Aastal 1919, mõni kuu pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Venemaal, ilmus USAs ajakirjanik John Reedi (1887–1920) raamat «10 päeva, mis vapustasid maailma». Teos tõlgiti Lenini initsiatiivil kohe vene keelde, peagi surnud Reed aga maeti Moskvas Kremli müüri äärde. Raamatu eestikeelne esmatrükk ilmus Leningradis 1925. aastal.
Reedil on Petrogradi teiste tuntud revolutsioonitegelaste seas «umbes 18-aastane heledate juustega nooruk nimega Lazimir». Täpselt 90 aastat hiljem, 2009, ilmus Suurbritannias nimeka briti ajaloolase Robert Service’i uurimus «Trotski». 584-leheküljelise eestikeelse raamatu avaldas kirjastus Varrak 2011. aastal.
Service kirjeldab Piiteris Lev Trotski juhitud tööliste ja soldatite saadikute nõukogu loodud Petrogradi Sõja- Revolutsioonikomiteed (SRK). Service mainib veel 2009. aastalgi SRK büroo esimeest Pavel Lazimiri.
John Reed kohtus Smolnõis Lazimiriga. Robert Service toetub venekeelsetele allikatele, kus on tõesti Lazimir. Siiski oli Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee esimene juht eestlasest sõjaväevelsker lipnik Paul Laasimir. Ta kohtus korduvalt bolševike liidri Vladimir Leniniga, vähemalt ühe dokumendi on nad koos allkirjastanud.
1966–1967 ilmus Moskvas kolmeköiteline mahukas dokumentide kogumik «Петроградский военно-революционный комитет: документы и материалы». Esimene köide käsitleb Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee tegevust oktoobripöörde ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Siin nimetatakse Paul Laasimiri 58 leheküljel.
Mis on tähelepanuväärne? Kogumiku autorite kollektiivi saatesõnast loeme, et Vene Ajutise Valitsuse kukutamise järel kuni II ülevenemaalisel nõukogude kongressil Nõukogude Vene valitsuse loomiseni kuulus kõrgeim võim Petrogradi SRK-le. See võim kestis küll mõne tunni, ent nii oleks Paul Laasimir tähtsamail ametikohal olnud eestlane kogu Nõukogude Vene ja NSV Liidu 70-aastases ajaloos. Tõsi, SRK võim piirdus Petrogradiga.
Laasimiri roll oli ka oktoobripöörde järel kaunis suur. Ta kuulus Punaarmee keskasutuste tähtsamate loojate hulka.
Novembris 1922 NSV Liidu keskse ajalehe Izvestija pikemas artiklis «Punaarmee esimesed organiseerijad ja juhid» nimetatakse Laasimiri esimese kümne tegelase seas. Eespool paljudest Punaarmee hiljem üldtuntuks saanud korraldajatest ja juhtidest. Ent juba mais 1920 surnud Laasimir jäi aegamööda unustusse.
Paul Laasimiri noorusaeg
ENE 4. köide (1972) kinnitab, et Paul Laasimir sündis 25. juunil ukj 1890 Novõi Petergofis.
Ta pärines Hiiumaalt väljarännanud Gustav Edmund Lasimeri ja Saaremaal sündinud Jelizaveta (Liisa?, neiuna Piht) kaheksalapselisest perest. Ta isa oli rätsep, tsaariarmees üleajateenija ulaanipolgu õmblustöökojas. Pauli eesti keele oskus jääb teadmatuks.
Ilmselt isa eeskujul astus seitsmeaastane Paul soldatite laste ehk kantonistide kooli, kus sai alghariduse. Järgnes koduõpe ning edukalt sooritatud sisseastumiseksamid Peterburi sõjaväevelskrite õppeasutusse. Ta lõpetas selle kooli kiitusega 1908. aastal.
Täiendava ettevalmistuse järel võeti Paul Laasimir sõjaväeteenistusse esimese järgu vabatahtlikuna. Temast sai Novõi Petergofi ulaanipolgu laatsareti velsker. Hea sportlasena juhtis ta laatsareti intendantuuri soldatite võimlemisrühma, samuti tutvustas noorsõduritele Peterburi vaatamisväärsusi.
