Rein Taagepera: majandussurutis suurendab etnilisi pingeid Eestis (36)
09.04.2008 00:01
Alo Lõhmus, Postimees
|
| |
|
 |
Rein Taagepera
Foto: Peeter Kümmel / Sakala |
|
|
|
|
Kummalisel kombel on rahulolematus parlamendiga tekkinud ühel ajal nii Eestis kui Lätis. Kas see on juhus või on parlamentarismi sisse kodeeritud aeg-ajalt tekkiv frustratsioon ja rahulolematus?
Üldiselt kipub nii olema, et kuningate ja presidentide maine rahva hulgas on kõrgem – ikka see usk heasse isakesse – ja esinduskogu maine kipub igal pool olema madal. Et nad just nagu midagi muud ei tee kui räägivad. Ainult et parlement tähendab prantsuse keeles sõna-sõnalt rääkimiskohta. Peabki asju pikalt arutama.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | mõistus
Väga hea, et Eesti valitsus ja rahvas käitus 26-27 aprillil TARGALT, mitte rumalalt nagu ekslikult a...
Sellest
30 aasta plaanist ehk "leedu teest"ning selle mõtestamisest täna loeks tõesti küll hea meelega!
|
|
Seega, nagu ütles riigikontrolör Mihkel Oviir: parlamentarism eeldab ka rahvalt ja valijaskonnalt kannatlikkust ja kogemusi?
Üks demokraatia suurimaid vastaseid ja ohte on demokraatiat idealiseerivad poliitikud või intellektuaalid. Või ka rahvas. Demokraatialt oodatakse, eriti noortes demokraatiates, hiigla palju. Siis aga, kui tulevad esimesed tõrked, hüütakse «peremees majja!» või midagi sellist. Maades, kus on demokraatia juba viiskümmend aastat kestnud, teatakse, et selle aja jooksul on olnud madalseise ja on olnud tõuse. Et rohkem ei saagi nõuda.
Kui valimistulemused pole väljastpoolt peale surutud, siis kisuvad asjalood sinnapoole, et rahvas väärib neid rahvaesindajaid, keda ta on valinud.
Eestis on taas tuldud välja väitega, et praegune valimiskord ei taga nende inimeste pääsu parlamenti, kelle poolt rahvas tegelikult hääletab, vaid nimekirjad pannakse kokku parteikontorites ning tulemuse määrab keeruline valimissüsteem.
Selles suhtes ma soovitaksin tugevasti praegust valimissüsteemi lihtsustada. Lihtsa süsteemi puhul saab tulemusi ennustada, keerulise puhul ei saa. Kui poliitikud selle praeguse süsteemi valmis keetsid, üks kompromiss teise otsa, siis nad vist küll ei kujutanud ette, milline on tulemus. Kõik rahvaesindajad peaksid olema valitud ringkondades.
Mõni väga arukas politoloog leiab, et parteinimekirjad on eelistatavad. Teised eelistavad isikuvalimisi parteinimekirja sees. Aga Eesti praegune süsteem on nagu rätsepa õmmeldud just selleks, et rahulolematust maksimeerida. Kas lased hääletada kandidaate ja võidab suurima häälte arvuga kandidaat või lased hääletada parteid ja keegi valijatest ei tea, kes oleks saanud rohkem hääli.
Aga Eestis on nii, et valitakse inimesi ja siis on kõigil nähtav, et parlamenti ei lähe alati need, kellel on kõige rohkem hääli. Muide, enamasti siiski läheb, aga suhteliselt üksikud erandid, kus saadakse sisse 200 häälega, on nagu meelega valmistatud, et inimesi vihastada. Kui see valimiskord loodi, siis selles suhtes endale aru ei antud. Ja ma kordan veel üle ja üle: selle valimissüsteemi tegemisel jäeti mind täiesti kõrvale.
Milline on teie idaalne valimissüsteem Eesti jaoks?
Selle asemel et kõike ümber teha, katsume teha mitte revolutsiooni, vaid evolutsiooni. Mida praeguse süsteemiga peale hakata – minu soovitus on küllaltki selge. Jätta ära kogu see üleriiklik voor oma 5% künnise ja muuga, ja jagada praeguse valemi alusel kõik kohad ringkondades. Parteid saavad kohti oma häälte koguarvu alusel ja partei sees saavad kohad need, kellel on enim hääli.
Kui palju ringkondi võiks Eestis olla?
