Roy Strider: naised ei vaja lilli, nad vajavad armastust

Minu vanaema vaatas alati homsesse. Isegi kui talle enam palju elupäevi jäänud ei olnud, muretses ta ikka oma lähedaste tuleviku pärast. Tema lappis kokku lõhkise põlleääre või paikas palituvarruka. Toitu valmistas ta säästlikult, lahkudes kustutas tule. Vahest meisterdas vanadest rõivastest mõne triibulise kaltsuvaiba või muud hubast ja lahedat.

Aastaid hiljem jagasin maid oma tollase noore elukaaslasega, kes ultimaatumi vormis endale lahtist sportautot nõudis. Vahest jooksid tema põski mööda sellest jonnist ja kangest tahtmisest lausa pisarad. Kardan, et need olid saamahimu- ja vihapisarad.

Toidu ostis ta ikka McDonald’sist ning uued rõivad Kristiine keskuse firmapoest. Vaiba soetas Tiimarist ning viimaks jättis mu päevapealt maha, olles leidnud jõukama kaaslase, kes tema unistuste täitumisel rohkem abiks oli. Oli see siis vaesusest? Vaevalt.

Vanaema on nüüdseks ammu mulla all. Endisest elukaaslasest sai seltskonnadaam.

Mina armastasin neid mõlemaid.

Need on olnud kaks kõige vastandlikumat naisekuvandit, millega kokku puutunud olen. Need on olnud ka erinevad, lausa vastandlikud ajajärgud, iseloomud ja keskkonnad. Võib-olla on väär pelgalt paari mälestuse põhjal üldistada, järeldusi teha. Noored neiud pole ju vanaemad.

Kuid asetades need killukesed muutunud taustsüsteemi, räägivad nad ometi midagi. Homsesse vaatamise asemel käib elu meie päevil tänases. «Meie» asemele on tekkinud «mina».

Aga igal tagajärjel on põhjus. Kui kannapöörde teinud elukeskkond muutis armastuse enesearmastuseks ja läheduse defitsiidiks, asendati hoolimine ostmisega.

Kui postmodernistlikus tarbimisühiskonnas on ühest küljest kadumas paljud senised sotsiaalsed pidepunktid, nagu näiteks klassikaline peremudel, siis mina näen ohtu selles, et samal ajal tekib uus, tehingutepõhine ühiskonnamudel.

Selles mudelis on iga inimene ühiskondlikul börsil, kõigile omistub oma rahalise ekvivalendiga võrduv väärtus, mida saab jagada sissetoovaks ja meelelahutuslikuks. Meelelahutus muutub peamiseks motivaatoriks, samal ajal üha kunstlikumaks, kui soovite – virtuaalsemaks.

Meedia kujundab soorolle, konstrueerib teatud stereotüüpe, unistusi ja käitumisnorme. Meedia abil müüakse ja ostetakse seksi, pseudomoraali, soovmõtlemist, ajutist rahulolu. Kõik see mõjutab inimesi. Ka inimsuhted hakkavad alluma vabaturu reeglitele.

Universaalsed väärtused kaovad ostetavate igapäevamõnude lasu alla. Süsteem muudab inimesi, inimesed kinnistavad süsteemi. Inimlikke väärtusi üritatakse sellisesse ühiskonda reeksportida mehaaniliselt ja formaalselt, kuniks need ärile sisse tooma ei hakka.

Tunnen, et tänase elukeskkonna peamine probleem ei ole majanduskriis, terrorismioht või kliima soojenemine. Meie häda on ignorants, hoolimatus, armastuse puudumine ja suhete jahenemine. Ignorantne ühiskond toodab ignorantseid inimesi, kes toodavad uusi ignorantseid inimesi, kes kujundavad omakorda ignorantset ühiskonda.

Selles uues maailmas on inimestel palju tuttavaid, kuid vähe sõpru. Kõigil on palju võimalusi, kuid liiga vähe aega. Telekanalid on täis infot, kuid vaatajate pead on mõtetest tühjad. Kui selles maailmas midagi puudub, siis on see lähedus, armastus, hoolimine.

Säärane süsteem ja emotsionaalne vaesus on tehingutepõhise ühiskonna mootorid. Ometigi on igal meie teol ja mõttel tagajärg, inimeste maailma saavad muuta vaid inimesed ise... kui nad seda tahavad.

Naistepäevaks lillede kinkimine on ilus komme. Kuid praeguses Eestis on see liiga palju taandunud altkäemaksuks, masinlikuks kohustuseks, inimestevahelise tühjuse kiirtäiteks. Sädelev bukett pole vahest muud kui äraostmine, enesepettus, mis suurendab võõrandumist.

Ärge kinkige elusatele naistele surnud lõikelilli, armastage neid! Kas või selleks, et noored neiud saaksid kunagi olla head vanaemad.