Majandusanalüütik Hardo Pajula kirjutab, et Eesti ja Argentina on ühtemoodi rahvusvaheliste rahakeskuste ääremaad, mida jäävad igavesti kummitama ühesugused probleemid. Ainus lahendus on ääremaastaatusest välja kasvada või keskustega ühte sulada.

Fikseeritud valuutakurss, kapitali vaba liikumine ja suured jooksevkonto defitsiidid on maailma rahandusajaloos tähendanud väga paljudel juhtudel otsepiletit võla-, pangandus- ja valuutakriisi. Eesti majanduse hoogsat arengut pole nende märksõnade ühisesinemine seevastu aga kuidagi pärssinud.

Samal teemal: IMFi raport: vajalik on otsustav poliitiline sekkumine (16)

VIIMASED KOMMENTAARID Nafta Diivanist Eesti on kolgas ja  jääb selleks! Kalle Jah, üks kommentaar on  põhjalikum kui  artikkel ise. Lugedes  nüüd Janno  kommentaari, anke  hinnang rah... Teised kommentaarid

Tavaliselt põhjendatakse Eesti edu meie erakordse tublidusega majanduspoliitikas. Kuigi see väide pole päris alusetu, viitab kahe kogemuse rabav erinevus siiski sellele, et ilmselt on siin lisaks paljukorratud enesekiitusele mängus veel midagi.

Eesti ja Argentina sarnasus

Alustame kõigepealt kahele riigile ühisest. Üheksakümnendate aastate algul võtsid mõlemad riigid ette tee rahvusvahelisse tööjaotusesse. Et autarktilises majanduses puudub ettevõtetel ja tarbijatel legaalne võimalus osta välisvaluutat, ei suuna ka nende käitumist maailmaturu hinnad, mis kajastavad hüviste suhtelist nappust. Tulemuseks on tervet mõistust trotsiv majandamine.

Rahvusvahelises kaubavahetuses osalemiseks vajalik valuuta konverteeritavus ei tähendada aga tingimata õigust osta välisvaluutat fikseeritud kursiga, see tähendab, valuuta on konverteeritav ka siis, kui seda on võimalik seaduslikult osta ja müüa pidevalt muutuva turuhinnaga.

Siit tulenes ka mõlema riigi esimene tähtis valik – kas siduda kurss jäigalt või jätta see turujõudude meelevalda. Valuutakursi mõju eesmärgiks seatud rahvusvahelistumisele võib vaadata aga kahes erinevas teoreetilises võtmes.

Esimese arusaama järgi kujutavad hüplikud valuutakursid endast olulist, raskesti maandatavat riski. Kui eesmärgiks on kaubavahetusest ja kapitalisiiretest väljakasvavate eeliste võimalikult tõhus ärakasutamine, tuleks kurss aga jäigalt fikseerida.

Alternatiivne käsitlus rõhutab seevastu maksebilansi kohanemisega kaasnevaid sisepoliitilisi pingeid. Muu maailmaga aktiivselt läviv riik seisab tihti silmitsi olukorraga, kus selle residendid tahavad välismaal rohkem raha kulutada kui välismaalased kõnealuses riigis. Kui valuutakurss on jäigalt fikseeritud ja puuduvad residentidel kiiresti müüdavad finants- või reaalsed varad ja ligipääs välislaenudele, peavad puudujäägiga riigi palgad ja hinnad langema nii palju, et välistarbija huvi selle riigi kaupade vastu oluliselt elavneks.

Sada aastat vanad mured

Et nüüdisaegsetel, mittepaindlikel tööturgudel ei reageeri palgad nõudluse muutusele aktsiahindade kiirusega, kaasneb nõutud muutustega tavaliselt töötuse märkimisväärne kasv. Et massidemokraatia ajastul seavad valitsused rahvusvaheliste kohustuste ees esiplaanile ikkagi kodumajanduse huvid, tähendab aga seda, et sisepoliitiliselt väga valusate muutuste korral võib riik valida jällegi enesesse kapseldumise.

