Psüühikahäiretega inimene võib Eestis hõlpsasti turvameheks saada

Kaarel (teema delikaatsuse tõttu on tegu varjunimega – toim.) on varastes kolmekümnendates mees, kes elab Lõuna-Eestis. Septembri keskel kuulsid tema tuttavad jahmatusega, et ta sai firmas G4S tööd turvamehena. Lähedaste sõnul võib Kaarel olla ettearvamatu ning tal võib tekkida kontrollimatu äkkviha, vahendab ERR Uudised saadet «Pealtnägija».

«Või tekib selles ametis, kui ta ei ole oma ravimeid korralikult võtnud, näiteks haigushoog. Siis ta võib jumal teab mida korda saata,» räägib Kaarli tuttav Maarius, kelle sõnul on Kaarlil ette tulnud ka luulusid. «Kui tal haigushoog tuli kaks aastat tagasi, siis tal oli neid luulusid päris mitmeid, üks neist oligi turvamehe või abipolitseiniku amet.»

Kaarel on ametlikult teovõimeline, aga viibinud pikalt ravil Tartu psühhiaatriakliinikus. Täpset diagnoosi ajakirjanduses avaldada ei saa, kuid tegu on tõsise psüühikahäirega, mille tõttu mees sai ametlikult 80-protsendilise töövõimetuse, peab käima regulaarselt kontrollis ja võtma iga päev ravimeid. Sellest kõigest ei tee ta ka ise mingit saladust, kui seda otse küsida.

«Ma käin korra läbi ja siis ma võtan rohud ära,» kirjeldab Kaarel psühhiaatriakliinikus käimist. «Tähendab, kui ma õhtul ikka koju tulen, siis võtan oma rohud ära, siis ma ikka magada saan ilusti niipidi. Mul ei ole häda mitte midagi.»

Maariuse sõnul on Kaarlil uue töö tõttu režiim sassi läinud, sest ta peab öösiti tööl olema, see ei ole aga mehele üldse lubatud.

Selleks hetkeks kaks nädalat ametis olnud Kaarel ise räägib uhkusega, kuidas pärast ehituse öövalvet on ta töötanud toidukaupluses ning viimati koguni Tartu kesklinna Tasku keskuses ja bussijaamas. Ta kinnitab, et saab tööga hakkama.

Selle loo eesmärk pole häbimärgistada Kaarlit. Teemat uurides tuleb ilmsiks hoopis süsteemsem probleem.

«Üllatas see, et ta üldse sinna sai, et ta sai arstilt loa, tõendi, et ta on selleks sobiv, kui inimene on ju tegelikult arvele võetud haiglasse, tal on probleem olemas, mida ei märgatud või ei tahetud märgata,» räägib Maarius.

Patsient ei pruugi tervisekontrollis psüühikahädadest rääkida

Olukord on seda üllatavam, et siseministri määruses turvatöötaja tervisenõuete kohta seisab selgelt, et psüühikahäired või raskekujulised isiksuse- ja käitumishäired ei ole lubatud. Kuidas aga üks psühhiaatrilise diagnoosiga ning sellest tuleneva töövõimetusega mees Eesti suurima turvafirma sõelast siiski läbi pääses?

G4S valvedivisjoni personalijuht Valdur Peebo ütleb, et enne tööle tulekut peavad turvamehed läbima esmase tervisekontrolli, mis tellitakse litsentseeritud töötervishoiuarstidelt ja -asutustelt. Peebo sõnul on firmal lepingud mitme töötervishoiu kliinikuga. Tema sõnul pole visiit arsti juurde sugugi formaalsus, vaid 5-10 protsenti kandidaatidest praagitakse välja.

Kaarel käis kontrollis firma Esmed esinduses Tartus Ülikooli tänaval. Enda sõnul ei küsitud tema käest seal aga psühhiaatriakliiniku kohta midagi. «Lihtsalt seal ma tegin ainult lepingus tõendatud kontrollid, kõik on korras ja ongi kõik lihtsalt,» lausub ta. Ravimite kohta aga kontrolli käigus tema käest aru ei päritud.

Esmedi juhatuse liige Doris Sepp ütles, et ei saa kommenteerida konkreetse patsiendi kaasust, kuid juhtis tähelepanu, et kontrolli pöörduja esitab sissejuhatuseks ise enda terviseseisundi kohta detailse deklaratsiooni ja kinnitab selle õigsust allkirjaga. Võib juhtuda, et patsient ei räägi kõigest või isegi eksitab teadlikult arsti.

Peebo tunnistab, et teoreetiliselt oleks see info pidanud tervisekontrollis välja tulema. «Kui inimene on kuskil raviasutuses arvel, siis see informatsioon võiks raviasutuste vahel ju liikuda,» märgib ta.

Tegelikult see info sageli ei liigu ja enamasti teeb töötervishoiuarst otsuse paljuski selle põhjal, mida inimene ise peab vajalikuks endast rääkida.

Psühhiaater Andres Lehtmets vastab küsimusele, kas on õiguspärane oodata, et psüühikahäirega inimene ise seda arstile ütleb, et arst-ekspert peab olema piisavalt professionaalne, et kahtluse korral lisaandmeid küsida.

