Arter palus meie mittekoosseisulistel korrespondentidel orkaani Sandy epitsentrist ette kanda, kas neil püsib eluvaim sees või on nad juba põlvini vees.
Merike Barborak: kriisiolukord tõi välja ühtekuuluvustunde
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tormid, orkaanid ja lumesajud on New Yorgis kummaline fenomen. Enamasti eelneb neile mitmepäevane tõsine paanika meedias, hirmunud inimesed ostavad toidupoode veest ja purgiubadest tühjaks ning kleebivad pilvelõhkujates akendele suuri X-tähti, et vältida klaaside purunemist. Ja sama enamasti osutub torm kordades väiksemaks ning sageli jääb hoopis ära. See tekitab tunde, et ajakirjandus on korporatsioonide poolt kinni makstud eesmärgiga suurendada inimeste tarbimist.
Nii ka sel korral: mitu päeva kostnud hoiatavad sõnumid meedias panid pigem õlgu kehitama ja eestlasele omasel kombel oma talupojajuurte ning selge mõistuse peale lootma. Pealegi orkaani eeldatavat trajektoori vaadates võisin loota, et Sandy kese läheb meist mööda.
Elame Manhattanist tunnikese autosõidu kaugusel põhjapoolses eeslinnas, kus tormikahjustused piirduvad enamjaolt puude langemisega ning sellest tuleneva elektrikaoga, ja seda paljudeks päevadeks. Elektri puudumine siinkandis tähendab aga külma maja, veepuudust ning kuivikutest elamist. Kahe väikse lapsega ei kõla see variant kuigi lõbusalt.
Pühapäeval enne Sandy saabumist käisin juhuks, kui Sandy kese meist mööda ei lähe, toidupoes ja varusin sahvri süüa täis. Erinevalt Manhattani toidupoodidest ei näinud ma meie linnas maailmalõpupaanikat. Inimesed käitusid rahulikult, poodides jätkus nii veepudeleid kui patareisid ning nii mõnigi viskas nalja oodatavate puhkepäevade üle.
Ja siis ta saabus. Esmaspäeva pärastlõunal alanud tuul pani mind närviliselt vaatama tagaaias kasvavaid hiigelsuuri vanu puid, mis oleks kukkudes lõhkunud me maja katuse. Varsti oli selge, et tegemist ei ole tavalise tormiga, vaid millegi märksa enamaga. Kolisime keldris asuvasse mänguruumi, tõime madratsid ja panime valmis maja ainsa küünla eeldades kõige halvemat. Akent lahti tehes lõi kõigepealt hinge kinni ja siis kõrvad lukku, sest tuulekohin oli kirjeldamatu.
Facebooki vahendusel hakkas tulema häirivaid alarme: kellel oli elekter kadunud, kes pani üles pilte New Jersey kaldal tõusuveest ja lainetest, kellel murdusid puud ja kellel palusid võimud ukse taga käies kiiremas korras evakueeruda. Meie väikelinna omavalitsuse meililisti kaudu tulid teated varjupaiga lahtioleku kohta ning palved kodust mitte välja tulla ja varjuda keldrisse. Teisel pool riiki asuv ämm pommitas närviliselt mind tekstsõnumitega iga veerand tunni tagant.
Aeg-ajalt kostsid väljast raksatused ja matsud, kuid kottpimedas ei olnud näha, kas puud püsisid veel püsti. Välisust ei olnud tuule tõttu võimalik lahti teha. Linna tuletõrjealarm kostis iga natukese aja tagant. Nägin naabrimeest, kes töötab vabatahtliku tuletõrjujana, autosse istumas. Elekter tuli ja läks. Nii terve öö. Hommikul telekat lahti tehes tuli nutt peale.
Abikaasa keeras tööle minnes poole tee pealt otsa ümber - elektriliinid vedelesid maas, murdunud puud rippusid kas elektriliinide peal või olid juurtega maast lahti kistud. Pool linna on elektrita ja taastumiseks võib minna nädal. Haigla töötab generaatori abil, koolid on suletud ning valgusfooride asemel juhivad liiklust politseinikud, kui neid jätkub.
Samas toovad sellised kriisiolukorrad välja ameeriklaste ühtekuuluvustunde: koos aidatakse aedasid suurtest puuokstest vabastada, elektrita jäänud naabritele tullakse appi ning pakutakse peavarju või sooja suppi. Abivajajaid ei jäeta üksi.
Elu läheb siiski edasi. Halloweeni päeval oli teemaks selle päeva sobivus katastroofijärgsesse linna, samuti käis arutelu Sandy mõjust Barack Obama ja Mitt Romney presidendikampaaniale.