Euro 2011 on selle prognoosi tõe kriteerium. Peaminister pani latti paika. Euro 2010 juuli on igati soliidne eesmärk, rahandusministeerium on jäänud küll veidi tavapärasema eesmärgi juurde, 1. jaanuar 2011. Aga see on sisuliselt sama, peaminister ajab ikka asju segamini.

Minu hinnang aga globaalset ja kohalikku konteksti arvestades on, et kui me käitume oma riigi rahanduse juhtimisel selle prognoosist lähtuvalt, siis me ei suuda 2009. aastal, rääkimata 2010. aastast, Maastrichti nominaalse konvergentsi kriteeriumeid täita ja eurot kahepoolselt kasutusele võtta. Jään selle seisukoha juurde, et võrreldes riigieelarve ja lisaeelarvega vähendatud kulude baasi tuleb vähendada veel vähemalt 5 miljardi võrra, vältimaks ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlust. Aga see, ja isegi 10 miljardi kärpimine on madal hind võrreldes sellega palju ühiskond kaotab heaolu paralleelse euro kasutusele võtmise või vahetuskursi vabaks laskmise.

Ma kirjutasin umbes kuu aega tagasi, et laias plaanis on kolm rahanduspoliitilist stsenaariumi, mis on Eesti jaoks laual. Sellest prognoosist lähtumise korral tuleb asuda ette valmistama põhimõttelist otsust euro ametliku paralleelvaluutana kasutusele võtmiseks. See stsenaarium tähendab vahetuskurssi hoides reaalmajanduse käima saamiseks veelgi jõhkramat kulude kärpimist, 35-40 protsenti 2008. aasta tasemest nii era kui avalikus sektoris. Või devalveerimist, mille hind on veelgi kõrgem vähemalt lühiajalises perspektiivis. See on räige heaolu kaotus, mis kõiki eestimaalasi ees ootab ja kes selle eest vastutab, et me ei suutnud 2007. aasta eurot kasutusele võtta?

Ja kõigile sellele lisaks teeb mulle muret 2010nda räige prognoositav defitsiit, see tähendab lisaks kõigele ja väga suure kodumajapidamiste ja ettevõtete laenukoormuse kõrval ka avaliku sektori kiiret võla kasvu. Me peaksime arutama, kui palju me oleme kiirelt vananeva rahvastiku valguses valmis sellest kriisist väljumiseks võlgu võtma tulevaste põlvede arvelt.