Kui säärasesse olukorda peaksid ühel ajal sattuma paljud riigid, võivad fikseeritud kursid rahvusvahelisele koostööle sootuks hukatuslikuks saada. Viimase käsitluse järgi kujutavad paindlikud valuutakursid endast kaitseventiile, mis võimaldavad omavahel ühendada piiriülese kaubavahetuse, aeglaselt kohanevad tööturud ja valijaskonna meeloluvarjunditel mängiva nüüdisaegse poliittehnoloogia. Lõppude lõpuks peab ujuva valuutakursi korral tuhandete hindade asemel muutuma vaid üks.

Kui 19. sajandi piiratud demokraatia ajal arvati, et kullastandardi fikseeritud valuutakursid on üleilmastumise eeltingimuseks, siis seitsmekümnendate aastate järgne kogemus on massiparteide esiletõusu ja finantsturgude arengu taustal andnud jämedama otsa konkureerivale arusaamale.

Viimastel aastakümnetel toimunud teoreetiline ja praktiline kannapööre ujuvate valuutakursside suunas on vahetult mõjutanud siiski vaid suhteliselt väheseid riike.

Rahvusvahelise rahasüsteemi ääremaade ees seisavad praegu enam-vähem samad probleemid kui sada aastat tagasi. 19. sajandist võib tuua palju näiteid, kus üks või teine ääremaa tegi heroilise katse kullastandardi kaudu keskusesse välja murda, kuid siis ometi, tihti veel ka tugevasti sasituna, endisesse seltskonda tagasi langes.

Seesuguste äpardunud katsete hulk paneb omakorda küsima, miks nad üldse nii väga üritasid ja kursil lihtsalt vabalt ujuda ei lasknud, nagu rahasüsteemi keskused praegu teevad.

Pärispatu tagajärjed

Võimalik vastus viib meid omakorda keskuse ja ääremaade põhierisuseni. Harvardi majandusprofessor ja endine Venezuela valitsuse liige Ricardo Haussmann on ääremaa tähtsaima omadusena nimetanud selle «pärispattu» – võimetust laenata rahvusvaheliselt kapitaliturult iseenda valuutas.

Pärispatt tingib olukorra, kus ääremaa residentide varad ja sissetulekud on kodumaises, kohustused aga välisvääringus. Et tavaliselt on ääremaade finantsturud ka tehnoloogiliselt vähemarenenud või tulenevalt oma väikestest mahtudest lihtsalt «õhukesed», on selle residentide varade ja kohustuste erinevatest valuutadest tingitud risk üldjuhul katmata.

Välispuudujäägiga, kuid oma valuutas laenu võtva keskuse raha odavnemine muudab välismaised kaubad selle elanikele kallimaks. See liigutab jooksevkonto defitsiiti tasakaalu suunas, kuid ääremaal pühib nimetatud muutus sageli minema ka paljude ettevõtete ja majapidamiste omakapitali ning käivitab peletava ahela.

Piiblilooga pealiskaudseltki kursis olevatele lugejatele ei ole pärispatu kahetsusväärsed tagajärjed ilmselt ootamatud. Et autarkia võrdub vaesusega, on välisvaluuta kättesaadavus väliskaubandustehinguteks iga turumajandusliku reformi vältimatu koostisosa.

Tegelikkus näitab paraku sedagi, et kui valuutat saab osta kaupade ekspordiks ja impordiks, siis on valitsusel varsti väga raske kontrollida ka finantsvarade tehinguid, isegi kui nad peaks tõsimeeli üritama oma residentide välislaenamist kuidagi piirata.

Igal juhul suurendaksid välisriikidest võetavatele laenudele seatud piirangud riigi sõltuvust omaenese nappidest säästudest. See aga võib vajalikke ümberkorraldusi juba oluliselt kammitseda.

