Lakkamatud skandaalid kogumispensioni fondide ümber pole mul lasknud unustada imetoredaid kingitusi, mida pangad lubasid süsteemi loomisel 2002. aastal vabatahtlikult liitujaile. Mul on siiani alles Ühispanga logoga ruuduline suurrätik, mu sõber valis sularaha, kolleeg puhkusetuusiku, aga saadaval olid ka meepurgid ja muud imelised vidinad.
Pensionifondide häda on olnud selles, et liitumisavalduse järel pole inimesed pidanud rohkem lillegi liigutama. Nii ei tea enamik poolest miljonist liitunust seda, kui palju ta maksed fondis raha juurde on tootnud või kui suured on fondide tasud.
Igal sügisel korraldasid pangad aga kulukaid reklaamikampaaniaid, et uusi liitujaid meelitada ja teisi veenda fonde vahetama. Peibutiseks sobisid lihtsad kingitused. Asi päädis sellega, et finantsinspektsiooni nõudel keelati selline tegevus seaduseparandusega ära.
Mullu suvel prahvatas uus pomm, kui selgus, et ennekõike pensionifondide tasude suurust piirama pidanud seaduseelnõusse on poetatud ka säte, et surnud osakuomaniku pärijad ei saa raha fondist välja võtta.
«Kohustuslikke pensionisüsteeme tehakse selleks, et tagada sissetulek vanaduspõlves, sellega on põhjendatud pärimise piiramine,» kommenteeris mullu olukorda rahandusministeeriumi asekantsler Veiko Tali.
Avalikkuse survel jäi pärimisõigus lõpuks alles. Selleks et õnnestuks fondide skandaalselt kõrget teenistust piirata, kulus aga samuti ligi kaks aastat.