Kui tahetakse püsivamaid valitsuskabinette, mis kestaksid mitte kaks, vaid keskeltläbi neli aastat, siis pole pääsu parteide arvu kahandamisest, mis tähendab väiksemaid ringkondi ja umbes poolte praeguste parteide väljakülmutamist. Sel puhul on kaks kolmandikku parteidest asja vastu, sest kõik, välja arvatud paar kõige suuremat parteid, riskivad ohuga saada välja külmutatud. Aga kui tahame vaid valimissüsteemi lihtsustada, siis läheb see kõige lihtsamini läbi, kui parteide arv jääb samaks.
Valimised on muutunud suuresti turundusüritusteks: suured reklaamid ja lihtsustatud sõnumitega kampaaniad televisioonis. Kas kampaaniamaksumuse piiramine tuleks kõne alla?
Kõverteid leitakse igal pool väga mitmet moodi. 2003. aasta valimised olid tõesti ehmatavad: mu noor kolleeg Allan Sikk uuris seda ja leidis, et parteidest parlamenti saadud rahvaesindajate arv oli ehmatavalt proportsionaalne valimiskampaaniaks kulutatud rahaga. Aga siis tuli europarlamendi valimine ja kõik läks sassi.
Nii et ikkagi rõõmustavalt ei olene kõik päriselt rahast. Oleneb valijate küpsusest, kui palju nad mõtlevad natukenegi oma peaga ja kui palju lähevad massilise valimisreklaami õnge. Kui sa ostad rämpsauto ainult sellepärast, et tal on klantspildid, noh, siis ole teinekord targem.
Aga meenutagem 2007. aasta kampaaniat: seal ju ainult rämpsautosid pakutigi! Viie jõukama Euroopa riigi sekka, 40 000 krooni palka ja pronkssõduri teisaldamine – seda kõike tuli miljonite eest.
On väljend: «Kui see on liiga hea, et olla tõsi, siis see vist ei ole tõsi.» Kui keegi pakub nii läbinähtavalt odava lubaduse, millel ei saa olla katet, siis valija ei tohi olla nii rumal, et nõustub eesti vanasõnaga: lubaja kah hea mees. Valimiste eel tuleb asju võtta nii, et lubaja on see kõige halvem mees.
Ma saan aru, et valimiskampaania maksumuse või mahu piiramist te ei toeta?
Sellest on väga kerge mööda minna. Reklaamid kohukesi Keskerakonna asemel. Põhiline asi on, et armas eesti rahvas ikka veel kujutab ette, et on lihtsalt vaja teha head seadused halbade inimeste jaoks ja asi toimib.
Väga palju peab jätma ikkagi inimeste ja rahva sündsustunde hooleks. Ah, jälle midagi on viltu, teeme uue seaduse – aga igast seadusest saab kõrvale hiilida. Hiilimise vastu tehakse omakorda tõke, siis aga selgub, et tõkkeks mõeldud seadus lõikab ära ka mõningad täiesti mõistlikud teguviisid…
Kui rahva moraalitunnetus on viltu, siis ei aita ka kõige ingellikum seadustik. Kus rahvas risti ette lööb, see on väga omapärane. Meist ida poole ja lääne poole on selge poliitilise kultuuri vahe. Võitlus korruptsiooniga käib igal pool, aga kuidagi on nii, et keskmisel eestlasel tuleb eetiline ja moraalne tõrge seal, kus ida pool keskmisel inimesel veel tõrget ei tule, aga keskmisel eestlasel ei tule tõrget seal, kus lääne pool või põhja pool juba tuleb.
Meil nõutakse rangemat politseikontrolli maanteel, aga mida tonti see aitab, kui need samad inimesed, kes nõuavad suuremat kontrolli, hakkavad tulesid vilgutama mõrvaohtlikele pättidele! See on imelik asi: me nõuame tugevamat politseid, kuid sedamaid solidariseerume politsei vastu, kes võib meile teha paari tuhande kroonise trahvi, ja aitame kaasa neile, kes on meie mõeldavad mõrvarid!
Ainus inimene, keda muuta saab, vaatab meile peeglist vastu. Sealt peab eestlane peale hakkama, mitte lootma, et riik hoiab teda vaos, kui tema ise seda teha ei katsu.
Lehti lugedes jääb praegu mulje, et peale on hakatud hoopis teiste inimeste rahakottidest: parlamendi liikmete palkadest. Kas parlamendi liikme palga küsimus on demokraatia ja riigi arengu seisukohast üldse kõneväärt?
