Peeter Laurits. Foto: Aapo Ilves

Lauritsast rääkides ei ole miski päris kindel ja harjumuspärane, nii ka mitte sõnade «terrorist» ja «salakaubavedaja» tähendus. Laurits on fotoaparaadi ja pilditöötlusprogrammiga varustatud visuaalne terrorist, kes dokumentaalsuse süütu pakendi varjus toob vaatajateni salakaubana lahendamatuid vastuolusid.

Samal teemal: Loodus tuleb kultuuritüdimuse järel

Pärast näitust «Mullatoidu restoran» Vaal galeriis 2004. aastal iseloomustas Jan Kaus sind Sirbis kui visuaalset terroristi.

See oli suur au mulle.

Kas protest on sul veres?

Mhmh. Tõtt-öelda kunagi, kui ma kutsevaliku ees seisin, kaalusin kahte elukutset – üks oli terrorist-anarhist ja teine oli kunstnik. Siis ma lõpuks otsustasin, et selleks, et olla korralik terrorist, jääb mu sõjalis-sportlik ettevalmistus natuke nadiks ja pealegi mõningaid protsesse ühiskonnas saab võib-olla kunsti abil tõhusamalt liigutada.

Mis sinus praegu mässu tekitab?

Minu meelest on praegu ühiskonna teeks valitud selline küüniline ja äärmiselt omakasupüüdlik ja «pärast meid tulgu või veeuputus» mõtlemine. Ja tulebki veeuputus! See ei ole mitte ainult Eesti probleem, vaid minu meelest kogu see õnnetu planeedikene on praegu ikka väga plindris.

Ja tulebki veeuputus? Vahepeal taheti uskuda, et nii Ameerikat tabanud keeristormid kui linnugripp on looduse kättemaks?

Nii võib ju arvata, aga see on liiga kristlik lähenemine. Aga ma saan aru sellisest karmalikust lähenemisest, et igal meie teol on tagajärjed ja viljad. Kui sa ahju kütad, siis läheb ahi kuumaks, see on selge. Aga kui sa kütad planeeti, siis liustikud sulavad.

Oma tegudega tekitame looduses teisendusi. Looduskaitse on selline ropp sõna. Selles räägib arutu inimlik ülbus, et meil on tahe ja meelevald – kui soovime, siis me hävitame loodust, kui me soovime, siis kaitseme loodust. Tuhkagi!

See on rumal mõtteviis, sest me tegelikult ei suuda kuidagi loodust ohustada. Ainus, mida saame ohustada, on enda nišš selles looduses. Kui me tahaksime asju nimetada õigete sõnadega, siis me peaksime rääkima enesekaitsest.

Kas nii nagu «Mullatoidu restorani» töös «Maailmalõpp», kus loodus on alles, aga inimest enam ei ole?

Mhmh, täpselt.

Sinu fotod on vastuolulised. Foto ise jätab mulje dokumentaalsusest. Sinu fotodel aga ei ole asjad nii, nagu nad on.

Tead, mis Berliinis mullatoidu näitusel oli? Mitte üks, vaid terve rida külastajaid tulid galeristi juurde ja ütlesid, et sügavaim kaastunne, kas teil ongi niimoodi, et laibad vedelevad maas ja neid ei korista keegi ära ka Palun väga! Mul jäi suu lahti. Aga see usk on inimestes vankumatu. Kui on foto, siis on tõde.

See arusaam on seotud kuidagi pragmatismi ja materialistliku maailmavaatega, mida suurem osa inimkonnast praegu jagab. Ja neile ei ole lootustki selgeks teha, et kõik, mida sa fotol näed, ei ole päris nii. Nad ei usu, kui ütled! Ja tont nendega, ärgu uskugu.

Inimesed tahavad lihtsaid ja õigeid vastuseid?

See turufundamentalistlik kirik, millele me kümnist õigemini viie-kuuekümnist maksame iga jumala päev, õpetab meile ju seda, et kõigel on konkreetne hind, kindel piir, kõigel on katastritunnus. Nii on ka õiged vastused.

Mind kõige rohkem foto juures kütkestabki see, et inimesed usuvad selles paberilipakas tõde olevat. Et nii ongi. Mulle väga meeldib selle usuga manipuleerida. Nii on minu meelest võimalik läbi lõigata sellest kaitsekihist, mida inimene kõigest jõust püüab ehitada enda ja välismaailma vahele, et püsida väikses endas turvapesakeses.

See mõte, mida sa oma fotodega viid inimesteni, on siis nagu salakaup?

See on salakaup jah. Tegime Merilaga kunagi stuudio selle jaoks, et popkultuuri kaudu ebapopulaarseid töid sisse smugeldada, aga selles tööstusharus, pean silmas reklaami ja moodi, on tsensuur ja kontroll oluliselt tugevamad kui minu teada üheski diktatuuris olnud on. Sellepärast ma tüdisingi sellest valdkonnast. Ei viitsi täita ettekirjutusi.

Kas Kütiorg on sinu kreatiivne haigus, mis sind nakatab?

Enne Kütiorgu kolimist elasin sekundaarsest inspiratsioonist, või kuidas nad seda nimetavad. Kui ma midagi loen või kinos näen või linnatänaval või ükskõik kus, siis on mingid asjad, mis haaravad endasse ja siis ei saa... see on ikka ravimatu haigus jah mu meelest.

Või üsna raskelt ravile alluv, tõsist sekkumist on tarvis, et sellest pääseks. Mul on olnud kaks kohta, kus ma absoluutselt igal hommikul ärgates tunnen endas hästi ergastatud olekut. Üks on New York ja teine Kütiorg ja pealtnäha nad oleksid nagu hästi kontrastsed ja erinevad, aga tegelikult nad võib-olla ei olegi.

