Eramaale sissetungijale ässitatakse koer kallale, kutsutakse politsei või
lastakse ta kohapeal maha (nagu mõne aja eest juhtus) ning õigust jääb ülegi.
Kas selliste privaatsete idülliliste oaaside omamine maapuuduses vaevlevas ning
rahvast tulvil pealinnas pole mitte suur eelisõigus või isegi luksus? Ning see
kehtib ka nn vananõmmekate puhul, kes n-ö kogemata on saanud multimiljonärideks.
Vastavat asjaolu võiksid mõista ka need, kes praegu populistlikult üldse
maamaksu kaotamist või minimeerimist nõuavad. Kes tahab kangesti isiklikke
metsatukki ja aasasid omada ning samas selle eest väga vähe maksta, sellele
võiks soovitada maale elama minekut.
Lahendus: asumite
tsoneerimine ja maamaksu diferentseerimine
| | |
| | | VIIMASED KOMMENTAARID | nommekas
Siin mõne kommija käed sügelevad ilmselt eksproprieerimise järele. Miks peab maamaksu survel kogu ma...
krabat
aga saadaks hoopis kõik majaomanikud asumisele ja paneks vaesed korteriomanikud nende majadesse elam...
|
|
Linnaosad ja asumid tuleks tsoneerida ning kortermajade maade maksu võiks
ilmselt proportsionaalselt isegi rohkem tõsta, viidates eelnimetatud linna
avaliku maa osalise kasutamise argumendile. Praegu on maks väike küll. See on
poliitiliste valikute küsimus.
Vastuargumentidena on toodud ka, et seadust tehes ei arvestatud asjaolu, et
maa hinna kergitajaks võib suurel määral saada väljapoolt Eestit investeeritud
või pangalaenu toel paigutatud raha, millel vähem tegemist meie nn «vanade»
maaomanike tuludega, kes ei kavatse oma maad müüa. See on tõsine argument, aga
samas ei löö maksutõus nn vanu «heauskseid omanikke» ka nii rängalt, et sunniks
kedagi oma põliskodust välja kolima, nagu maksuvastased jälle populistlikult
väidavad. Suur osa maaomanikke on ilmselgelt aga nii heal järjel, et ei paneks
maksutõusu tähelegi.
Probleemiks võib nimetada asjaolu, et senine ühetaoliste maksumäärade
kehtestamine omavalitsuste volikogudes ei arvesta planeeringuid ega konkreetse
asumi maa väärtust. Kõigile lajatatakse n-ö ühe puuga. Rakendada võiks
regressiivset pinnaühiku maksumäära suurte kruntide korral, kus planeering
keelab krundi tükeldamise ja olemasoleva haljastuse muutmise (näiteks Nõmme
mändidega krundid). Asumite tsoneerimine ning väärtuslike ja kaitstavate
haljasalade väljaselgitamine ning nende eest mõõdukalt alandatud (25-40
protsenti) maksumäära rakendamine ei tohiks tehniliselt olla suur probleem.
Järgnevatel aastatel kahjuks peaks maamaks olema küll selge linnale tulu
teenimise allikas, vastasel korral ei suuda linn aidata rahastada kaualubatud ja
väga vajalikke investeeringuprojekte ning ka selleks eraldatud Euroopa Liidu
toetusfondide raha jääb kasutamata. Järgmises ELi eelarves ilmselt Eesti enam
suure toetusega arvestada ei saa. Linnavalitsuse korruptsiooniapsudele ja
põhjendamatule meediakulule viidates ei tohiks valitsuserakonnad hakata iga
hinna eest ka Tallinna arengut saboteerima (nii all-linnas kui Toompeal).
Tallinlasena olen muide nördinud valitsuse liiga väikesest osalusest
üleriigilise tähtsusega linna teeprojektide kaasrahastamisel, mida pealegi
negatiivse eelarve koostamisel võidakse veelgi nudida. Asi kisub sinnapoole, et
Ülemiste ristmikukompleks, Põhjaväil, väike ringtee, Peterburi tee
rekonstrueerimine jm linna ja riigi ülivajalikud esindusprojektid jäävadki ellu
viimata ehk lõputult venima. Olemasoleva tulubaasiga ei suuda linn praeguseidki
teid sõidukorras hoida, rääkimata uutest suurtest projektidest. Muidugi tuleks
eelarvest välja heita ka kõik ebamõistlikud kulutused.
Praegused ja ka tulevikus linna arengust suurimad võitjad ehk maaomanikud
peaksidki hakkama oma seisusele kohaselt rohkem koormat kandma ja tulevikku
panustama. Eestis on seni kõikvõimalikud varandusega seotud maksud olnud
üliväikesed. Skandinaavias peetakse arvestatavaid varandusmakse aga kogukonna
solidaarsuse ja sidususe lahutamatuks osaks. Linna parem elukeskkond ning
planeeringus taotletud eesmärkide ellurakendamine tõstab omakorda kõikide
kruntide ja korterite väärtust.
|
