Noored Ida-Euroopast pärit prostituudid Prantsusmaal Toulouse'is. Foto: Scanpix

On tervitatav, et Euroopa Parlamendi raport «Seksuaalse kuritarvitamise suhtes kaitsetute naiste ja lastega kaubitsemise ennetusstrateegiad» ja minu ettepanek selles kriminaliseerida seksuaalteenuste ostmine on toonud kaasa arutelu. Kahtlemata annab debatile lisa teadmine, et seksiostu on juba 1999. aastast kriminaliseerinud Rootsi ning sama teed on minemas meie põhjanaaber Soomegi.

VIIMASED KOMMENTAARID veelkord kas te tõesti arvate, et eesti  on kuulus inglise jt.  poissmeeste hulgas oma  BORDELLIDE ja LÕBUTÜDRUK... Reeperbahn http://de.wikipedia.org/wiki/R  eeperbahn http://www.reeperba  hn.org/ http://erotik.germani  en.info/ Teised kommentaarid

Kuid tundub, et sellelt arutelult on kadunud laiem sisuline taust ja esiplaanile on tõusnud üksikküsimused, näiteks Eesti politsei suutlikkus või konkreetse ajapvahemiku õigsus see samm ette võtta.

Nendele, kes arutlevad, kas just praegu on õige aeg seksiteenuse ost kriminaliseerida, sest meil on tuhandeid narkomaane ja HIV-positiivseid, meenutan aega kümme aastat tagasi. Siis arutlesid mõned poliitikud, kas on esmatähtis narkomaania ja HIV-ohuga võidelda, olgugi et mõlemad juba uksest sees olid. Et siis otsustavalt ei tegutsetud, tuleb meil nüüd palju rohkem pingutada. Oleme Euroopas juhtiv «aidsiriik».

Naine kui kaup

Tegelikult ollakse juba otsustavate sammude rakendamisel prostitutsiooni ohjeldamiseks hiljaks jäämas. Ehkki Eestis ei ole prostitutsioon legaliseeritud, on ta paljude inimeste jaoks muutunud normaalseks nähtuseks. Sedavõrd normaalseks, et julgeme Eesti riigi pealinnagi selliste võimaluste kohana reklaamida.

Mis siin imestada, mõni aasta tagasi pakkus ju tollane Tallinna abilinnapea, sotsiaaldemokraat Ivar Virkus välja lausa konkreetse plaani rajada kesklinna nn punaste laternate tänav.

Seksitööstus kui inimkaubanduse lahutamatu osa on hirmuäratavalt laienenud kogu Euroopas, sealhulgas Eestis. Põhjuseks on inimeste vaba liikumine ja elatustaseme erinevused uutes ning vanades Euroopa riikides.

Igal aastal kuritarvitatakse Euroopa seksitööstuses sadu tuhandeid naisi. See on kiiresti kasvav «tööstusharu», kus põimuvad uus tehnoloogia, kriminaalsus, narkootikumid, suur raha, kuid mida saab iseloomustada ühe sõnaga – vägivald.

On selge, et mida suurema ulatuse seksitööstus võtab, seda enam tekib omanikel ka soov seda legaliseerida. Põhjendused on samad, mida esitati Eestis juba kümme aastat tagasi.

Põhiteesiks on, et kui nähtus eksisteerib, siis miks ei võiks sellest riik võita maksude abil. Riik saaks raha, bordellid oleksid kontrolli all, prostituudid registris ja seksiostjad seadustatud teenuse tarbijad. Prostituut oleks amet, nagu arsti või õpetaja oma. Ning väidetakse ka, et rahva tervis paraneks – prostituudid peaksid läbima kohustusliku tervisekontrolli.

Need väited on täiesti väärad. Kui me legaliseerime prostitutsiooni, siis tagaksimegi selle püsimajäämise ja laienemise ning tunnistaksime selle «normaalseks» meeste ja naiste omavahelises suhtlemises. Riigi toetatud prostitutsiooni kaudu muutub riik ise kupeldajaks.

Seadustamine - läbikukkumine

Tegelikult ei ole legaliseerimine lahendanud ühtki probleemi, vaid sünnitanud uusi. Neil, kes arvavad, et prostitutsiooni legaliseerimine kontrollib seksitööstust, tasuks teada, mis toimub Hollandis.

Seal moodustab seksitööstus juba viis protsenti majandusest, kasvades viimasel kümnendil ligikaudu 30 protsenti. 80 protsenti Hollandi bordellides töötavatest naistest ei ole kohalikud, enamik neist on pärit Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest. Iga päev on poolalasti naised kurikuulsatel Hollandi bordellide ja seksiklubide «vaateakendel» meestele tarbimiseks kaubana välja pandud. Kas me tõesti tahame seda ka Eestisse?

Seksitööstuse legaliseerimine ei tee prostituudi ametit auväärseks, vaid muudab nad veelgi haavatavamaks, kuna peavad oma tegevusest aru andma ja kaotavad seeläbi anonüümsuse. Seetõttu eelistab enamik Hollandi prostituutidest töötada illegaalselt,

n-ö põranda all, otsides «turvalisust» kupeldajatelt.

