Eesti valitsus ja riigikogu ahistavad Islandi kapitali ärihuve – see pole nali, riigikogu menetluses olev seaduseelnõu paneb lisamaksukoorma kauge saareriigi firmale.
Krevetipüüdja näeb riigis ahistajat
31. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kauge saareriigi kapitalile kuuluv firma Reyktal on Eesti suurim krevetipüüdja. Ühtlasi on ta Eesti ainus krevetipüüdja, pärast seda kui tuntud Eesti toiduainetöösturid Kõuhknad sellest tegevusest mullu loobusid.
Kõuhknate firma kodulehekülg küll veel teatab, et firma teeb kahe traallaevaga krevetipüüki. Miks äri allamäge läks? Kõuhknate krevetipüügi ärijuht jääb kahjuks Postimehele püüdmatuks.
Küll teab Eesti Kaugpüüdjate Liitu ja Reyktali huve esindav Mati Sarevet, et küllap hakkasid Kõuhknate kulud lõpuks tulusid ületama. Viimases otsas olevat nende firma jäänud püüdma ühe laevaga ja seda kasumlikuna töös hoida on üsna keeruline, teab Sarevet.
«Viimasel ajal on olnud kütus kallis ja krevetihinnad maailmaturul odavad. Oleme tegutsenud teadmises, et kes viimasena püüdma jääb, see saab kogu turu valitsejaks,» lausus Sarevet. «Meie oleme krevetipüügi valitsejad.»
Firma ise hindab, et Reyktal püüab suurema osa Euroopa Liidu püütavatest krevettidest. Mullu püüti Eesti püügilubadega üle 10 000 tonni krevette. Suurem osa sellest kogusest ei jõua Eestisse kunagi, läheb Atlandilt kohe edasi teiste vahendajate kaudu.
Siiski teab keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Ain Soome, et umbes viis protsenti Eesti firmade püütust jõuab Saaremaale pakendamisse. Sellest omakorda lõviosa läheb Venemaa ja Ukraina toidulaudadele. Eestlased ei ole veel väga suured krevetisööjad.
Soome teab, et Nõukogude ajal püüdsid kümned Eesti sadamaist pärit laevad Atlandil krevette. Sellest ajaloolisest püügiõigusest on ka Eesti oma praegused kvoodid saanud. Kasutajaiks on aga olnud enamasti Hispaania ja Islandi kapitalile kuuluvad firmad.
Riigikassa pole siiski päris tühjade kätega jäänud. Eesti meremehed, enamasti küll elamislubadega ehk venekeelsed meremehed saavad praegugi Reyktali neljal laeval tööd. Reyktali teenistuses on ligi sada Eesti meremeest.
Seadusemuudatus, mis Reyktali endast välja ajas, ootab praegu riigikogus teist lugemist. Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ettepaneku järgi tuleks firmal krevetipüügikvoodi eest maksta sisuliselt ette iga aasta alguses. Sarevet peab sellist nõudmist absurdseks, see enne hooaega on keeruline püütavat kogust hinnata, sest sõltub paljudest asjaoludest.
«Seadus võib hakata kahjustama meie igapäevast majandustegevust ning on ilmselgelt kahjulik ka Eesti riigile,» kirjutas Sarevet riigikogu Reformierakonna fraktsioonile saadetud kirjas.
Soome aga ütles, et lõppema peab olukord, kus Eesti riigi krevetipüügikvoot on ühe firma käes ja keegi teine seda kasutada ei saa, kui just ei taha kvooti Reyktalilt osta.
Soome märkis, et Eestil on praegu Põhja-Atlandil 1667 püügipäeva õigus. «Küllap leiduks teisigi ärimehi, kes oleks meie krevetikvoodist huvitatud,» lausus ta.
Soome lisas, et juhul kui krevetikvoot jääb kasutamata, tuleb kõne alla ka see variant, et Eesti vahetab eksootilise kreveti püügiõiguse hoopis maalähedasemate Läänemere kalaliikide püügiõiguse vastu.
Soome sõnul on Leedus firmasid, kes oleks huvitatud krevetist, vahetus tuleb siiski kõne alla juhul, kui Leedu riik on sellest huvitatud.
Kahe püügifirma tegevus Atlandil on Eestile üsna kulukas. Nimelt tuleb riigil ülal pidada patrull-laeva ja mereinstituudi vaatlejaid, kes süvamereliikide püüki inspekteerivad. Mullu läks see riigile maksma ligi 14 miljonit krooni. Samas teenis riik nende piirkondade püügiõiguse müügist ligi 7,5 miljonit krooni. Vahe jäi maksumaksja kanda.