Revolutsioonilisse tegevusse süvenes Laasimir emapoolse vanaisa, Peeter Pihti mõjul. Viimase vaated liikusid ajapikku narodniklusest bolševismini. Enamlane Piht saadeti peagi Siberisse, nii kaotas Paul kontakti bolševike organisatsioonidega.
Pöördelisel 1917. aastal
Veebruaris 1917 varises tsaarivõim Venemaal kokku. Riigis puhkes palavikuline poliitiline tegevus. Laasimir liitus vasakpoolse, väikeomanikke, haritlasi ja talurahvast esindava Sotsialistide-Revolutsionääride (esseeride) Parteiga.
Esseer Laasimir valiti Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu saadikuks ja temast sai nõukogu täidesaatva komitee liige. Laasimir töötas nõukogu sõjaväeosakonnas, soldatite sektsiooni aseesimehena.
Oktoobri alguspäevil 1917 pinevus Petrogradis üha kasvas. Vene Ajutine Valitsus rabeles, et aina nõrgenevat võimu säilitada. Püsis keiserliku Saksamaa pealetungi oht, mida kokkuvarisenud Vene armee poleks suutnud takistada.
Oktoobripöörde ettevalmistamisel
9. (22.) oktoobril toetas Laasimir Petrogradi Nõukogu istungil enamlaste plaani moodustada Petrogradi kaitse korraldamiseks eraldi suurte volitustega komitee. Tolleaegse tüüpilise pika ning tormilise koosoleku järel koostas Laasimir oma kodus Sõja-Revolutsioonikomitee põhimääruse kavandi.
12. (25.) oktoobril 1917 tegi Petrogradi Nõukogu Täitevkomitee kinnisel istungil Laasimir ettekande «Ajutisest Revolutsioonikomiteest ja garnisoni nõupidamisest». Järgnevalt arutati SRK põhimäärust, mille projekti Laasimir oli koostanud.
Samal päeval moodustati Petrogradi Nõukogu Täitevkomitee juurde relvastatud ülestõusu ettevalmistamiseks legaalse staabina Sõja-Revolutsioonikomitee, kus järgnevalt tuli asutada seitse osakonda.
16. (29.) oktoobril tegi Petrogradi Nõukogu esimees Lev Trotski lahtisel istungil ettepaneku SRK ametlikult kinnitada. «Me peame looma eriorganisatsiooni, et tema järel lahingusse minna ja surra, kui see vajalikuks osutub,» kinnitas kõuehäälel karismaatiline Trotski, vene revolutsiooni säravaim oraator.
18. (31.) oktoobril võttis Petrogradi polkude esindajate koosolek vastu resolutsiooni, et nad ei tunnusta enam Ajutist Valitsust. «Meie valitsus on Petrogradi nõukogu. Me allume edaspidi ainult Petrogradi nõukogu käskudele, mis on antud tema Sõja-Revolutsioonikomitee poolt.»
20. oktoobril (2. nov) toimus SRK esimene istung, järgmisel päeval loodi juhtorganiks büroo. Enamlaste ettepanekul valiti esimeheks sõjaväevelsker Laasimir, asetäitjaks Podvoiski (VSDT(b)P), sekretäriks Antonov-Ovsejenko (VSDT(b)P), büroo liikmeteks Sadovski (VSDT(b)P) ja esseer Suhharkov. Smolnõis resideeriv SRK alustas kohe tegevust.
Antonov-Ovsejenko kirjutas mälestustes, et SRK etteotsa sai pahempoolne sotsialist-revolutsionäär, kes oma esseerlust häbenes. Pahempoolsed esseerid olid ülestõusu vastu ja kutsusid hiljem oma esindajad nõukogudest ära, aga Laasimir jäi.