Kapitali vaba liikumise korral on aga nii ujuv kui fikseeritud valuutakurss ääremaale peaaegu võrdselt problemaatilised.

Esimesel juhul põhjustab õhuke valuutaturg ulatuslikke kursikõikumisi ja selline majanduslike alusnäitajatega väheseotud infomüra võib mõistlikku majandamist samavõrd raskendada kui tsentraalse plaanija suva.

Fikseeritud kurss kõrvaldab küll selle segadusallika, kuid põhjustab sageli järjest süvenevat jooksevkonto puudujääki, mis sündmuste ebasoodsa arengu korral võib kulmineeruda ränga majanduslanguse või võlakriisiga.

Väljakasvamine

Kõige selle tõttu ongi ainsaks heaks lahenduseks ääremaa staatusest väljakasvamine. See saab toimuda aga kas väga pikaajaliste geopoliitilise triivi tulemusena või keskusega märkamatu ühtesulamise kaudu.

40-miljonilise elanikkonnaga Argentina jaoks on olemas ilmselt ainult esimene tee. Põhjala majandusrüppe maandunud Eesti sarnaneb aga pigem suure naabri ülesnapsatud Ida-Saksamaaga, mitte iseseisva majanduslik-poliitilise nähtusena tõlgendatava Argentinaga.

Kui Ida-Saksa valuuta vastu pole teadupärast enam võimalik spekuleerida, siis Eesti oma vastu veel hea tahtmise korral oleks. Ja nagu Argentina kogemus näitab, pole ka valuutakomitee siin mingi imerelv. Kui mingi imerelv üldse peaks leiduma, on selleks pigem meie rahasüsteemi võimalikult kiire europiirkonnas lahustumine.

Seni kuni maailma rahaturgudel valitsevad säästude üliküllusest põhjustatud madalad intressimäärad, oleks rahaliiduga ühinemise otsene mõju ilmselt üsna vähetuntav. Kui väliskreeditorid peaksid aga olude pöördumisel meie vastu suuremat maadeavastuslikku huvi ilmutama, võib siin ringlev euro osutuda ainsaks meid tõeliselt Argentinast eristavaks tunnuseks.

Mis juhtus Argentinas?

1989. aastal küündis Argentinas inflatsioonimäär ligi 5000 protsendini aastas.

Majanduse stabiliseerimiseks asutati 1991. aastal valuutakomitee. Esimesed tulemused olid väga edukad – juba 1993. aastal langes inflatsioon alla kümne protsendi. Olukorra normaliseerumisega kaasnes elatustaseme märgatav tõus.

Soodsad tuuled pöördusid, kui USA keskpank 1994. aasta algul jälle intresse tõstma hakkas. Väliskaubanduspartnerite valuutade nõrgenemine ja riiklike ettevõtete privatiseerimisest saadud valuutatulude kokkukuivamine süvendas maksebilansiprobleeme ning vähendas ringluses oleva raha hulka.

Nappivast rahast tingitud intresside tõus põhjustas omakorda töötust, mis ületas 1995. aastal 15 protsendi piiri.

Kui sisemajanduse kogutoodang 1999. aastal üle kolme protsendi vähenes, hakkas levima kartus, et majanduslanguse kibedus võib valitsust siiski raha lõpuks devalveerima sundida. Lisaks sellele mõjutas kiiresti halvenev konjunktuur ka pankade laenuportfelle.

Nende kahe teguri ühismõju kutsus 2001. aastal esile pangapaanika, mille käigus peesod dollariteks vahetati ja välismaale smugeldati.

Täiemõõduline panganduskriis kuulutaski valuutakomitee süsteemi lõppu.

Kui valitsus pangaarved külmutas, puhkesid kogu riigis suured rahvarahutused, millele järgnenud kursi vabakslaskmise käigus nõrgenes peeso kuu jooksul ligi neli korda.