On küll. Üks asi on, et see peab olema sündsuse piires ning teinekord teevad mõned parlamendid nii siin kui mujal ütlemata valel ajal… Ütleme, et sel ajal, kui majandus alla läheb, ei sobi enda palku tõsta. See lihtsalt ei näe ilus välja.
Aga teine küsimus on, et kui parlamendi liikmetele maksta häbematult madalat palka, siis üks kahest: kas rahvaesindusse saavad minna ainult päriliku varandusega aristokraadid või ka uusrikkad, kes on juba nii palju raha kokku ajanud, et võivad edasipidi ilma palgata olla.
Kas me tahame selliseid inimesi oma parlamenti? Või siis saavad parlamenti minna need, kellele eramajandus rohkem ei maksa, sest eramajandus arvab, et nad seda ei vääri. Parlamendi liikme palk peab olema võistlusvõimeline teiste tegevusalade palkadega, nende, mida nad teha suudaksid, pluss väike lisasumma, sest küll ikka võib ausa parlamendi liikme hinge närida, kui tema kallal kogu aeg ajakirjanduses ja rahva hulgas irisetakse, et tema on muiduleivasööja.
Ehkki ta teab, et töötab sama palju kui keskmine äritegelane ja märksa rohkem kui keskmine palgaline.
Tahate odavat parlamenti – saategi odava parlamendi.
Tuletasite intervjuu alguses meelde sõna «parlament» etümoloogiat – see on rääkimise koht. Eelmisel nädalal tegid kolm Isamaa ja Res Publica Liidu liiget kümnepunktilise ettepaneku parlamendireformiks, mille põhisisu on suurendada riigikogu kaasarääkimisvõimet ühiskonna asjades. Kas te neid ettepanekuid toetate?
Need on nii vanad ettepanekud, mis tehti. Üks nõue, mis 2003. aasta valimistel rahvale peale läks, oli Res Publicalt see, et rahvaesindajad ei istuks riigifirmade nõukogudes. Ja nii kui Res Publica parlamenti jõudis, nii nad sellest normist loobusid.
See oli üks väga paljudest oma normide reetmistest, mis mind Res Publicast ära viis. Ma ei suuda nende samade inimeste praegusi lubadusi tõsiselt võtta.
Mõningate hinnangute kohaselt võib maailmal ja muidugi ka Eestil ees seista väga suur majanduskriis…
Seisab küll.
Olete selles veendunud?
Ma rääkisin sellest juba aasta eest. Ansipi suurimaid möödalaskmisi on, et ta on hea majanduse ja eelmise aasta aprillisündmuste varal saadud tugeva poliitilise olukorra najal liugu lasknud. Poliitiline kapital on asi, mis rikneb peaaegu sama kiiresti kui kala.
Ansip on lasknud poliitilisel kapitalil hajuda, ilma et ta oleks seda tarvitanud ebapopulaaresteks sammudeks nagu valimissüsteemi muutmine. Seda ei maksa proovidagi majandussurutise ajal, aga seda oleks saanud teha möödunud aastal. Mitte mingeid raskeid otsuseid pole tehtud, on liueldud. Poliitiline kapital on ära kulutatud ja rahaline kapital on ära kulutatud, selle asemel et panna Eesti teadmistepõhisele majandusele kõva rahaline alus, siis kui raha oli.
Eestil seisab ees selle võrra raskem aeg, et häid aegu ära ei kasutatud. Mis puutub ülemaailmsesse majandusse, siis ega põhi ole veel saavutatud.
Milliseid raskeid otsuseid oleks Ansipi valitsus pidanud tegema oma aprillis kogutud poliitilise kapitaliga?
Eesti teadmistepõhise majanduse tugevdamine, see tähendab ülikoole ja tehnoloogiat. Teine asi: etnilised vastuolud on maha surutud, aga mitte kadunud. Just selles osas rõhutasin juunis, et Eesti on näidanud tugevust: need venekeelsed lasteaialapsed, kes ootasid vanaisade jutu varal, et nüüd tuleb tankikolonn Pihkvast sisse, nägid, et seda ei juhtunud.
Minu järeldus oli, et nüüd on aeg teha tugevuse seisukohast selliseid samme, mida muidu ei saaks teha, sest mõned mitte-eestikeelsed võtaksid seda nõrkuse märgina.
Möödunud aastal olnuks aeg muuta kodakondsusnõudeid paindlikumaks, selle asemel et nüüd olla üllatunud, et Moskva on osanud teha midagi, mis teeb Eesti kodakondsuse vähem ihaldatavaks.
