Kogumishaigus jääb põdeda kogu eluks

Elle Näppo aastate jooksul sahtlisse kogunenud materjalid pole siiski sahtlisse jäänud, ta on need koondanud raamatusse: 2004 ilmus väiketrükis «Vanade aegade lood» ja 2008 123-leheküljeline «Kilde Anna kihelkonnast».
«Mul pole enesekindlust, vajan taganttorkimist – õnneks neid oli, kes ütlesid, mis need asjad seal sahtlis seisavad, tee raamat,» meenutab Elle. «Jah, kõik me oleme kaduvad ükskord, aga raamat jääb...»
Inimestele meeldivad lihtsad lood
«Oi-oi, nii väike!» ütleb Elle nüüd esimese raamatu kohta, kui tema praeguses töökohas Järvamaa muuseumis neid lehitseme. Isegi teise juures tundub talle, et siit ja siit oleks võinud teisiti teha.
Kui esimest peab Elle rohkem muinasjuturaamatuks, siis teise sai kirja see, mis ikka päriselt olemas oli. «Pealkiri on killud, ja ongi killud, mitte Anna kihelkonna põhjalik ajalooraamat – hobina tehtud,» selgitab ta. «Kohalikele meeldib, sest siin on möödunud aegade küla sädeinimeste, külalaulikute, koolmeistrite mälestusi ja lugusid, kuuldud legende – lihtsale inimesele hästi lähedane.»
Kui ajalõnga tagasi kerime, meenub Ellele, et huvi vanade asjade vastu tärkas siis, kui ta 1993 läks juhatama Purdi rahvamaja, mis asus vanas mõisa aidas. Läks ajutiselt, aga jäi kultuuritööle 14 aastaks.
«Tuli huvi, mis siin enne on olnud, kuidas inimesed elasid, kus pildid on, kuulasin vanade inimeste jutte, tegime mõisapäevi,» mõtiskleb ta. «Saad ühest otsast kinni, tahad kohe edasi minna – see on nagu haigus, mis süveneb, söövitab end sinusse.»
Nõnda noppis Elle aastate jooksul Anna kihelkonna kohta peale rahvajuttude üles igasuguseid sündmusi, andmeid ja materjale, käis ringi, silmad ja kõrvad lahti.
Kui kohaliku omaalgatuse programm andis viis aastat tagasi ka raha, mida õnnestus hankida hiljemgi, tuulas Elle läbi Tartus ja Tallinnas ajalooarhiivi, filmi- ja fotoarhiivi, Eesti rahva muuseumi ja kirjandusmuuseumi.
Neist kuulamistest ja käimistest sündisidki legendide joonistused Anna vaba aja maja müürile, vanade lugude koguke, Anna kihelkonna päevaks esmalt näitus ja lõpuks raamat.
«Veel mäletajaid on, aga jääb aina vähemaks, põliselanik külast kaob,» arutleb Elle maheda nukrusega hääles. «Kuidas ma kahetsen, et 20 aastat tagasi neilt ei pärinud, aga koduloohuvi tuleb vist eaga kaasa: kui oled noor, on muud tegemised, mured laste koolitamisega.»
Nüüd on Elle Näppo Anna kandi teadjanaine, selles mõttes, et puistab lugusid kui varrukast, olge aga kärme temaga mööda legendide rada sammu pidama. Nii pühendunult seotuks kasvab inimene küll ainult oma kodukoha juurtega, mõtlen endamisi. «Mul pole Järvamaa juured!» teatab Elle üllatuseks. Muhedus suunurgas ja pehmus silmis. «Minu kodukoht jääb viis kilomeetrit Põltsamaalt Kamari külla. Isakodust pole midagi järel, see-eest küla on kultuuriliselt tegev.»
Elle ütleb, et on täitsa maatüdruk. «Ema oli popsi tütar ja teenija, isa oli talumehe poeg, tema suguselts kõik küüditati ja on ilma pidi laiali löödud,» selgitab ta. «Meie elasime eraldi ja jäime imekombel maha, aga kui hakati isa elu vastu huvi tundma, vahetasime elukohta.»
Peres oli viis last, Elle kõige vanem. Selge see, et töömehepõli algas varakult ja lapsepõlv jäi lühikeseks. «Emal oli 12 kolhoosi lehma talitada, pidin varakult karjas käima ja lehmi lüpsma,» lausub ta. «Karjasepõlve tean hästi kohe, kuidas lepapulkadest ja kuusekäbidest loomi teha – kõik tuttav asi, mida praegu lastele õpetame.»
Toredaid asju meenub Ellele veel. «Emal oli väike hobune, kellega sööta ette veeti, oli tavaline, et hobune oli minu käes sõita – olin vist kümnene –, eriti uhke oli talvel saaniga, hobusel kellad kaelas,» lausub ta.
Mõistan nüüd sedagi, kust pärines Elle jaks minna ja jääda kaheksaks aastaks Lenini-nimelise kolhoosi lüpsjaks, kui ta kolme lapsega üksi jäi. «Lapsi oli tarvis elatada ja koolitada, tollal (1980ndate keskel – toim) oli maal naisterahval farmis kõige parem teenistus,» selgitab ta. «Noh, maainimene olin, loomi pidasin ja sõnnikuhaisu ei kartnud!»