Kaks vahelugemist
1958. aastal ilmunud John Reedi eestikeelse kordustrüki kolmas peatükk on «Eelõhtul». Sündmuste vahetu pealtnägija kirjutas:
«Kinost tõttasin ma Smolnõisse. Kümnendas toas, ülemisel korrusel, kestis vahetpidamata Sõjalise Revolutsioonikomitee istung. Istungit juhatas umbes 18-aastane heledate juustega nooruk nimega Lazimir. Minust mööda minnes jäi ta seisma ja surus veidi arglikult mu kätt.
«Peeter-Pauli kindlus tuli juba meie poole üle!» ütles ta rõõmsa naeratusega. «Me saime just praegu teate polgult, kelle valitsus oli saatnud Petrogradi rahustama. Soldatid hakkasid kahtlustama, et siin pole asi korras, pidasid Gattšinas rongi kinni ja saatsid meie juurde delegaadid. «Milles on asi?» küsisid nad meilt. «Mis te meile ütlete? Me võtsime juba vastu resolutsiooni «Kogu võim nõukogudele!». «Sõjaline Revolutsioonikomitee vastas neile: «Vennad, tervitame teid revolutsiooni nimel! Seiske paigal ja oodake käsku.»»
«Kõik meie telefonijuhtmed,» ütles ta, «on läbi lõigatud. Kuid sõjaväe telefonistid seadsid korda välitelefoni ühendusepidamiseks tehaste ja kasarmutega...»
Vahetpidamatult tulid tuppa ja lahkusid sealt käskjalad ja komissarid. Ukse taga olid valvel kaksteist vabatahtlikku, kes olid valmis igal hetkel kihutama linna kõige kaugemasse ossa.»
Omapärase vahepalana, ülaltsiteeritust esimene lõik 1925. aastal Leningradis ilmunud eestikeelse raamatu sõnastuses:
«Siit ruttasin ma Smolnõi, tuba nr. 10, ülemisel korral. Sõja-rewolutsiooni komitee pidas wahetpidamata koosolekut linalakalise 18-ne aastase nooremehe Lasimiri juhatuse all. Minust mööda minnes peatus ta selleks, et wähe häbeliselt minu kätt pigistada.
– Peeter-Pauli kindlus tuli just praegu meie poole üle, – ütles ta rahulolemise naeratusega.»
Tuleb märkida, et Reed eksis Laasimiri vanuses, viimane oli sel ajal siiski 26-aastane.
Paul Laasimir oktoobripöörde läbiviimisel
SRK võttis enda kätte Petrogradi garnisoni ja Punakaardi üksuste juhtimise ning pidas sidet Balti laevastikuga. SRK määras oma komissarid kõikidesse Petrogradi garnisoni väeosadesse. Komitee haaras kontrolli relvade ja padrunite väljaandmise üle. Näiteks 21. oktoobril (3. nov) saadetud korraldusel Petrogradi padrunite tehasele oli kirjas, et padrunite väljaandmise käsul peavad olema SRK liikmete Laasimiri, Džeržinski ja Antonovi allkirjad. 22. oktoobri (4. nov) varahommikul allkirjastas Laasimir korralduse anda Viiburi rajooni Punakaardi üksustele 57 000 padrunit.
Ööl vastu 24. oktoobrit (6. nov) püüdis Ajutine Valitsus viimast korda initsiatiivi haarata.
24. oktoobri (6. nov) hommikul kell 8 kirjutas Laasimir alla käsule (eeskirjale) nr 1: «Petrogradi Nõukogu ähvardab otsene hädaoht, kontrrevolutsioonilised vandenõulased püüdsid öösel ümbruskonnast Petrogradi kutsuda junkruid ja löögipataljone. Ajalehed «Soldat» ja «Rabotši Putj» on suletud. On käsk seada polk võitlusvalmis. Oodake järgnevaid korraldusi. Igasugusele viivitamisele ja vahelesegamisele vaadatakse kui revolutsiooni reetmisele. Saata kaks esindajat delegaatide koosolekule Smolnõisse.»
Lisagem, et viimase lause delegaatide kutsumisest kirjutas Laasimir SRK blanketile käsitsi. Tema järel andis dokumendile allkirja sekretär Antonov-Ovsejenko.
