| Emotsioonid ja inimlikkus on kadunud, laval tegutsevad anonüümsed agendid ja kehad, nimi on antud vaid kahele peategelasele – Tom ja Joy. Pole vahet, kus tegevus toimub – on see Berliin, Los Angeles või Brüssel, pole vahet, kes on need inimesed, see on lihtsalt lakkamatu masinavärk. Saksa näitekirjaniku Falk Richteri tekst on alles sel kevadel Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud noore lavastaja Sven Heibergi esimene tõsisem töö. Muusika hoiab koosKohati on tunda nurgelisust ja puisust. Näiteks tuleb valitseva digitaalkultuuri võimalikult võimsaks kujutamiseks suurem osa tekstist monotoonse sõnajadana lindilt. Mõistagi on see elektroonilise linna kujutamisel taotluslik, kuid sedasama masinlikku monotoonsust oleksid võinud edasi anda ka laval olevad kehad. See oleks nad veel robotlikumaks, veel hüperreaalsemaks muutnud. Praegu mõjuvad näitlejad liiga inimlikuna. Märgatava osa lavastusest hõlmab Ki wa muusikaline kujundus. Kasutatud on näiteks Brian Eno (sama mees on teinud ka Windows 95 käivitusmuusika) teost «Music for Airports». See on puhas taustaheli, mille tähendus tekib alles kontekstis teiste märkidega. Eraldi võttes polegi «Electronic City’s» kõlavatel helidel sisu ega tähendust, samas hoiavad nad koos lavastuse struktuuri. Muusika on kontrollmärgiks sellest, et süsteem töötab. Tegelikult peaks Ki wa disainitud elektrooniline heli kostma vaikse taustana kogu etenduse jooksul. Paraku räägivad näitlejad sellest bittide voost sageli üle, nii et helivõnkeid võivad õrnalt tajuda vaid need, kes neid sealt otsida oskavad. Ka liikumisjuht Einar Lints on hakkama saanud kohati päris huvitavate lahendustega – väga mõjusalt annavad lennuki hilinemisest üha närvilisemateks muutuvate näitlejate kehad edasi karakteri psüühikas toimuvat – nad väänlevad, poevad pinkide alt läbi, tõusevad toolidele, sammuvad närviliselt edasi-tagasi, suud paiskamas mobiiltelefonidesse neurootilist sõnajada. Üks eesmärke on ilmselgelt reaalsuse piiride nihestamine. Juba lavastuse lähteülesanne loob kaks reaalsust – reality show ja tegelikkus. Reality show iseenesest on juba simulaakrum, kuid hiljem muutub olukord veelgi keerulisemaks, kui sisse põimub kogu loo taust. Mis on reaalsus? Masinavärk kerib end, lavastuse arenedes hakkab kuju võtma ka kavalehel lubatud armastusliin, sisse tulevad uued liinid, küsimus, mis siis õieti on reaalne, muutub järjest teravamaks ja siis järsku kõik lõpeb. Andmete jada lakkab ja saabub vaikus. Postmodernismi märksõnaks on täielik piiride hägustumine. Nii nagu seda tegi Aleksander Pepeljajev oma «tsuaFis». Sealne intertekstuaalne virvarr küsib samuti omal moel, mis on reaalsus. Aga mõjub võimsamalt kui «Electronic City», sõites oma hullumeelse paueriga vaatajast lihtsalt üle. Uuslavastus Falk Richter «Electronic City» Lavastaja Sven Heiberg, muusikaline kujundaja Ki wa, kunstnik Marion Undusk Osades: Jaanus Mehikas, Liis Laigna, Ago Anderson jt Esietendus 1. detsembril Endla teatris |
DETSEMBER 2007