Järvalane sai Ellest 1968. aastal pärast Räpina aiandustehnikumi lõpetamist, kui ta suunamisega Roosna-Alliku sovhoosi Mäe puukooli tööle tuli. «Räpina oli tollal tugev kool, õppisime neli ja pool aastat, õppekavas oli käsitööd, lilleseadet, rääkimata taimedest ja mis kõik veel – andis tugeva põhja alla,» tunnustab ta.
Kui arvan, et küllap õppinud aednikul on nüüd iluaeda ette näidata, üllatab Elle mind jälle. «Olen 1970ndate algusest Annas korteriinimene, aga ühel pojal on lähedal oma maja,» teatab ta. «Väike rendimaalapp mul ikka on, kus supirohelist kasvab, ja rõdu peale topin kõikvõimalikku nässu.»
Korterielu küll, aga metsad-rabad jäävad poole kilomeetri kaugusele. «See on hea loodusega rikkalik paik, kõik muraka- ja seenekohad käin igal aastal läbi,» ütleb Elle. «Kui ma pole murakale saanud – siis, kui rabad kuumusest hõõguvad, polegi õiget suve olnud.»
Aga sellal, kui metsas marjad veel valmivad, läheb Elle rattaga Mustla-Nõmme metsadesse kolama-uitama ja jõuab mõnikord Paide alla välja. «Kui marjad-seened valmis, uitan nii, et korvi ka midagi jääb,» lausub ta. «Sügisel on viimane metsaskäik jõhvikale.»
Elle viimase aja käeline lemmikharrastus – õletööd – on samuti suuresti loodusega seotud. «Suve lõpu poole käin põlde mööda, valin kõrsi ja puhastan ning kui hooaeg käes, on tõesõna kõik kapiotsad kõrsi täis,» tunnistab ta kohmetusega. «Nad annavad tuppa erilist lõhna, need, kes ei tea mu harrastusest, imestavad, mis asi see lõhnab, aga jõuluks on nad kõik tehtud.»
Põhiliselt kingib Elle oma meistritööd ära või jagab laiali. «Kord-kaks aastas käin laatadel ka, aga ärivaimu mul pole, raha ma teha ei oska!» tunnistab ta.
Vaba aega jäi kätte liiasti
Ellel on heameel, et on saanud käsitöös end palju harida ka pärast seda, kui teises klassis emaga kahasse endale kampsuni kudus. «Kultuuritöötajatele olid täiendkoolitused lubatud, isegi soositud, kasutasin seda ära,» lausub ta. «Tundus põnev, proovisin ära ja õpetasin kohe teistele edasi, kuigi kõiki tehnikaid pole ma tegema jäänud.»
Nagu maanaine ennemuiste, Elle käsi sülle niisama siiski ei jäta. «Kui ma ei viitsi midagi teha, istun teleka ees ja koon, praegu teen Järvamaa mustriga kindaid, kuulda on, et tuleb selline näitus,» ütleb ta.
Pakun, et viie lapselapse kindad ja sokid on kõik hea vanaema Elle kootud. «Noh, kui nad neid tänapäeval enam tahavadki,» osatab ta. «Tütar ostis hiljuti lapsele saapad, kaasas oli kiri, et villaste sokkidega mitte kanda.»
Kui Elle ei ütleks, poleks usaldanud küll pakkuda, et ta on juba kaks aastat Anna vaba aja maja juhataja kohalt ametlikult pensionär. «Kui pensionile jäin, mõtlesin: saan olla ometi vaba ja teha, mis tahan, aga esimesel suvel töötasin koguni kahe kohaga: olin vabaõhumuuseumis perenaine ja tegin Paide vallas pärandkultuuriobjektide inventuuri,» ütleb ta.
Muuseas, pärandkultuuriobjekte kogunes Ellel 90. Suurem jagu neist oli talle küll enne teada. Uusi lugusid sattus nii Elle kodu-uurijasahtlisse sealtkandist, mis jäi Anna kihelkonnast väljapoole. Näiteks Aniküla vesiveskist, Ussisoo ärakadunud järvest, Rahaaugu mäest, maa alla vajunud linnast.
«Kui inventuuri ära lõpetasin, mõtlesin, järgmine suvi on mul ometi vaba, aga sügisel tundsin, et seda vaba aega on liigagi palju käes, nii olengi nüüd Järvamaa muuseumis programmijuhi kohusetäitja, mis tegelikult tähendab, et kultuuritöötaja edasi,» selgitab Elle.
Elle on seda meelt, et kui vaba aega on volilt käes, ega siis suurt midagi ära tee, ikka lükkad edasi. Nüüd ta siis istub kella viieni muuseumitööl, aga vahepeal katsub aidata oma sahtlist valla 70. aastapäevaks ajalooraamatut kokku panna.

ELLE NÄPPO

Sündinud 20. märtsil 1947 Põltsamaal.
1954–56 Pataste algkool.
1956–57 Kamari algkool.
1957–63 Põltsamaa keskkool.
1963–68 jaanuar Räpina aiandustehnikum, aiandusagronoom.
1968–70 Roosna-Alliku sovhoosi aiandusbrigadir.
1970–72 Roosna-Alliku sovhoosi haljastaja.
1972–78 Purdi metskonna metsnik.
1978–84 Lenini-nim kolhoosi lüpsja.
1984–93 Tallinna Veevarustuse operaator-vaatleja.
1993–2002 Purdi rahvamaja juhataja.
2002–2007 Anna vaba aja maja juhataja.
Täiskasvanud lapsed Jaanus (1974), Liina (1975), Meelis (1977) ja viis lapselast.