Põhjusi, mis ajendavad praegust «kõik-torpedeerivad-kõiki» riigivalitsust siiski veel koos jätkama, loetleb Argo Ideon.
Võimukolmik närib üksteise kõrisid, ent püsib
30. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. Reformierakond vajab võimu Toompeal, et säilitada napimgi võimalus kõigutada Edgar Savisaart sügisel Tallinnas.
«Tõepoolest, kui õunaraksus on käidud ja õunad on ära viidud, siis on väga raske neid puu otsa tagasi panna,» teatas parlamendi põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde (Reformierakond) kolmapäeval Toompea kõnepuldist.
Sellega torkas ta Keskerakonna fraktsiooni juhtivat Vilja Savisaart, kes uuris, et kui Tallinn on juba linnaosad ära kaotanud, kuidas riigikogu siis kavatseb sundida Tallinna neid uuesti looma.
Kaks päeva varem oli Linde koos teiste reformaritega pidanud Postimehest nägema hävitavaid arve: Keskerakonda toetas Tallinnas märtsis arvamusküsitluse järgi 37% ja Reformierakonda ainult 11% valijaist. Linnaosade kaotamise püsimajäämine tähendaks aga, et ülipopp linnapea Savisaar saab koguda hääli lisaks Lasnamäele ka ülejäänud Tallinnast.
Kõik see tähendab, et oravail oleks üpris lootusetu pidada pealinnas valimisvõitlust teemadega nagu tee-ehitus, haljastus või isegi tänavalampide pimendamine. Isegi vene valijaile nende keelt ja kultuuri kiitvatele propagandalehtedele ei saa oravad valimisvõidu kaarte asetada – reaalne võitlusväli asub siiski Toompeal.
Kuid juriidilised lahingud valimiskorra asjus on jõudnud kõigisse Eesti kõrgematesse õigussfääridesse: riigikohus, õiguskantsleri ametkond ning põhiseaduse tõlgendamine Kadriorus.
2. Reformierakonna ainus kogemus valitsusest vabatahtlikult lahkumisel tunnistati kõrgeimal tasemel veaks.
«1996nda sügisel lahkusime valitsusest. See oli poliitilise loogika seisukohalt vale, puudulikult läbi mõeldud ja halvasti seletatud.»
Need sõnad kuuluvad partei asutajale ja kauasele liidrile Siim Kallasele, kes kõneles nii 2004. aastal Reformierakonna 10. aastapäeva tähistamisel.
Iga hinna eest võimul püsimine on oravate jaoks kujunenud tegevusstrateegiaks, mis üldplaanis on end ka õigustanud. Ole võimul, kuna see toob poliitilist kapitali! See võimaldas kasvuaastatel end siduda saavutustega, alates Euroopa Liitu ja NATOsse saamisest mänguväljakute ehitamiseni. Ning nüüd on majandusega üheskoos kukkuval parteil taas tärganud lootus euro seljas ratsutades võidule jõuda.
3. Olles vältinud «kõik oravate vastu» kambakat, on Reformierakond taas parim valitsuspartneri kandidaat ka Keskerakonnale.
«Möödunud aasta oktoobris esinesin ma Glorias Suurettevõtjate Assotsiatsiooni korraldatud lõunasöögil. Ansipiga rahulolematud suurettevõtjad küsisid: millal siis tõuseb Keskerakond võimule? Vastasin: oodake pisut, enne peate veel Paeti valitsuse üle elama ja veenduma, et ka sellest pole abi.»
Tsitaat on Edgar Savisaarelt, 23. jaanuari ettekandest konverentsil «Meedia ja korruptsioon». Kui uskuda öeldut, ootas Savisaar veel mullu sügisel, et ta ei saa osaleda järgmises valitsuses – vähemalt sellises, mida juhib Reformierakond.
Kuid Savisaar on pidevalt rääkinud võimuletulekust – seega sai alternatiiviks olla ainult diil Laari ja IRLiga. Seda varianti pakkus ka Eesti ajakirjandus 2008. aasta jooksul korduvalt uue valitsuse põhjaks, juhul kui lahkhelid senise «hambad ristis» koalitsiooni laiali löövad.
Kuid midagi sellist ei tulnud, ehkki Savisaar suhtus IRLi kritiseerimisse vahepeal nähtavalt vaoshoitult, ning suunas tuld Ansipile.