Kahjuks Ansip ise tsiteeris seda minu artiklit, et Eesti on nüüd tõsiseltvõetavam, ja jättis täiesti kahe silma vahele lõpukokkuvõtte, et tõsiseltvõetavus võimaldab olla paindlik ilma, et seda võetaks nõrkusena. Ja jällegi, see poliitiline kapital on hajumas.
Kogu aeg on kestnud arvamus, et me teeme mitte-eestikeelsele elanikkonnale heateo, kui suvatseme neile anda Eesti kodakondsuse. Me teeme muu hulgas endale heateo, kui me Eesti elanikkonna ja kodanikkonna kääre kahandame. See on jäänud tegemata.
Globaalset majanduskriisi on juba ette võrreldud 1930. aastate suure kriisiga ja me teame, mida see tõi kaasa demokraatiale Euroopas ja Eestis. Kui oletada, et tuleb toonasega võrreldav kriis, siis mida peaksime praegu tegema oma poliitilise süsteemiga, et Eesti demokraatia selle kriisi üle elaks?
Kui oletada, et tuleb selline kriis, nagu algas 1929, siis on juba hilja kauakestvaid ettevalmistusi teha. Kahtlemata ei ole majanduskriisi olukord aeg, kus tehakse suuri muudatusi. Aga natuke tuleks, jah, mõtelda.
Kõigepealt ma arvan, et nii sügavat kriisi ei tule. Aga ma ei tea, kas valitsuse ja valitsusasutuste tasandil on mõeldud sellele, et kui majandus läheb raskeks, ei lähe see raskeks ühtlaselt.
Muukeelset elanikkonda tabavad majandusraskused arvatavasti vähemalt sama raskelt. Ja isegi kui see tabab neid ainult sama raskelt kui eestlasi, siis me teame inimloomust: selles olukorras arvab liiga suur osa eestlasi, et venelased pääsevad kergemini ja venekeelne elanikkond arvab, et neile tehakse liiga.
Nii et võib juba ette arvestada, et majandussurutise olukorras etnilised pinged suurenevad. Mida selles olukorras teha – no vähemalt seda, et see jällegi ei tuleks suure üllatusena, kui see on peaaegu paratamatu. Inimesi tuleks selleks ette valmistada, lootusi alla kruvida. Aga kerge see ei ole, sest vahepeal on lootused ja harjumused läinud kaugelt üle tootmisvõime.
Kas etnilised pinged ongi ootamatult saanud Eesti kõige tõsisemaks probleemiks?
Üheksakümnendail olime sellest probleemist justkui vabanenud, mis siis nüüd on juhtunud?
Mis on juhtunud: kui Nõukogude ajal küsiti Eesti elanikelt, kuidas on rahvussuhted, siis venekeelsed ütlesid «harashoo», sest nemad olid tipus, ja eestlased ütlesid, et rahvussuhted on kehvad. Nüüd on 15 aastat möödas ja eestlased arvavad, et rahvussuhted on head, sest jäme ots on eestlaste käes. Aga venekeelse elanikkonnaga see nii ei ole.
Ma ei tea, mida teha, kui ollakse harjunud olema isandrahvas ja enam ei olda – sellega on väga raske harjuda. Raske on inimesi selles olukorras ka aidata. Inimesed ei peaks ihaldama suurriiklust, kui nad elavad teisel maal – ei peaks jah, aga reaalsus on, et kui mina oleksin selles olukorras, siis mõtleksin ka niimoodi.
Kui kirjeldada eestlastele Slovakkia ungarlaste olukorda, siis me kõik sümpatiseerime ungarlastele kui hõimurahvale, aga tegelikult on nemad vägagi samas olukorras nagu venekeelsed Eestis, ainult et ungarikeelsed jõudsid Slovakkias sellesse olukorda juba 1920. aastal. On mõtet aru saada ka asjadest, mida heaks ei kiida.
Positiivseid samme on raske teha, aga vähemalt väga teadlikult tuleks vältida rumalaid pingete üleskruvimisi. Aasta eest meil läks häbematult… Eesti käitus mitte kõige targemini. Meid päästis see, et Moskva trumpas meid rumalate sammude poolest üle. Sellele ei saa alati mitte lootma jääda, et küll teised käituvad veel rumalamalt kui meie. Me kaotasime palju poliitilist kapitali. See oli väga riskantne aeg. |
|
|
|
|
APRILL 2008
