Lasteraamat, mis on abiks neile, kes endale ei meeldi
09.12.2005 00:01
Krista Kumberg, kirjanduskriitik
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Küll tahaks oma ebaõnnestumistes teisi süüdistada! Selleks sobib edukalt näiteks keegi vaarisadest, kes perepärimuse järgi ära neetud ja nüüd, nagu piibelgi ette näeb, tuleb juba mitmendal põlvkonnal esivanemate suppi helpida.
Louis Sachari «Aukudes» kannatab teismeline heasüdamlik ja ülekaaluline Stanley Yelnats oma Lätist pärit esiisale pandud needuse tõttu. Needus muudab meesliinipidi kõik Yelnatsid hädavaresteks. Stanley on pidevalt valel ajal vales kohas. Ta mõistetakse süütult nn parandusliku töö laagrisse, kus tehakse pealtnäha mõttetut füüsilist tööd – kaevatakse auke, et hukkaläinud poiste iseloomu kasvatada. Kasvab küll. Kes on võimukas või salakaval, kasvab veel võimukamaks ja salakavalamaks. Kes on vähenõudlik ja allaheitlik, sellel neid jooni ka süvendatakse. Poiste suhted Noorte poiste laagris on range hierarhia ja omamoodi dedovštšina. Laagri turvasüsteem on lihtne ja tõhus – kümned kilomeetrid veeta kõrbe, kondorid, lõgismaod ja surmatoovad sisalikud. Sachar on suurepärane jutuvestja. Põhilugu kõrbepäikese all auke kaevavate poiste kannatustest ja suhetest haagib lugeja raamatu külge. Nüüd võtab autor tempo maha ja põikab ammumöödunud aegadesse Lätis ja sealsamas Rohelise järve ääres. Ta pajatab lugusid inimestest ja sündmustest, mis pealtnäha kuidagimoodi ei seostu. Siis pöördub tagasi põhiloo juurde ja teeb taas jänesehaagi minevikku ning ühtäkki aimab lugeja mustrit. Kõik on omavahel seotud, iga tükk asetub paika. Kauni õpetajanna poolt 100 aastat tagasi keedetud virsikumoos leiab koha Stanley lunastuse leidmise teel ja ammustel aegadel rajatud sibulapõld päästab juba teise Yelnatsi elu. Muidugi on säherdused kokkulangevused harukordsed. Aga tunnistagem – idee, et kõik on seotud ja kõigel toimuval mõte, paelub! Sachari raamat on armastusest, ustavusest ja inimeseks jäämisest. Toimib rohkem kui üks needus. Autor näitab, kui ekslikud on eelarvamused. Seavargana meeles peetud esivanem oli põhimõtteliselt sama süütu kui Stanley, kellele tippsportlase haisvad, aga tuhandeid maksvad tossud lihtsalt kaela kukkusid ja kellest varas tehti. Sachar kirjeldab veenvalt, kuidas viimseni pingesse keerdunud vedru vägivallaga vallandub, kui lapsel pole enam tõesti midagi kaotada. Stanley ei karda koguni surra, sest see ei saa olla hullem kui parasjagune olukord. Põgenenud poiss tunneb end täiesti lootusetus olukorras õnnelikuna. Siiani on ta olnud kiusatud-tõrjutud ega pole kellelegi meeldinud, iseendale ka mitte. Nüüd ta lõpuks meeldib endale. Pärast pikki füüsilisi ja vaimseid katsumusi ja kokkusattumusi (saatus?) täidab poiss enese teadmata kauge esivanema poolt antud tõotuse. Needus kaob. Head saavad õnnelikuks. Happy end Sellest raamatust leiab igaüks, mida otsib. Kes leiab põnevust sündmustest, kes suhetest. Üks leiab saladuslikkust, teine ühiskonnakriitikat, kolmas täiskasvanute vastu sihitud süüdistusi, leiab karmi elutõde, muinasjuttu, lihtsameelsust ja klišeesid. Aga kõik on köitvalt kokku jutustatud. Ameerikapärasest on mängus pesapall, rassivaen, ja naiivsuseni õnnelik lõpplahendus. Sachari raamat on eeskätt poistele, eriti neile, kes endale ei meeldi. Ka mõtestatud põnevuse eelistajad leiavad enesele väärt lugemise. Raamat Louis Sachar «Augud» Tõlkinud Leelo Märjamaa Draakon & Kuu, 2005
|
