Reformierakond kogunes eile õhtul aktuaalseid probleeme lahendama. Arutati parteide rahastamist üldiselt ja Reformierakonna enda rahastamise küsimusi. Kaaluti, kuidas minna edasi ja mismoodi lahti saada negatiivsest avalikust foonist, aga ka seda, mida teha Kaja Kallase või Andrei Korobeiniku kriitikaga.
«See on selline mitteformaalne üritus, mis on toimunud palju aastaid sagedusega umbes kord kuus. Saab õlle- või veiniklaasi taga vabas vormis rääkida,» selgitab Reformierakonna peasekretär Martin Kukk.
Reformierakonnas nimetakse neid kokkusaamisi koopaoravate kokkutulekuks. Teadlikult on loodud kooskäimise vorm, kus osalevad nii ministrid, riigikogu liikmed, nõunikud, parteikontori juhid. Formaalsused jäetakse kõrvale, kiired päevakavad unustatakse ja räägitakse suud puhtaks.
Partei probleem on ilmne. Rahastamisskandaal ei taha ega taha vaibuda, teema lihtsalt ei lähe ära. Üks riigikogu liige ütlebki, et juba kuid on üleval negatiivne foon, millest kuidagi lahti ei saa, see segab ja häirib kogu muud tegevust. Reformierakonna enda ühtsus on hakanud samuti mõnevõrra murenema, näideteks võib tuua kasvõi viimastel päevadel Kaja Kallase ja Andrei Korobeiniku öeldu.
Kaua aega on Reformierakonna organisatoorseks tugevuseks olnud see, et omavahel võidakse vaielda kaua ja isegi vihaselt, aga kui minnakse meediasse või avalikkuse ette, siis on sõnum ühtne. Enam ei paista see reegel nii hästi töötavat. Ongi ju näiteks nii Kallas kui Korobeinik (ja kumbki neist pole Silver Meikar, vaid on erakonnas märksa enam hinnatud tegelased) rääkinud erakonna ametlikust liinist erinevalt ja enam-vähem samast asjast – et nad ei usu, et kõik oleks Reformierakonna rahaasjades korras ja et partei peaks andma selgitusi.
Mingis mõttes on ka need reaktsioonid kasvava frustratsiooni väljenduseks – kaua võib, meid kotitakse, midagi ei muutu, peame midagi ette võtma. Taktika, et unustame ära, venitame jõuludeni välja, äkki teema läheb põranda alla, ei paista töötavat. Formaalsel tasandil saab erakond küll osutada kasvõi Andrus Ansipi või Jürgen Ligi sõnavõttudele juba sellest kevadest, kus mõlemad ääri-veeri möönsid, et musta rahastamist on ehk olnud kõigis erakondades, sealhulgas Reformierakonnas. Kõik see on aga kadunud üldisesse jutuvadasse ja pole kuulajatele-lugejatele kohale jõudnud.
Formaalselt võib Reformierakond ka osutada, et asjad on proportsioonist välja puhutud, et kogu rahastamisskandaali on ebaõiglaselt ja ühekülgselt kajastatud, aga sõltumata sellest, kas see on nii või mitte, pole Reformierakonna kaeblemine selles osas enam veenev. Sõnum ei jõua enam kohale.
Kui mõni tuntud reformierakondlane midagi ütleb, siis hiljem tulevad igasugused täpsustused ja selgitused, et see asi on kontekstist väljas ja too asi pole päris, Kaja Kallas ei mõelnud nii ja Jürgen Ligi tahtis tegelikult öelda hoopis muud.
Eilse kokkusaamise eel ei tahtnud reformierakondlased eriti rääkida, mida nad loodavad õhtul kuulda või kuidas peaks partei edasi minema. Kuulda on, et nii Kallas ja võib-olla ka Korobeinik pidid samuti esitama oma ettepanekud, mida peaks tegema ja kuidas käituma, et saaks negatiivsest nõiaringist välja.
Üks reformierakondlane viitab, et enam ei saa avalikkust eirata ja öelda, et reitingutega on kõik korras. «Eestlane on tuim rahvas ja naljalt meeleavaldustele ei tule, aga kui nüüd meie maja ette protestima tullakse, siis see ei ole tühiasi,» räägib ta. Ilmselt pole asi küll pelgalt rahaasjades ega Meikarist alguse saanud skandaalis. Võib ju rääkida ka mõlemapoolsest väsimusest – väsimusest Reformierakonna suhtes kui Reformierakonna enda valitsemisväsimusest.
Andrus Ansipi või Jürgen Ligi sagenevates sapistes märkustes võib samuti näha märke väsimusest, viitab üks suhtekorraldaja. Nad on aastaid olnud võimul, nad on aastaid rääkinud ja selgitanud, aga ühel hetkel enam ei viitsi, siis tulebki sapp ja iroonia ja teravuste nähvamine.