Pärnulase Peeter Põldsami töökoht on tõeline ussipesa. Ei, tegemist pole intriige sepitsevate kontoripreilide seltskonnaga, Põldsam on hoopis Eesti suurim mürkmadude kasvataja.
Pärnu ussikuningas naudib mürkmadude seltskonda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põldsami loodud Maarjamaa kõige eksootilisemas eraloomaaias Pärnu Minizoos elab üle saja mürkmao kogu maailmast – kurikuulsast Sri Lanka kobrast Texase lõgismao, Malaisia kilplõua, eefa ja ahelrästikuni välja. Too viimati nimetatu, pealtnäha viisaka ja leebe olekuga sell, on muide madude seas suurim roimar: just tema hammustuse tagajärjel sureb kõige rohkem inimesi.
Ent päris paipoisse Minizoos polegi. «Väga mürgine», «Hammustus lõpeb surma või jäseme amputeerimisega», teatavad sildid terraariumide klaasseintel järjepanu. Gaboni rästik näiteks pritsib ohvrisse nii suure koguse kihvti, et enamasti pole abi isegi vastumürgist.
«Kui hammustada saad, on tõenäosus surra väga suur,» iseloomustab 46-aastane Põldsam oma hoolealuseid. «Kuid millegipärast kipuvad traagilised õnnetused maopidajatega juhtuma enamasti USAs. Ka Euroopas tuleb neid ette, ent tavaliselt jõuab kannatanu siiski õigel ajal haiglasse, veedab öö tilgutite all ja pääseb järgmisel hommikul jälle koju.»
USA fenomen võib peituda selles, et seal on mürkmadude pidajaid lihtsalt rohkem. Eestis saab niisugused fännid Põldsami väitel ühe käe sõrmedel üles lugeda ja kellelgi neist pole nii võimsat «kollektsiooni» nagu temal.
Isegi Tallinna loomaaia väljapanekutes ei ole direktor Mati Kaalu kinnitusel praegu ühtki mürkmadu. «Selleks on vaja töötajaid, kes tahaksid ohtlike loomadega tegelda ja saaksid nendega ka hakkama,» tõdeb Põldsam.
Püütoni surmav kallistus. Pärnu Minizoos on Põldsam ise nii madude toitja, kasija kui ka elutingimuste korraldaja. Hammustada on ta saanud vaid korra elus ja sedagi looduses – tavaliselt Eesti rästikult.
Üksnes siis, kui puhastada tuleb nelja meetri pikkuse tiigerpüütoni või viiemeetrise, 40 kilogrammi kaaluva võrkpüütoni terraariumi, kutsub Põldsam endale abiväge. «Nad ei pruugi midagi teha, aga kui otsustavad su kinni püüda, siis oled omadega läbi,» selgitab ta.
Igal aastal lüüakse kuskil maailma nurgas mõnele suurte püütonite kasvatajale hingekella. Ka Põldsam on korra võrkpüütoni surmavasse haardesse sattunud, kuid tänu abilistele pääsenud. «Pistsin käe terraariumisse ja ta kohe ründas,» meenutab Pärnu ussikuningas.
«Üritas mind üha rohkem sisse mässida, lõpuks pigistanuks kõri kinni. Ühiste jõupingutustega õnnestus madu siiski vähehaaval keha ümbert lahti kruttida. Väga huvitav kogemus oli, aga ühest korrast piisas.»
Turvajateta ei saa Põldsam läbi ka siis, kui ta Minizoo ühe staari, Niiluse krokodilli «korterisse» peab sisenema. Kümmekond aastat tagasi tollis salakaubana konfiskeeritud ja Põldsami juurde hoiule saadetud paarikümne sentimeetri pikkune krokodillibeebi on kasvanud ligi kahemeetriseks ja valmis igaühe nahka pistma.
Krokodilli «vastasmajas» elav Niiluse varaan Lumumba (sai nime Kongo esimese peaministri Patrice Lumumba järgi) on õnneks alles väike, haarab lihtsalt näpust kinni ja pigistab nagu näpitstangidega. Kahemeetriseks sirgudes rebib sõrme hoobilt otsast, teada on juhtum, kus üks mees ninast ilma jäi.
Adrenaliinipuuduse üle Põldsam seega kurta ei saa. Ja töödki jätkub küllaga, sest kui keegi arvab, et roomajate hooldamine on käkitegu, siis eksib ta rängalt. Suured püütonid söövad tõepoolest harva, pidades näljapajukil vastu kas või terve aasta.
