Jaapani Walt Disney, nagu on tituleeritud Jaapani kõige kuulsama ja edukama animatsioonistuudio Ghibli asutajat Hayao Miyazakit. Talle enesele see võrdlus väidetavalt ei meeldivat. Miyazaki ei hooli trendidest ega turu-uuringutest, vaid ütleb, et animafilmi tegemine on nii pikk ja raske protseduur, et mõtet on vaeva näha vaid siis, kui lõpptulemus pakub kunstilist ja intellektuaalset rahuldust. Samas pole Miyazaki mingi elitaarne kunstinikerdaja, kelle töödest saavad aru ainult autor ise ja tema kolm sõpra. Tema filmid tõestavad hoopis, et kaasahaarav kommerts võib olla ettearvamatu ja intellektuaalselt väljakutsuv, avada vaataja fantaasiamaailmas uusi uksi. Miyazaki ise ütleb, et talle meeldib välja mõelda kaelamurdvaid action-trikke, kuid neil peab olema loo seisukohalt sisuline tähtsus – action iseenesest oleks kasutu, kui enne pole selged tegelaskujude motiivid ja lihvitud nende karakterid. Austus elu vastu Üheks Miyazaki teoste läbivaks teemaks on austus elu (igasuguse elu) vastu. Ta tunneb muret elukeskkonna saastumise pärast ja pilab vaimukalt sõjapidamise jaburust. Oma kõige kuulsama fantaasiakangelase Totoro on Miyazaki andnud maskotiks ühele metsakaitsega tegelevale organisatsioonile, samuti on ta avalikult välja öelnud, et «kalapüük on sama julm tegevus kui elava ahvi ajude söömine» – Jaapani kontekstis kõlab see eriti radikaalsena. Jaapani meistri anime’d ei löö konkurentide omi mitte ainult sisulisest küljest. Ka nende tehniline teostus jätab sageli sõnatuks. Olgu tegu siis elavate või elutute objektidega – kõik on liikuma pandud jahmatava usutavusega. Action-stseenid on peadpööritavad ning taustad lummavalt ilusad, aga ka detailsed. Tema kõrval kahvatuvad nii teised Jaapani anime meistrid kui ka lääne suurstuudiote looming. Pole ime, et Disney Miyazaki teoste leviõiguse ära ostis ja siis aastaid mitte midagi tegemata nende otsas istus. Alles pärast «Printsess Mononoke» (1997) plahvatuslikku edu globaalsel areenil hakati Miyazaki teoseid lõpuks ka USAs välja andma. Olgu öeldud, et selleks ajaks koosnes Miyazaki filmograafia juba sellistest meistriteostest nagu «Nausicaä – Tuulte oru printsess» (1984), «Laputa: Lendav saar» (1986), «Minu naaber Totoro» (1988) ja «Porco rosso» (1992). Petlik välisilme Miyazaki filmide kangelased on enamasti julged ja isepäised tüdrukud või noored naised, keda ta peab empaatilisemaks kui meeskangelasi. Läbivaks teemaks on enamasti lendamine, mis tulenevat väidetavalt sellest, et tema isa töötas Teise maailmasõja ajal lennukeid tootnud tehases ja pärandas pojale kire kõikvõimalike lendavate masinate vastu. Iseäralikult soojad tunded on Miyazakil euroopaliku arhitektuuri ja sigade vastu. Eriliselt kulmineerub see kõik anime’s «Porco rosso», kus tegevus kulgeb Aadria mere rannikul ja üks peategelastest on piloot, kes lahingulennu ajal satub kummalise pilve sisse, mis ta seaks muudab. Otse loomulikult on loos ka kaunis noor neiu, kes pesuehtsa Miyazaki kangelannana suudab pinnast sügavamale näha ja kingib oma südame Clark Gable’it meenutava ilueedi asemel hoopis notsust piloodile. Petlik välisilme ja selle tagune on teravalt esil ka Miyazaki viimases filmis «Howli liikuv kindlus», mis on nüüdsest olemas ka meie videolevis. Selle kangelannaks on 18-aastane nägus kübarameister Sophie, kelle õel nõid vihahoos 90-aastaseks eideks muudab. Kuna needus tal oma saatust kurta ei lase, siis on seekord meeskangelase ehk Sophie armastatu, võlur Howli ülesanne näha, mis peitub pinna varjus. Tõrvatilk meepotis Selle veidra armastusloo sündmused toimuvad keset kaost, mille on põhjustanud kahe naaberriigi vaheline sõda, kuhu segatud ka kummagi poole võlukunsti valdavad isikud. Seega kerkivad jällegi esile sellised teemad nagu sõjakriitilisus ja mure elukeskkonna hävinemise pärast. Iga Miyazaki teose ilmumine on kultuurisündmus, mille üle peaks ainult rõõmu tundma. Kahjuks lendleb selle sündmuse kohal aga üks nukker must pilv. Nagu ka Miyazaki eelmine anime «Vaimudest viidud», nii on ka «Howli liikuv kindlus» meil levitataval DVD-l vaadeldav vaid odava eestikeelse dubleeringuga vägistatult. Originaalheli ja subtiitritega vaatamise võimalus puudub. Muide, isa jälgedes astub ka poeg Goro Miyazaki, kelle «Meremaa lugusid» (2006) käis Jaapanis ainuüksi avanädalavahetusel kaemas ligi kaheksa miljonit inimest. Teose aluseks on Ursula K. Le Guini raamatusari, mida varemgi on püütud ekraniseerida, kuid väga nigela tulemusega. Kuuldavasti on uue anime kallale asunud ka vanameister ise, kuid selle pealkirja pole veel välja hüütud. Teada on, et see peaks valmima 2008. aasta suveks.
Uus film DVD-l
«Howli liikuv kindlus»
Režissöör Hayao Miyazaki
Jaapan 2004
Sonatiin 2006 |