Et midagi pole juhtunud, on puhas vesi oravate veskile, kes tunnevad end seda kindlamalt tänase valitsusega. Tagataskus on aga võimalus leppida kokku Savisaarega – kaks korda on Reformierakond sellega juba toime tulnud.
4. Ehkki suure osa IRLi algatusi on oravad põhja lasknud, ei ole IRLil suurt midagi võita, taandudes võimult opositsiooni.
«On väga kahetsusväärne, et Rein Lang käitub kui koolitulistaja, kelle ohvriks on Eesti ettevõtjad.»
Majandusminister Juhan Partsi 19. märtsil ERRi uudistes karmilt öeldud lause on viimase aja võimusuhete jäine mäetipp, mis korraks avalikkuse pilgu alla kerkis. Isegi valitsuskabinetis lendavad oluliselt vängemad hinnangud, rääkimata juba sellest, kui võimuparteid igaüks oma tuppa nõu pidama kogunevad.
Lühidalt on Reformierakonna tipus küpsenud tuline kahtlus, et mitte öelda veendumus: IRL ning niisamuti sotsid teevad kõiki poliitilisi käike üksnes oravatele ärategemise eesmärgil. Sestap tuleb kõigiti takistada IRLi ministritel kusagilt punkte koguda.
Laari alluvaid jällegi frustreerib, et ükski asi ei liigu sujuvalt edasi – haldusreform on saadetud pikale lainele, Partsi ettevõtluse toetuspakett takerdub, haridusminister Lukase uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus saab parlamendis reformilt-sotsidelt rohkemgi pasunasse kui opositsioonilt.
5. Laari «võimaluste aken» IRLi ja Keskerakonna ühist valitsust teha on nüüdseks sulgumas ning põhivariant on nende jaoks jätkata praeguse koosseisuga.
«Ma ei saa midagi parata, kuid tundub, nagu ei saaks Reformierakond lihtsalt eksisteerida reforme takistamata.»
See mõte pärineb IRLi peasekretäri Margus Tsahkna hiljutisest blogisissekandest. Kolmapäeval koos olnud IRLi juhatus kiristas oravate suunas hambaid ja esitas paki uusi nõudmisi, mida oravad kohemaid avalikult tervitasid ja kutsusid «täienduseks Reformierakonna sammudele».
Kes on tuttav raamatuga «Jah, härra minister!», mõistab suurepäraselt seda tüüpi avalduste tähendust – kui mõne algatuse kohta öeldi «fantastiline!», siis tuli seda tõlkida «ei mingil juhul!».
Kuid IRLil ei ole liiga palju valikuid. Mart Laar, kes 2001. aastal otsustas oma teise valitsuse laiali saata ning vastasrinnas punkte koguda, mõistis Isamaaliidu selle sammuga aastateks opositsioonipingi lahjat leivakoorukest närima.
Parteis tekkisid suured sisetülid, ning lõpuks ei jäänudki üle muud, kui liituda intensiivse, kuid lühiajalise tähelennu teinud Res Publicaga. Pole garantiid, et valitsuse lõhkiajamine praegu paremini lõpeks.
6. Sotside väikevenna koht Ansipi valitsuses lubab neil siiski esitleda end palgasaaja huvide eestkostjana paremparteide vastu.
«Ideoloogia, mida esindab Reformierakond, on surnud!» kuulutas uus esimees Jüri Pihl sotside kongressil 7. märtsil.
Äsjane liidrivahetus on üks oluline põhjus, mis ei luba Pihli ministrikohalt ega sotse surnud ideoloogiaga valitsuspartneri kõrvalt eemale manööverdada. Kui uuel juhil poleks riigielus nähtavat rolli, ja erakond omab vaid võimalust parlamendi nurgakeses piiksatada, ähvardaks sotse marginaliseerumine.
Erinevalt Keskerakonnast, kelle vahendiks on parlamendi obstruktsioon, saavad sotsid siiski sõna selle laua ääres, kus käib otsustamine. Selle tõiga neutraliseerimiseks kujutabki Keskerakond sotse enamjaolt paremparteide puudlina, kes vaidleb vastu vaid moe pärast.
Sotside tõsine proovikivi on töötukassa ja uue töölepingu seaduse saatus, sest kui lastakse palgasaajate huvidest selgelt üle sõita, on see valijaile tõestus, et Keskerakonnal on sotside suhtes õigus. IRLi ja Reformierakonna seisukohalt aga oleks aeg-ajalt tülikate sotside väljapuksimine valitsusest mõneti ohtlik, kuna võib valijatele näida suurte vägivallana väiksema kallal.