Turvameheks saab kahe päevaga

Lehtmets kommenteerib teemat üldiselt, teadmata Kaarlit ega tema juhtumi detaile. Selgub, et peale selle, et töötervishoiuarstidel pole üldjuhul ligipääsu paljuräägitud digiloole, ei tohi nad ilma patsiendi otsese loata teiselt eriarstilt lisainfot küsida. Kuidas siis aga adekvaatselt hinnata, kas inimene on mingi töö tegemiseks terve?

«Siin on tegelikult kaks momenti,» ütleb Lehtmets. «Üks on seesama võimalus vaadata terviseandmeid. Siin peab olema väga selge, et kui inimene konkreetsel kohal töötada soovib ja töötada tahab, siis ilma nendele andmetele ligipääsu lubamata ei saagi ekspert-arst arvamust anda. Kui selles suhtes tekib kahtlus, siis on alati võimalus teha lisauuringuid, uurida täiendavalt tausta, loomulikult nii palju, kui inimene ise seda lubab, aga kui ta seda ei luba, ei saa ta ka positiivset otsust.»

Esmedi esindaja sõnul Kaarli puhul kahtlust ei tekkinud ja ta sai vajaliku tõendi töötamiseks. Seega ühelt poolt määrus nõuab, et turvamees oleks psüühiliselt terve, kuid praktikas seda tegelikult väga ei kontrollita. Aga isegi kui arstlik kontroll ei märganud midagi, siis enne objektile saatmist korraldati kindlasti ka koolitus, kus pidanuks Kaarli iseloomu eripärad ju ilmnema?

G4Si valvedivisjoni personalijuht ütleb, et on sellega mingil määral nõus. «Kuigi vaatamata sellele, et me juhindume teatud hinnangutes ikkagi erialainimeste poolt (öeldust – toim.), pean silmas tervisetõendit ja tervisehinnangut, võib-olla tõepoolest on meil värbamisprotsessis mõtlemiskoht,» tunnistab Valdur Peebo.

Esmakoolitus, mille Kaarel läbis, kestab tema sõnul 16 tundi. Turvamees veedab enne tööl inimestega kokku puutumist 8-9 tundi klassiruumis ja 4-6 tundi objektil. «Sõltub objekti keerukusest,» lisab Peebo.

Seega võib turvameheks saada vaid kahe päevaga.

Arstid: psüühikahäire ei pruugi töötamist takistada

Psühhiaater Lehtmets ei näe selles probleemi, kui mõni tema patsient kaubanduskeskuses turvamehena töötab.

«Arvan, et minu ettekujutus suure kaubanduskeskuse turvamehe tööst on küll selline, et tema roll on väga paljus tagada see, et säiliks üldine kord ja vajaduse korral kutsuda abi. Ta ei ole seotud väga palju jõuliste sekkumistega. Võib-olla ma eksin, ma ei tea. Arvan, et selles rollis ma kujutaksin patsiente ette küll,» rääkis ta.

Ka Doris Sepa sõnul on vaimse tervise häiretega inimesi meie ümber palju enam kui arvata oskame ning psühhiaatriline ravi ei tähenda, et patsient ei tohiks tööelus osaleda, sest moodne meditsiin suudab neid väga palju aidata. Arstide sõnul peaksime neisse suhtuma samamoodi nagu hüpertoonikutesse või diabeetikutesse. Küsimus on, kuidas leida psüühikahäirega inimestele töö, mis neile ka tegelikult sobib.

«Enamasti inimesed pelgavad psüühikahäirete puhul seda, et need inimesed võiksid olla ohtlikud. Erinevad haigused võivad olla ohtlikud erineval moel. Ka kõrgvererõhutõvega bussijuht, kui ta oma tõbe ei ravi, on väga ohtlik – ta võib saada töö käigus näiteks terviserikke, mis seab ohtu väga paljude inimeste elu. Kujutage näiteks pilooti, kes reisilennukit juhib,» toob Lehtmets välja.

«Sellist absoluutset piiri ei ole võimalik tuua ja reeglina on selline ohtlikkus natuke ületähtsustatud. Ma pigem ütleks, et ohtlik on see psüühikahäire, mis ei ole ravitud ja mida varjatakse,» lisab psühhiaater.

G4Si sõnul lõpetati hiljuti Kaarliga koostöö. See ei tulenenud Eesti suurima turvaettevõtte sõnul ajakirjanduse huvist, vaid juba varem jõuti järeldusele, et mees ei sobi ametisse. Samas pani Kaareli juhtum teatud mõttes siiski aluse olukorra parandamisele, sest töötervishoiuarstid teevad nüüd ettepaneku turvatöötajate määrust muuta ja täpsustada.

Esiteks peaks turvatöötajate gruppe määruses olema rohkem ja tööülesanded täpsemini määratletud. Teiseks peaks täpsustama tervisenõudeid, sest praegune määrus on liiga lai, hõlmates sadu diagnoose. Täht-tähelt lugedes ei tohiks näiteks söömishäirete, depressiooni ja kõrgvererõhu puhul inimene turvatööd teha, kuigi need tervisehädad on laialt levinud.