Esileht > Arvamus
Terve artikkel | Prindi | Saada sõbrale

Kalle Muuli: Weimari vari (39) 05.03.2008 00:01 Kalle Muuli, Postimees   Postimehe peatoimetaja asetäitja Kalle Muuli Foto: Peeter Langovits Vahetult enne Vene presidendivalimisi võrdles Eesti president Toomas Hendrik Ilves praegust Venemaad kunagise Weimari vabariigiga Saksamaal. Kuid ta ei läinud oma võrdluses lõpuni. Ilves jättis mainimata, et Weimari vabariik lõppes valimistega, mis tõi võimule natsipartei eesotsas Adolf Hitleriga. Seda seika tuleks rõhutada iseäranis nüüd, kus demokraatia udupasunad kuulutavad meile, et Venemaa valimised polnud vabad. Jah, ei olnud tõesti, aga Weimari vabariigi lõpp saabus just vabade valimistega. Kümned miljonid sakslased valisid täiesti vabalt natsid Reichstagi suurimaks parteiks ning vanadusest seniilne president Paul von Hinden­burg nimetas rahva juubelduste saatel 30. jaanuaril 1933 Saksamaa kantsleriks Adolf Hitleri.  VIIMASED KOMMENTAARID KKK Üks parimaid ja  selgemini kirjutatud  artikleid, mida ma  tükil ajal lugenud  olen! test test Teised kommentaarid Ma ei tea, kas Ilves tahtis Weimari vabariiki meenutades hoiatada Venemaad vabade valimiste eest. Kuid tõsi on see, et demokraatlikud valimised on mitte ainult Saksamaal, vaid teisteski vähese demokraatiakogemusega maades lõppenud sageli masendava tulemusega. Olgu viimasteks näideteks Venezuela või Palestiina, kus rahvas valis võimule terroristid. Seepärast on ehk ka Venemaa puhul mõistlik küsida, mis on parem: kas vabad vali­mised või Putini–Medvedevi leebe diktatuur? Kui Weimari vabariigis tõi ebasobivates oludes demokraatia mängimine võimule marurahvuslased, siis Venemaal seda ohtu praegu vist pole. President Putin on kõva käe poliitikaga ja avaliku impeeriumiihalusega äärmuslastel jalad alt löönud. Ka Mihhail Kasjanovi või Garri Kasparovi tüüpi läänemeelsetel opositsionääridel poleks lootust. Vene valija mäletab veel hästi seda kohutavat korralagedust ja riigivargust, mis vohas vabalt valitud läänemeelse presidendi Boriss Jeltsini ajal. Hoopis teine lugu on aga Putini enda lähikonda kuuluvate sõjaväelaste ja kage­biiti­de­ga, kes ta kaheksa aastat tagasi võimule aitasid. Nad on ilmselt piisavalt kogenud ja osavad, et presidendi vähimatki nõrkushetke oma võimu kindlustamiseks ära kasutada. Selles seoses on äärmiselt tähelepanuväärne, et Putin ei nimetanud oma järglaseks ühtki vana kagebiiti, kunagist võitluskaaslast, vaid tegi panuse pikki aastaid ainult poliitilistel ametikohtadel töötanud noorele Dmitri Medvedevile, kes pole otseselt seotud ei sõjaväe- ega luureringkondadega. See näitab, keda ta usaldab ja keda mitte. Kas Venemaa oleks saanud vabadel valimistel parema presidendi? Vaevalt. Parimal juhul oleks tulemus olnud sama, aga halvimal juhul oleksime näinud ajaloo kordumist. Seepärast on ka Eestile parem, et Putin ei korranud Hin­den­burgi vigu ega riskinud «Weimari Venemaa» hävinguga vabadel valimistel. Kas soovitad lugu teistele lugejatele? Hinne: 0