Emased, nagu naissugu ikka, peavad teinekord lausa vabatahtlikult pool aastat saleduskuuri. Aga normaalne oleks neile kord kuus põskepistmiseks anda jänes või kana.
Toit ei pea seejuures elus olema, piisab, kui seda eelnevalt soojendada. Vaid osa madusid keeldub tapetud loomi söömast. «Üldiselt üritame elus toidu andmist vältida,» räägib Põldsam. «Vastasel korral võib madu klaperjahi käigus ise vigastada saada.»
Krokodill maiustab keskeltläbi kord nädalas kanakoibade, rottide ja kalaga. Väga väikesed maopojad söövad iga nelja päeva tagant peamiselt vastsündinud hiirepoegi. Mõned rästikutitad saavad kõhutäiteks ka rohutirtse ja kilkisid, suuremaks kasvades lähevad juba hiirtele üle.
«Olen ikka iga päev ninapidi puurides,» tõdeb Põldsam. «Loomi on palju ja isegi neid, kes vaid kord nädalas söövad, ei jõuaks korraga ära toita. Troopiliste vihmametsade asukatele peab vähemalt kord päevas korraldama veepritsist vihmasaju. Jooginõust nad juua ei oska, nilpsavad veepiiskasid lehtedelt või oma kehalt.»
Madude toitmisel rakendab Põldsam suuresti isemajandamise põhimõtet. Ühes Minizoo varjulises nurgas asuvas «kulinaariatsehhis» kasvab ja paljuneb mitusada hiirt ja rotti.
Gekode, konnade ja tarantlite söögilauale jõuavad akvaariumides pahaaimamatult sugu tegevad tarakanid, prussakad, rändrohutirtsud ja kilgid. Aga kanad ja küülikud tuleb ikkagi talumehelt osta, unustada ei tohi taimetoitlastest leeguane ning ka hiirte ja rottide toidule kulub kuus üle 500 krooni.
Terraariumidesse paigaldatud elektripirnid lausa õgivad voolu ja veemõõdik tiksub sente kroonideks. «Äriliselt jään talviti kindlalt miinusesse, sest külastajaid on vähe. Et arved tasuda, käin veel teisel kohal tööl,» ütleb Põldsam.
Ta ootab pikisilmi Pärnu uue loodusmaja valmimist, lootes pärast sinna kolimist huviliste arvu kasvu. Praegustes kitsukestes keldriruumides ulatub terraariumide rida juba laeni, kuid kõik loomad ikka ära ei mahu.
Nii hoiabki Põldsam paarikümmet õrnema tervisega Euroopa rästikut hoopis kodus, ekstra neile eraldatud toas. «Ma ise olen poisieast saati sisalikke koju tassinud ning ka abikaasa ja lapsed on harjunud,» nendib Põldsam. «Nooremad pojad on hirmsad roheleeguanide fännid, kannavad neid õlal igal pool kaasas.»
Ostureisid Euroopasse. Mürkmadude kasvatamiseni jõudis Põldsam n-ö rahva nõudmisel – kui ta 1998. aastal Minizoo avas, polnud seal ühtki ohtlikku roomajat. «Aga inimesed küsisid: kas kobrat või lõgismadu ka näha saab? Kui mitte, siis miks ma siia üldse tulema peaksin!» meenutab Põldsam. «Hiljem hakkasid mürkmaod mulle endale väga huvi pakkuma, nii nende käitumine kui ka välimus. Mustrid ja värvitoonid on imelised!»
Nüüd pärivad Minizoo külastajad Põldsamil, kuidas ussikuningas oma haruldase ja ohtliku kollektsiooni kokku on saanud. Kas ta on reisinud läbi terve maailma? Ei, otse loodusest pole siia jõudnud ükski loom, vastab Põldsam. Kõik nad on ilmale tulnud kasvandustes või loomaaedades.
Rootsis ja Hollandis korraldatakse paar korda aastas roomajate laatasid, maailma suurimad messid peetakse Saksamaal. Seal müüakse maopoegasid väikestes plastkarpides ja neid Eestisse tuua pole mingi probleem. Tõsi, mürkmadu ei saa osta kaugeltki iga uksest sisse astuja. Kihvtiste roomajate kasvatajate kommuun on väike ja jälgib hoolega, kelle kätte üliohtlikud, taparelvaga võrreldavad loomad satuvad.