23. ja 24. oktoobril (5.–6. nov) töötas SRK peaaegu juba vahetpidamata. Üleskutses Petrogradi juurdepääsuteede kaitseks anti korraldus mitte lasta linna ühtegi väeosa, mille kohta pole teada sõjameeste revolutsioonilist meelestatust. Laasimiri ja Antonov-Ovsejenko allakirjutatud mandaadi alusel hõivas Izmailovi polgu rood Balti vaksali. Järgnevalt vallutati peapostkontor ja Petrogradi telegraafihoone. 24. oktoobril (6. nov) võeti kontrolli alla sillad üle Neeva jõe.
Neil ärevatel tundidel otsustas pahempoolsete esseeride keskkomitee tagasi kutsuda oma esindajad SRKst. Laasimir sellele otsusele ei allunud. 24. oktoobri (6. nov) õhtul jõudis Smolnõisse Lenin, SRK koosolek kestis Lenini osavõtul peaaegu terve öö. SRK esitas Ajutisele Valitsusele ultimaatumi, millele ei vastatud.
Oktoobripöördest osavõtja, hilisem Smolnõi ja Kremli komandant, Balti mere madrus P. Malkov kirjutas 1957. aastal Moskvas ilmunud mälestustes:
«Arutati Talvepalee ründamist. Hakkas kõnelema Podvoiski: «Tuleb kavandada tegevuskord ja välja töötada signalisatsioon rünnaku alguseks. Kellele see ülesandeks teha?»
Ülesanne anti Antonov-Ovsejenkole, Laasimirile ja mulle. Laasimir, üpris noor lipnik, peaaegu poisiohtu, oli tookord pahempoolne esseer, kuid läks koos enamlastega. Ta oli väga aktiivne ja töötas välja Sõja-Revolutsioonikomitee põhimääruse projekti.
Läksime teise tuppa. Seal seisis kõrge kooliõpetaja-kateeder. Selle juurde mahutasimegi end, vahetasime mõtteid ja Antonov-Ovsejenko hakkas kirjutama. Märkisime ühtekokku viis punkti. Need on mul meeles:
1) kell 9 õhtul saata Talvepaleesse parlamentäärid ja esitada ultimaatum;
2) kui Ajutine Valitsus keeldub viivitamatut alistumast, annab Peeter-Pauli kindlus raketiga märku;
3) pärast seda annab «Aurora» kolm kogupauku;
4) Peeter-Pauli kindlus avab tule Talvepaleele lahingumürskudega;
5) punakaartlased, meremehed (madrused) ja soldatid alustavad rünnakut Talvepaleele.
Kui olime kirjutamise lõpetanud, pöördusime esimesse tuppa tagasi. Antonov-Ovsejenko esitas meie kavatsused ja Sõja-Revolutsioonikomitee kinnitas need. Kõik kokku võttis umbes tund aega. Oli kell 8 hommikul, 25. oktoobril 1917. aastal.»
25. oktoobril (7. nov) 1917 teatas enamlaste õhtuleht Rabotši i Soldat: «Sõja-Revolutsioonikomitee 5 isiku hulgas on 2 pahempoolset esseeri, seltsimehed Laasimir ja Suhharkov. Töötavad nad seal suurepäraselt, mingeid printsipiaalseid lahkhelisid meil nendega ei ole.»
25. oktoobril (7. nov) kell 20.30 teatas SRK esimees Laasimir telegraafi kaudu Venemaa rinde ja tagala sõjaväeosadesse ning soldatite komiteedesse, et Petrogradi garnison ja töölised on veretult kukutanud Ajutise Valitsuse. Petrogradi tööliste ja soldatite nõukogu tunnistab kuni nõukogude valitsuse loomiseni SRK võimu. SRK kutsub üles jälgima «valvsalt komandöride käitumist. Ohvitserid, kes otseselt ja avalikult ei ühine toimunud revolutsiooniga, tuleb viivitamatult arreteerida kui vaenlased!»
