Miks pidid lasteaialapsed kunstlikku hingamist tegema ja haavu kinni siduma? Eks ikka seepärast, et osata vajadusel sõpru aidata, kirjutab Kristi Leppik.
Mudilased elustasid beebit ja päästsid autolt löögi saanud poisi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinnas Meelespea lasteaias lebab toapõrandal beebinukk. «Kas nüüd?» küsib seitsmeaastane Oskar ja viskab beebinuku kõrvale pikali. Kumbki ei liiguta.
Oskaril on jalad ja käsi plaastritega kaetud. Mitte valgete, vaid verd ja sügavat haava kujutavate plaastritega. Kannatanud on põrandal pikali, sest nelja Tallinna lasteaia viie- ja kuueaastased poisid ning tüdrukud kogunesid, et pidada maha esmaabi andmise võistlus.
«Ma sõidan tavaliselt kollase autoga, millel on sinised tuled ja punased triibud,» ütleb võistluse läbiviija Mare Liiger lastele saalis avasõnad. «Tuletõrje!» hüüatab võidurõõmsalt maas istuv heledapäine poiss.
Selle peale annab kõrval istunud rühmakaaslane talle vopsu ribidesse ja parandab asjalikult. «Ei, see on kiirabi.»
Kõik otsekui päris
Stardipauk käib ja esimesena astub võistlustulle Pääsusilma lasteaia grupp. Nende nägudel on alguses hämming, sest väike tuba on ülerahvastatud ning lapsevanemad ja õpetajad ootavad seina ääres juba kannatamatult, kuidas võsukesed ülesannetega hakkama saavad.
Kuid poisid ja tüdrukud kohanevad tähelepanu keskpunktis olemisega kiiresti. Nad teavad, mida tegema peavad.
«Teie sõber läks ujuma, silmi lahti ei tee ja hingab imelikult, milline on teie tegevus?» annab kauaaegne kiirabiarst Liiger lastele ülesande.
Lapsi ajab see ülesanne itsitama. Rasmus ja Sarah istuvad beebinuku kõrvale, aga midagi esialgu teha ei julge.
Õpetaja Marili Kuimet muutub kärsituks. «Mis te nüüd tegema pidite?» üritab ta lastele meelde tuletada. «Sõber vajab ju abi.»
«Üks, kaks, kolm, neli...» loeb Sarah kõva häälega numbreid ja alustab beebi elustamist. Samal ajal kõrval tegutsevad maas lebava Oskari ümber Ronald, Karolin, Merilyn ja Helina. Oskar kehastab kannatanut, kes on saanud autolt löögi, ja lamab liikumatult maas, silmad kinni.
Plaastrid poisi jalgadel ja käel näevad välja verised ja krobelised – nagu päris. Toa seinte ääres laste tegutsemist jälginud emade ja isade näod lähevad kaameks. Lapsed ei lase ennast pealtnäha plaastritest häirida.
Pärast võistlust tunnistasid Vikerkaare lasteaia tüdrukud küll, et esmaabi andmise õppimist alustades nad arvasid, et plaastrid on päris. «Eks me selgitasime lastele, et see on mängult ja need plaastrid on ostetud näiteks pilaasjade poest,» ütleb Vikerkaare lasteaia õpetaja Kätlin Sinilind.
Mare Liiger räägib, et võistlusel maas lebanud Oskar on juba professionaalne kannatanu. Poisil on liikumatult, silmad kinni, maas lamamises praktikat kaks aastat.
Tema ema Margit Pärn on üks ürituse läbiviijatest ja esmaabikoolituste korraldaja. Seni ei ole Oskaril päris õnnetuses oma oskusi õnneks rakendada vaja olnud. Küll aga on tal üsna selge, mida õnnetuse korral tegema peab.
Lasteaiatuba on väike, rahvast täis ja juba umbne. Õpetajad sagivad laste ümber vahet pidamata ja välgutavad fotoaparaatidega.
Oma õpetajalt julgustussõnu saanud Pääsusilma lasteaia võistlejad haaravad Oskari kõrval maas olevast punasest esmaabikotist sidemed ja seovad poisi haavad kinni.
Sõlme nad veel teha ei oska, aga see-eest on õpetajad lastele õpetanud muu nipi, kuidas sideme jala ja käe külge kinnitada saab. See tundub eemalt vaadates olevat mingisugune põimimistehnika. Üks sideme osa alt ja teine pealt, pingutada ja ongi valmis.
Et nipist aru saada, tuleb paluda lastel seda pärast võistlust aeglasemalt näidata, sest võistlusel oli mudilaste kiiret kätetööd pea et võimatu jälgida.
«On veel vaja midagi teha?» pärib Liiger, kui lapsed kannatanute ümber sagimise lõpetavad. «Helistada,» kostab vaikne hääl laste suust. «112,» lausub Ronald. «Mis sa telefonis ütled? Et oled Nipitiri või?» küsib kasvataja pärast pikemat vaikust. See küsimus ajab lapsed jälle itsitama.
Vikerkaare lasteaia õpetaja Sinilinnu sõnul olid lapsed elevil, kui esmaabivõtteid õppisid. Samas ei pidanud mõne lapse närv ikka vastu, kui oli vaja oma oskusi lausa võistlustele näitama tulla.
Uued tähekesed taevas
Teisena astub tuppa Vikerkaare lasteaia Tiigrite rühm. Liiger ei jõudnud juttu lõpetadagi, kui juba Carolyn ja Kadi-Liis kärmelt nuku ümber tegutsevad.
Tüdrukud haaravad kiirelt beebi kõrval oleva valge pudeli ja asetavad nukule pea alla. Edasi läheb juba tuttav numbrite lugemine.
«Pepu üles, kui hingamist teed,» sosistab Carolyn vaikselt Kadi-Liisile.
«Mitu sul juba on, neid vajutusi?» pärib ta edasi. «Rohkem pole vaja, viieteistkümnest aitab.»
«Hallo, ärka üles,» patsutavad Nurmenuku lasteaia võistlejad Kaarel ja Kätlin beebi põskedele. Lapsed patsutavad muudkui kõvemini ja lähevad järjest enam õhevile.
Nad tegutsevad kiiresti ja ei pane enam tähelegi nende ümber toimuvat. Lapsevanemad suudavad vaid imestust avaldada ning aeg-ajalt kostab seina äärest «ohoo» ja «ahaa». Emad-isad on sõnatud.
Vaheldumisi meeskonnatööna teevad Kätlin ja Kaarel nukule kunstlikku hingamist ega lõpeta enne, kui korraldaja Liiger neile lõpuks juba ütleb, et nüüd beebi juba hingab.
Laste näol on võidurõõm. Nad said hakkama.
Võistlusel olid võitjad kõik. «Teate, lapsed, täna öösel on taevas palju rohkem tähti kui eile,» räägib Liiger. «Igaüks, kes oskab aidata ja anda esmaabi, on üks särav täheke taevas.»