Does It Offend You, Yeah? You Have No Idea What You’re Getting Yourself Into (Virgin)
Jälle uus Prodigy!
Reivist võetud odavad sündid, mille muusikaline põhjendus on anda alarmi, anda alarmi. Tub-thumper’ite saundiesteetika. Biidid: vana tantsumuss. Nii vana, et rikkis. Krigisev, aga see-eest moraalselt vananenud. Variandid. Electrolikult (mitte segi ajada electropopiga) ragisevad rütmid; moondunud trummibassi-käigud; tänava-breaks à la Freestylers. Kärisevad kitarrid mitme aasta taguse noorte-metali lihtriffidega. Punkvokaal, punkräppimine. Palju on praegu bände, mis teevad sõjakat tantsurokki (mitte segi ajada aastatetaguse tantsu-indiega à la Franz Ferdinand või varasem Killers) ja varieerivad nimetatud elemente. Enter Shikari, Pendulum, Hadouken!, Dead Kids... DIOYY on neist seni parim. Nahaalsust on neis new-new-rave-rock-bändides (pärast Klaxonsit) kõigis, selles ei kahtle keegi, aga kui mõni bänd röögib sulle tüütult näkku (Hadouken!, Dead Kids), siis mõnel bändil (DIOYY, Late Of The Pier) on sulle ka muusikaliselt midagi öelda ning nende ülbus on serveeritud hooletu elegantsiga.
Hinne: ****
Valner Valme ------------------------ Bon Iver For Emma, Forever Ago (4AD)
Metsa-folk
Vastandiks vohavale linnafolgile (Get Cape Wear Cape Fly, Lightspeed Champion) ja suisa futuristlikule küberfolgile (Animal Collective, El Guincho) tuleb laante vahelt veel ka «päris» ehk vana-aja-folki. Öelge mulle «mees ja kitarr» ja ma vastan: «igav, viige ära». Aga õnneks on erijuhtumeid ja mul on neid plaadiriiulites kah paar meetri jagu. Ja kuigi uusi Nick Drake’e ei kasva igal aastal ega sünni tihti ka unikaalseid kosmilise väärtusega trubaduure nagu Devendra Banhart, ilmneb endiselt kutte, kelle hääles on midagi enamat kui tühi möögimine või ümin; kelle kitarr kõlab nõksa musikaalsemalt kui James Morrisoni või James Blunti koolipoisilood ja kelle lauludes on atmosfääri, mida ilma selliste meeste plaate kuulamata ei pruugiks tabada, aga mida oleks ikka vaja aeg-ajalt tabada, kas tead, mees.
Hinne: ****
Valner Valme ------------------------ Sam Sparro Sam Sparro (Island)
Gay-disco, hell jee
Sile disco-funk magusa vokaaliga ja mõõdukalt ekstaatiliste viiulitega, siit eurovisioonile oleks ainult üks samm. Sparro-poiss jätab selle sammu tegemata ja aitäh. Produtsentide seas on Richard X, Paul Epworth, siit võiks midagi järeldada, aga ei viitsi. Samil on lahe hääl, lood on seksikate (paha sõna, aga tuli) meloodiatega ja bassigruuv annab kuulajale jalaga funky’lt tagumikku, nii et lollakad liigutused on varmad algama. Arranžeeringud on veits kaheksakümnendate, aga mis ei oleks tänapäeval kaheksakümnendate. Saundid on värsked, kirevad, mitmeplaanilised. Kahjuks ei ole Sparro plaat mitte kuhugi kaldu nagu on mitmed teised vana/uut sündipoppi tegevad artistid (MGMT, Neon Neon, Cut Copy). Sparro, kuigi loovalt gay, teeb igamehemuusikat. Ega siis polegi muust kinni hakata kui et head lood («Black And Gold», «21st Century Life»). ABBA elab!
Hinne: ****
Valner Valme ------------------------ Kelder Vikerkaar ja Latimeeria (Kaljukotkas)
Keldrisse tagasi?
Kas Vainola läheb keldrisse tagasi või tuleb sealt välja? See on küsimus. Siinse punk- ja indie-liikumise ajalooga tihedalt seotud mehe tegemisi on saatnud underground-varjund. Isegi peavoolu trügivas Sõpruse Puies-tees. Kuigi Kelder on kirjade järgi bänd, kus pooled liikmed (pealegi blondikarva) näitsikud, kõlab nende debüüt nagu Vainola soolo-üllitis. Tema vokaal ja kitarr domineerib, ning hästi domineerib. Ei mäleta, et oleksin varem teda kuulnud nii huvitavalt ja vaheldusrikkalt kitarri mängimas, nii haaravalt rokkimas. Laulud (muidugi kõik Vainola laulud, enamik tekste Andres Aulelt) on murdosa võrra rõõmsamad, kui tema kaubamärgiks kujunenud nurgeliseks vormitud melanhoolia eeldaks. Võimalik, et Vainola fännid seda pisikest, kuid olulist muutust üksmeelselt ei tervita ning leidub seljapöörajaid, kuid see on väga enesekindel ja lühike plaat. Mees näib teadvat, mida teeb. Ta laulab oma häälega. Oh-jaa, välja arvatud muidugi «Läbi hommikuse linna», kus Vainolat laulab Anna-Liisa Ovir.
Hinne: ****
Immo Mihkelson ------------------------ Quentin Harris No Politics (Strictly Rhythm)
> Loe edasi |