Samal teemal: Vari Rahvarindel (35)

Kuidas siis ikkagi nii, et Eesti Kongressi korraldajad saavad Riigivapi ordenid, kuid Rahvarinde liikumise algatajad, kongresside korraldajad jõuavad avaliku tunnustamiseni n-ö tagaukse kaudu? Valitsev võim ja tema ametnikud nagu häbeneksid Rahvarinnet, temast võrsunud Eesti poliitikuid, Rahvarinde valitsust (1990–1992), rahvarindelikust solidaarsusest kõnelemata.

Paljudel juhtudel on tegemist teadliku mahavaikimisega, Rahvarinde rolli pisendamise, kahtlustamise või koguni halvustamisega.

«Rahvarinde sündroomi» kujundamine sai alguse kodanike komiteede restitutsionalistliku liikumise algatamisega 1989. Eestlased löödi kahte lehte, Eesti Vabariigi kodanikeks ja ülejäänud rahvaks. Kodanike liinis tehtud poliitika kuni kvaasivõimuorganite moodustamiseni välja kuulutati legitiimseks. Rahvarinde kongresside otsused, 1990. aastal valitud Ülemnõukogu ja seejärel kuni 1992 tegutsenud Riigikogu otsused ja seadused pidid läbima Eesti Komitee filtri, saamaks hinnangu nende õiguspädevuse kohta.

Sellest kõigest võib dokumentaalsel alusel lugeda professor Rein Ruutsoo doktorimonograafiast «Civil Society and Nation Building in Estonia and the Baltic States» (Rovaniemi, 2002). Täiendavalt ka Edgar Savisaare raamatust «Peaminister» (Tartu, 2004). Siinkohal on oluline rõhutada, kuidas Eesti avalikkust on süstemaatiliselt kallutatud nägema Rahvarindes kollaborante, autoritaarsuse ihalejaid, nullkodakondsuse ideolooge ja mida kõike veel.

Mõistagi on see ärgitanud kõik need aastad ka rahvarindelaste enesetõestuspüüdu, mis kõrvaltoimena on «tootnud» kibestumist või õiglustungist kantud raevu.

Eks äsjane juhtum ordenitega on puhunud taas tuha all hõõguvad vastasseisud lõkkele.

Ma ei kutsu üles uueks võitluseks lähiajaloo pärast. See toimub ilma selletagi, sest tulevikku minnakse ikka enamasti selg ees. Küll aga oleks ülim aeg lähtuda Eesti riigi ametliku tunnustuse tasandil tasakaalustatud saldost.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.4