Arter palus meie mittekoosseisulistel korrespondentidel orkaani Sandy epitsentrist ette kanda, kas neil püsib eluvaim sees või on nad juba põlvini vees.
Oliver Kaljuvee: loodusega ei tasu mängida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elan abikaasa ja 7-aastase pojaga New Yorgi osariigis Jersey Citys, üle Hudsoni jõe Manhattani vastas. Nädala alguseks olid telekanalid juba mitu päeva rääkinud lähenevast supertormist, aga mina mõtlesin, et küllap on tegu järjekordse n-ö ilmateateorgiaga, mida siin riigis päris tihti ette tuleb – eesmärgiga hoida inimesi televiisori ees ja neile reklaame edastada. Mullune «supertorm» Irene, millega kõvasti hirmutati, on ju veel värskelt meeles – siis sadas New Yorgi lähistel natuke vihma ja oligi kõik.
Esmaspäeval kella 18 paiku aga helistas sõber, kes elab Manhattanil 40. korrusel, et öelda, et korteri aknad painduvad sissepoole ja tema istub koos abikaasaga esikus teki all. Mõtlesin omaette, et no on äpu – ise olin alles kaks tundi tagasi jalutamas käinud ja väljas oli kõik täiesti talutav. Paar tundi hiljem tundus ka vihm lõppevat, kuid siis äkki hakkasid meie korteris tuled vilkuma.
Vaatasin aknast välja ja nägin, et maja all asuv Starbucksi kohvik on pooleldi vee all! Ometi jääb meie juurest Hudsoni jõeni pool kilomeetrit. Veidi hiljem koputas uksele sõber, kes oli jooksnud 15 korrusevahet üles, ja teatas, et maja liftid lülitati välja. Astusime terrassile ja olime üllatunud, et väljas on nii soe, vihma vaevu tibutas. Aga kusagil eemal sähvatas taevas vähemalt viis korda sinist ja punast valgust. Päev hiljem kuulsin raadiost, et need sähvatused tulid elektrialajaamadest, mis plahvatasid. Pool tundi hiljem kadus elekter ja me otsustasime magama minna.
Kuna me ei olnud seekord tormiks mingeid ettevalmistusi teinud, läksime hommikul süüa ostma. Jõudsime sõita autoga viis minutit põhja poole Hobokeni linna suunas, kui järsku tuli jõgi vastu – seal, kus enne oli olnud tänav. Keerasime auto ringi. Vastu sõitsid New Jersey transpordipolitsei autod, paadid järelkärudel, et päästa Hobokenis majadesse ja korteritesse veevangi jäänud inimesi.
Meie auto paagis oli bensiini alla veerandi, mõtlesin lisa varuda, aga selgus, et bensiinijaamad on kinni. Ja kui tahtsime hotelli minna, osutus seegi võimatuks – kolm kohta, kuhu sisse astusime, olid välja müüdud. Õnneks sain ühe hotelli fuajees telefoni laadida ja kukkusin paaniliselt helistama igasse bensiinijaama 20 km raadiuses, kuni leidsin lõpuks ühe, mis isegi töötas. Ma pole vist kunagi bensiinipaaki täites nii suurt rõõmu tundnud.
Lõpuks leidsime internetist ka ühe hotelli, kus oli veel paar vaba tuba, aga enne sinna minekut tahtsime kodust läbi käia. Jersey Citysse sisenemisel peatas meid politseipatrull, kes tahtis teada, kuhu ja miks me sõidame. Ümberringi oli kottpime, kui mitte arvestada mõnd üksikut vilkuvat taskulampi. Mobiiltelefoni ekraaniga teed valgustades kõndisime 23. korrusele, pakkisime riided, passid ja mõned tähtsamad asjad kaasa ning põrutasime taas linnast välja. Hotellis oli elekter tänu diiselgeneraatorile, aga keegi ei osanud öelda, kui kaua see töötab. Igatahes saime ennast pesta ja telefone laadida.
Järgmisel päeval sõitsime ühest eeslinnast teise ja otsisime söögipoodi. Bensiinijaamades ulatusid järjekorrad mitme kilomeetrini. Väljaspool suurlinnu käib ameeriklaste elu ju ainult bensiini abil. Kodust poodi, koolist koju – igale poole ainult autoga. Nüüd oli elu sama hästi kui seiskunud. Ühes bensiinijaamas, kus kinni pidasime, oli poodi veel natuke toidukraami jäänud. Haarasime pähkleid, vett, küpsiseid – kõike, mis ainult kätte jäi. Pooled riiulid olid tühjad ja inimesed tormasid ringi, nagu oleks maailma lõpp juba käes.
Nüüd, kui algab meie kolmas päev hotellis, olen lõpuks saanud internetiühenduse sõprade ja töökaaslastega. Ühel kolleegil viisid ookeanilained minema Staten Islandi saarel asuva rannamaja. Tuttava tuttava kahe lapsega pere päästeti samalt saarelt helikopteriga. Telekas räägitakse, et hukkunuid on üle 50, nende hulgas kaks last, kelle ema oli naabritelt abi otsima minnes autosse jätnud. Osa New Jersey lõunapoolsetest linnadest on maatasa, New Yorgis on kaks suurt haiglat elektrita, Queensi linnaosas 110 maja paari tunni jooksul maha põlenud. Järsku mõistad, et söögi- või bensiinipuudus pole mingi probleem, peaasi, et saad olla koos perega soojas toas.
Täna õnnestus lõpuks ka töömeile lugeda. Minu tööandja, Citigroupi panga büroohooned said tormis kõvasti kannatada. Kõige hullemas olukorras on meie Wall Streeti tänaval asuv maja, kus ka mina töötasin. Paistab, et kuu või koguni kaks sinna asja ei ole. Poja kool tehakse lahti ehk paari nädala jooksul.
Teisipäeval on presidendivalimised, kus ameeriklased peavad valima demokraatide ehk Obama ja vabariiklaste ehk Romney vahel. Demokraadid usuvad teadusesse ja leiavad, et riik peaks püüdma rohkem loodust hoida. Vabariiklased omakorda usuvad, et globaalse soojenemise on inimesed välja mõelnud ning õlifirmad on tähtsamad kui loodus.
Loodetavasti tuletas Sandy kõigile meelde, et loodusega ei tasu mängida.