Lisati, et revolutsioonilised väeosad ei tohi lasta ebausaldatavaid vägesid rindelt Petrogradi peale. «Käesolev käsk teha viivitamatult teatavaks kõikide relvaliikide väeosade ees. Selle käsu varjamine armeeorganisatsioonide poolt soldatite masside eest võrdub kõige rängema kuriteoga.» Sellise käsu trükkis välja ka Tallinnas Peeter Suure merekindluse telegraafiaparaat.
Viimased eluaastad (1918–1920)
Nädalapäevad pärast õnnestunud oktoobripööret asendati Laasimir SRK juhi kohal Nikolai Podvoiskiga. Laasimir viidi üle Nõukogude Venemaa Sõjaasjade Rahvakomissariaadi Sõja- ja Mereasjade kolleegiumi liikmeks, rahvakomissari volitustega. Selline staatus kuulus teatavasti Nõukogude Vene valitsuse ministritele.
Ülevenemaaline kolleegium moodustati uute relvajõudude, Tööliste ja Talupoegade Punaarmee loomiseks. 4. (17.) novembril sai Laasimir ülesande koostada Rahvakomissaride Nõukogu (Nõukogude Vene) valitsuse dekreetide eelnõud endise Vene Sõjaministeeriumi reorganiseerimisest. 5. (18.) novembril andis Laasimir viimase allkirja Petrogradi SRK büroo esimehena.
Detsembris tegevuse lõpetanud SRK ühendati erakorralise komisjoniga, millest kasvas välja tšekaa. Järgnevalt oli Laasimir veel Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) kolleegiumi liige, selle mandaadi allkirjastas valitsusjuht Vladimir Lenin.
1918. aasta algul lisandusid Laasimiril kahe keskasutuse kolleegiumi kõrval veel Petrogradi sõjaväeringkonna toitluskomissari ülesanded. Ta kuulus ühte toitlusküsimustega tegelevasse töörühma koos Jossif Staliniga. Nõukogude Vene valitsusasutuste kiire lahkumisega Moskvasse moodustati suurte volitustega Petrogradi «tühjendamise ja evakueerimise keskkolleegium». Viie liikme hulka kuulus ka Laasimir.
1918. aastal bolševike parteisse astunud Laasimir saadeti sügisel Ukrainasse. Seal puhkesid rahutused, revolutsiooniliselt meelestatud väeosade baasil algas regulaarüksuste ning Lõunarinde loomine. Laasimir määrati Lõunarinde Revolutsioonilise Sõjanõukogu liikmeks.
Ukrainas möllas kõhutüüfus. Laasimir veetis mitu kuud Moskvas haigevoodis. 29. jaanuaril 1919 sai Laasimirist Punaarmee Varustamise Erakorralise Komitee esimees Ukrainas.
Detsembris 1919 taganesid kindral Denikini juhitud vene valgete väed Kiievist. Paul Laasimir kui kogenud velsker määrati juhtima sanitaarasjandust. Ta sai Kiievi, teistel andmetel aga «Ukraina sanitaardiktaatori» tiitli.
Aprillis 1920 pealetungi alustanud poolakad jõudsid 1. mai eel Kiievi lähedale. Revolutsioonilise Sõjanõukogu korraldusel lahkusid Kiievist nõukogude asutused. 1. mai õhtul saatis Laasimir linnast ära abikaasa Maria ja tütred, jäädes ise korraldama haigete ning haavatud punaarmeelaste evakueerimist.
Laasimir lahkus Kiievist tüüfusehaigeid täis viimase ešeloniga. Nii haigestus ta teist korda. Rong liikus aeglaselt kagusse. Ühes täistuubitud vagunis kõikus Laasimir elu ja surma vahel. Ta kaotas Krementšukis teadvuse ja suri kolm päeva hiljem, 17. mail 1920 ilma teadvusele tulemata. Paul Laasimir maeti Krementšuki ühishauda.
22. juunil 1920 vaatas Rahvakomissaride Nõukogu esimees Lenin läbi eelmisel päeval toimunud nn väikese rahvakomissaride nõukogu istungi materjalid. Ta andis allkirja määrata ühekordne toetus ja pension sõjaasjade rahvakomissariaadi liikme Laasimiri perekonnale.