naise äng ei lase kaastundlikul mehel ligimest maha jätta ja nii nad seotuks jäävadki. Talv muutub meeleoluks, teemaks, laadiks. On tunne, nagu sõrmed oleks külmunud. Eu on sees, aga miski hoiab kinni, nii et ei paindu ütlema, välja elama. See väljendub viisis, kuis näitlejad mängivad, suhetest, mis tegelaskujude vahel tasahilju tekivad jne. Talvisus ja püüdlus talvisusest lahti rabeleda väljendub Fosse keeles. Need on otsivad, kompavad sõnad – pooljuhuslikult saavad mingi asjad välja öeldud, teised ütlemata jäetud. Katariina Lauk saab keelega loomulikult üheks ning keele ehedus saab nii vormi. Eks askeetlikud mustrid ole ka lavastuse ohuks, jättes tegelased alati distantsi taha. Uusberg on talitanud küll kenasti reeglite järgi, aga nende reeglitega on ta ka osavalt manipuleerinud, nutikaid lahendusi otsinud ja minimalismile meelitavatest piirangutest mööda hiilinud. Ja tulemus on põnev. Ent üks oluline omadus on sel Kaval-Antsul. Ta nutab. Suuri soolaseid pisaraid. Ning sestap on kogu kavalantsluse sihiks siin hoolivus, lähedus. See, kuidas Uusberg on pannud Margus Prangeli ja Alo Kõrve ellu äratama neid Edward Albee tuhandeid kordi juba kunagi ellu äratatud tegelaskujusid ilmakuulsast «Loomaaialoost», on väike ime. Loom ja inimene Kõrve on loom ja inimene. Ta ise on seesama majaperenaise koer, kellest ta räägib ning kellest ta aru ei saa. Oskamatusest suhelda ta ründab, otsib õigemaid taktikaid, läheb hirmu täis. Iga samm areneb välja eelmisest, loomulikult ja üllatuslikult. Seejuures üllatuslikult ka tegelase enda jaoks. Ka Prangel on suurepärane. Kaastunnet äratava Jerry püüdluste tunnistajana sooviks ta aidata, aga ei oska. Mitte meelega ta ei mõista Jerryt, aga ta on paraja kihi endale peale kasvatanud, millest naljalt keegi enam läbi ei tule. Loo lõpp on oma intiimsuses, jõulisuses ja traagilisuses kontidesse pugev. Lavastus «Pink» I: Fosse «Talv», lavastaja Robert Annus II: Albee «Loomaaialugu», lavastaja Uku Uusberg Esietendus 20. septembril |