Sama kogemus saadi ka Austraalia neljas osariigis, kus legaliseeriti bordelliprostitutsioon. Legaalsete bordellide arv kahekordistus, samas ületab illegaalsete arv neid mitmekordselt ja naiste müük prostituutideks on plahvatuslikult suurenenud. Legaalsete bordellide kaudu pestakse illegaalselt saadud raha ja organiseeritud kuritegevus kogub jõudu uuteks ettevõtmisteks.

Lätis, kus 1995. aastal hakati prostituutidele väljastama nn kollaseid passe registreerimise ja ka tervisekontrolli läbiviimiseks, on see üritus läbi kukkunud. «Passe» omab alla saja prostituudi, samas arvatakse ainuüksi Riias neid olevat tuhandeid.

Ka prostitutsiooni käsitlemisel töömudeli omaks võtnud riikides, näiteks Saksamaal, on selle levik varasemaga võrreldes tunduvalt kasvanud. Ja mitte kuhugi ei ole kadunud side organiseeritud kuritegevusega.

Prostitutsiooni ei saa legaliseerimise kaudu muuta väärikaks. Tegemist on tööstusega, mis on välja kasvanud naiste allasurumisest ning meeste «ajaloolisest õigusest» osta ja vahetada naisi. Prostitutsioon kahjustab kõikide naiste staatust ja legaliseerimine paneb seksitööstuse õitsema.

Väga levinud on väide, et seksitööstuse reguleerimine ja tunnistamine vähendab HIV/aidsi levikut, sest prostituudid allutatakse kohustuslikule tervisekontrollile. Ent seda väites loogika lonkab. Kui tervisekontrolli eesmärgiks oleks tõepoolest naisi kaitsta, siis peaks kehtestama ka meestele enne prostituudi külastamist tervisekontrolli ja tõendi nõude teenuse kasutamiseks.

Prostituutide tervise kontrollimine on äärmiselt ebaefektiivne viis pidurdada HIV/aidsi levikut. Mehed on need, kelle kaudu HIV levib. Aidsiepideemiat «juhivad» just nemad oma egoistliku seksuaalse käitumisega.

Õigus oma kehale

Väitega, et naisel peaks olema õigus ja vabadus oma keha üle ise otsustada, võiks ju nõustuda, kui ei mõelda selle tegelikule sisule. Keha ei saa omada nagu mingit objekti, samuti ei samasta seadus keha objektiga. Nii näiteks ei ole inimröövija süüdi mitte varavastases kuriteos, vaid ebaseaduslikus vabaduse võtmises või muus inimese vabaduse vastases kuriteos.

Inimesel ei ole õigust lasta oma kehaga ükskõik mida teha. Olukord erineb mingi eseme omandiõigusest, mille puhul on omanikul täielik õigus asja saatuse üle otsustada. Euroopa seadusandluses, mis keelustab inimelunditega kaubitsemise, on kinnistunud arusaam, et inimkeha vajab ja väärib kaitset.

Keegi ei käsitle inimõiguste rikkumisena või vaba valiku takistamisena seda, kui ei saa oma neeru maha müüa. Isegi õilsal eesmärgil, nagu oma laste näljast päästmine. Ent kui küsimus on prostitutsioonis, muutub olukord vastupidiseks. Naisele oma keha kaubitsemise õiguse andmine muutub oluliseks. Näen vastuolu.

Hämmastav on kuulda propagandat, mis rõhub inimese õigusele ja vabadusele end prostituudina müüa. See on kummaline vabadus, sest need, kes seda vabadust nii ägedalt kaitsevad, ei soovi seda vabadust iseendale, oma lastele, õdedele või naisele. Seda kummalist vabadust kaitstakse ja propageeritakse teiste arvelt.

Prostitutsioon ei ole pitsivahus kümblemine. See on alandamine, piinamine, vägistamine, seksuaalne kuritarvitamine, ja nii peaks seda ka nimetatama. Mehed, kes ostavad naiste kehasid, on kiskjad ning vägistajad.

Kindlasti pole kaugel enam aeg, kui kauplemist naise kehaga hakatakse käsitlema inimese põhiõiguste rikkumisena. Põhiõiguste rikkumisele ei kohaldu aga Euroopa Liidu subsidiaarsuse printsiip, see tähendab, et ka meie justiitsminister peab hakkama jälgima inimõigustest kinnipidamist. Ja mitte homme, vaid juba täna.

Eesti riigikogu ratifitseeris juba kaks aastat tagasi nn Palermo protokolli, millega võetakse kohustus määratleda kuritegudena seksuaalset ärakasutamist, kusjuures ohvri nõusolek ei muuda selle kuriteo kvalifikatsiooni.

Kõik ELi liikmesriigid on protokolli allkirjastanud ja ratifitseerinud. Kas Eesti tahab siin jääda rongi viimase vaguni «punaseks laternaks», et piirdub vaid strateegiapaberi väljatöötamisega, et «ennetada, tõhustada, parandada», seadusandlike meetmetega aga venitab? Leedu näiteks on juba tegudele asunud.

Ka Rootsi, mis esimese riigina seksiostu kriminaliseeris, on sellise arutluse läbinud. Rootsi defineeris prostitutsiooni poliitilise probleemina, ehk teisisõnu keeldus tunnistamast naisi kaubaartiklina.

Seitsme aasta analüüsid näitavad, et Rootsi on õigel teel. Kui pole ostjat, kaob ka pakkumine. Ühelgi demokraatlikul riigil, mis peab oluliseks inimõigusi, ei saagi teist valikut olla.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4