Märksa keerulisem on madusid soetada ida poolt: vajalike paberite vormistamisele kulub hulk aega ja roomajate Cargoga siiatoimetamine kujuneb kalliks. Mullu tellis Põldsam Venemaalt Helsingi loomaaiaga kahasse paarkümmend madu, saadetis läks talle maksma 16 000 krooni. See-eest sai ta üliharuldaste sarvik-odapeade omanikuks, keda seni Euroopas polnud.
Madude paljundamisega tegeleb ka Põldsam ise, enamik tittedest rändab välismaale erakogudesse või loomaaedadesse. «Aga ega see mingi äri pole, sest mürkmadude pidajaid on nii vähe,» tõdeb ta. «Kui pojad sünnivad, pead selleks, et neist üldse lahti saada, läbi sõitma pool Euroopat.
Lõpuks müüd 50 euroga maha – see kõik on ju tore, aga mingit tulu ei tõuse.» Enamiku mürkmadude hind jääbki 50–200 euro vahele. Tuhandeid eurosid võivad maksta vaid inimese aretatud liigid, keda looduses ei esine.
Teoreetiline võimalus raha teenida võiks maopidajale olla veel mürgi müümine ravimivalmistajatele. Kuid sel juhul peaks tal üht liiki madusid olema terve farm. Euroopa rästiku mürgist valmistatakse näiteks eelkõige reumarohtusid, Malaisia kilplõua kihvtist verd vedeldavaid medikamente ja kobra mürgist südameravimeid. Kui sul on igat sorti mürki pakkuda vaid piisake, ei taha seda aga keegi.
Nii ongi mürkmadudega jändamine Põldsamile eelkõige elustiil, kirg ja hobi, umbes nagu alpinistile üliohtliku mäetipu vallutamine. Teisalt ka töö, kus kehtivad sama karmid reeglid nagu demineerijale: eksida saab vaid üks kord elus!
Maailmas on vastumürgid loodud küll enam-vähem kõigile maomürkidele, kuid Eesti haiglatest neid ei leia. «Saan loota vaid iseenda hoolikusele, valvsust ei tohi hetkekski kaotada,» tõdeb Põldsam. «Aga ega normaalne inimene ju sellise asjaga tegelegi.»
Tapjamaod
Mürkmadudega juhtunud õnnetuste kohta puudub täpne statistika. Ühe uurimuse järgi saab aastas maailmas hammustada kuni 1,8 miljonit inimest, kuni 90 000 juhtu lõpeb surmaga.
Maailma kõige suurem mürkmadu on kuningkobra, ühtlasi on see kuni 5,5 meetri pikkuseks kasvav liik kõige mürgisem. Kuningkobra kihvt võib tappa isegi elevandi, inimese eluküünla kustutada aga poole tunniga.
Selle Indias ja Kagu-Aasias elava mao põhjustatud traagiliste õnnetuste arv on siiski suhteliselt väike, enamasti on kuningkobra end sisse seadnud asustamata metsades. Kõige rohkem surmajuhtumeid maailmas on väidetavalt seotud hoopis äärmiselt agressiivse ahelrästikuga.
Peeter Põldsami Minizoos on kõige mürgisemad maod eefad, Nad on planeedi kõige toksilisema kihvtiga rästiklased üldse. Tänu kaitsevärvile ideaalselt loodusesse sulanduv eefa ei põgene inimese eest, vaid lamab liikumatult. Seetõttu astutakse talle sageli peale ja kui inimene pärast hammustust kohe abi ei saa, järgneb surm.
Kuni kahe meetri pikkuseks kasvav Gaboni rästik tapab seevastu eelkõige tohutu mürgikogusega. Tal on rästiklastest ka kõige pikemad mürgihambad – kuni 5,5 sentimeetrit. Juhtub Gaboni madu hammustama, pole inimesel ellujäämiseks erilisi väljavaateid isegi siis, kui vastumürk olemas.
Üht Põldsami tuttavat naksas Gaboni madu Venemaa maokasvanduses sõrmest. Mehe päästis töökaaslane, kes näpu kohe kirvega otsast raius. Sellest juhtumist kirjutatakse vahel ka mürkmadudest rääkivates raamatutes.