Sest Kütiorg on selline, kus asustustihedus on meeletult kõrge, seal on nii palju sääski ja tigusid ja taimi ja kõikvõimalikke tsivilisatsioone, neid on kihiti ja läbisegi ja ülestikku. Ja New York on inimeste loodud natuke hädine koopia sellisest totaalsest ülerahvastatusest.

Oled õppinud viies kõrgkoolis? Lisaks New Yorgile Peterburis, Tallinnas ja Tartus?

Olen üsna püsimatu ja muutliku meelega, ei ole kuigi kaua üheski koolis vastu pidanud. Peterburis aga ma olin partisan lihtsalt. Rein Raual, kellega me olime klassivennad, hakkas igav ja nii ta meelitas mind kohale.

Nii ma sisustasin oma aega Idamaade ajaloo ja hieroglüüfide õppimisega. Tundus, et kunstnikule võib hieroglüüfiline kirjaviis abiks olla. Lõpuks KGB sai aru, et ma tegelikult ei õpi selles ülikoolis ja pani mulle ette kaheteistkümne tunni jooksul linnast kaduda.

Räägi natuke oma Labyrinthose-projektist. Elion ütles, et mitte mingi internetiühendus Kütiorus ei ole võimalik?

Elionile on kommunikatsiooniproblemaatika alati üle jõu käinud (naerab). Interneti pani sisse väike, aga tõhus firma. Tegelikult otsustasin pärast «Mullatoidu restorani», et olen paar-kolm aastat rahumeeli omaette Kütiorus, magan talveund ja vahepeal nokitsen pilti ja ei vasta kõnedele ja nii edasi. Aga nagu näha, ei tulnud sellest midagi välja.

Kevadel käisid Kütiorus hollandlased ja neil tekkis see hull idee. Häda on aga selles, et nende puhul on tegemist äärmiselt intelligentsete, sümpaatsete ja sugestiivsete inimestega, nii et nad ikkagi meelitasid mu lohku.

Ja siis leidsingi end situatsioonist, kus olin sunnitud tegema ühe segmendi oma «Voolava labürindi» näitusest kaamerate ees. Kolme nädala jooksul igal õhtul tehti otseülekanne Hollandisse Gröningeni kesklinnas oleva kaubamaja seinal olevatele ekraanidele. Teha pilte suure publiku silme alla oli painajalik ja raske.

Tegelikult see õudselt häiris tööprotsessi. Aga õnneks ta ikka läks ja tänu sellele, et tiim oli hea, ei kukkunudki see kõige hullemini välja mu meelest. See oli kui rünnak kaubamajale.

Kas kaubamaja on veel püsti?

Kaubamaja püsib. Nagu hollandlased rääkisid, selle ajaga muutus tänavailme radikaalselt – enne käis seal vägivaldne ööelu, aga nii pea, kui Labyrinthose projekt käivitus, see kadus.

Tekkis ka naljakaid episoode, ühel pühapäevaõhtul, kui polnud veel publikut, oli projekti Hollandi-poolne läbiviija läpakaga väljas ja filmis veebikaameraga. Järsku peatus seal üks masin, kust tuli välja neli pätti, kes andsid lahkelt teada, et nad on huvitatud sellest laptop’ist.

Vaatamata pooleminutilisele ajanihkele Hollandi ja Kütioru vahel sain aru, et toimub rööv! Kuna tegemist oli ilmselgelt moslemitega, siis kutsusin neid ekraanilt meeleparandusele (naerab). Ütlesin, et Allahile see asi, mis te praegu teete, ei meeldi. Ja mulle meeldib see veel vähem. Selle peale läksid tüübid väga kiiresti sajatades ära.

Novembris avad sa veel kaks näitust – «Meistriteoste varjus» viiendal novembril Kadrioru kunstimuuseumis ja näituse «Vana labürint» kümnendal novembril Artdepoo galeriis.

«Vana labürint» on põhjalik sukeldumine maailmapilti, mida kirik kutsub paganlikuks ja on püüdnud hävitada nii tule kui veega. «Vana labürint» on täis viiteid ja vihjeid, kuid samas ei ole see ristsõnamõistatus, millel on etteantud vastus.

Mind huvitab situatsioon, kus kauged ja võõrad tsivilisatsioonid saavad kokku. Sellest sünnib midagi huvitavamat kui pusle või ristsõnad.

Näituse «Meistriteoste varjus» Kadrioru lossi abiruumides ja väljakäikudes teeme aga koos Laurentsiusega. Leiame oma paroodiad ja tõlgendused vanadelt meistritelt. Algas protsess «Püha õhtusöömaajaga», millest Laurentsius tegi oma viiemeetrise pildi. Sellest tegin mina oma versiooni. Näitus koosnebki erinevatest tsitaatidest ja tõlgendustest.

Kas teate?

Peeter Laurits

• Sündinud 06.03.1962

• Kunstiõpingud eraõpetajate juures alates 1979. aastast

1982-83 Tallinna 2. Tehnikakool, fotograafia

Loengud Eesti Humanitaarinstituudis, Tartu ja Leningradi ülikoolides kultuuriajaloo ning semiootika alal

1991-92 New York International Center of Photography, fotograafia

• Asutas koos Herkki-Erich Merilaga 1992. aastal DeStudio

• 1997. aastal rajas Kütioru Avatud Ateljee

Varasemaid näitusi:

• «Veeuputus» 2002, eksponeeritud Tallinnas, Pärnus, Lissabonis, Pontorsonis, Bratislavas, Lisboas.

• «Mullatoidu restoran» (koos Ain Mäeotsaga) 2003, eksponeeritud Tallinnas, Berliinis, Londonis, Helsingis ja Moskvas.

• Kokku üle 30 isikunäituse.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5