«Viimane näitus» tammub paigal
07.12.2005 00:01
Andres Keil, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Endla «Viimane näitus» on autobiograafiline lugu. Sellest, kuidas ta vanaema, kes Greenwich Villages kunstigaleriid pidas, mälu tuhmuma hakkas. Mida tähendas see perekonnale, mida vanaemale. Kuidas pöörduvad ja mässuvad suhted. Kus on jõud ja jõuetus.
Tekst on tugev Kandideerimine 2001. aastal Pulitzeri preemiale on (käsitöönduslik) kvaliteedimärk igal juhul. Et näitemäng peab olema hästi, eelistatult mitmeplaaniliselt kirjutatud. Järele mõeldes, seda see tekst ongi. Lavastus paraku mitte. Näeme laval vanaema (Lii Tedre) haiguse kliinilist, ja üldsegi mitte halvasti mängitud kulgu. Mida see perekonnale tähendab, jääb hämaraks. Ehk ainult Ago Andersoni mängitud galeriisse elama asunud kunstniku kujus on märgata mitmeplaanilisi suhtemuutusi vanasse daami. Piret Raugi Ellen, tütar, on kohusetundlik laps, kes oma ema haigusest siiralt väsinud, kes ennast talitseda ei suuda, ent kohusetundlikult kohust täidab. Samas kui lapselast, autori alter ego mängiv Lauri Kink jääb vaid kiretuks jutustajaks. Ei saa me aru, miks on tal seda lugu vaja rääkida-kirjutada. Pole, mida mängida Lisaks veel tütremees – Enn Keerd, kelle ilmumised jäävad paatoslikult käsilaiutavateks õhatusteks. Ehk – kostab, et näitlejad räägivad juba ebaloomuliku häälega – proov käib. Ei, mitte proov, etendus! Üks võimalus on, et lavastaja on vanaema haigusse, läbi tema isiku meid paljusid puudutava või puudutanud haiguse kulgu nii kinni jäänud, teised unustanud. Haigusest tekkiva refleksiooni ümbritsevatesse tähele panemata jätnud. Lii Tedre liigub kenasti gradatsioonis, ülejäänud tammuvad paigal. Ülesannet pole. Pole, mida mängida.
|
