Reformierakonna aseesimees Keit Pentus-Rosimannus, eile avalikustati erakondade reitingud ja Reformierakonna number, 26 protsenti, oli viimati sama väike 2009. aastal. Siis möllas masu, nüüd majandus kasvab, tööpuudus väheneb, palgad tõusevad, aga ometi on Reformierakonna toetus kukkunud 13 protsenti. Mis siis toimub?
Keerulised ajad. Arvestades seda, et oleme päris pikka aega päris terava kriitika all olnud, on selle reitingutes kajastumine loomulik. Peame pingutama, et mitte vigu teha.
Valdo Randpere ütles TV 3s, et selle kriitika taga on väike grupp inimesi. Vaatame neidsamu reitinguid, samuti «Harta 12» (sellel oli eile kella 21 seisuga 15 487 allkirja – toim). Reformierakonna Tartu kontori ees toimus mõne päeva eest meeleavaldus. Mis väike klikk see on?
Väike või mitte väike, polegi nii oluline. Esiteks, täna pole mingit põhjust öelda, et see on väike grupp. Aga teiseks, minu arvates on kriitikaga nii, et kui seda teeb ka ainult üks inimene ja kui see pole just kurdiks karjumine, siis tuleb seda kuulata ja sellest õppida.
Mõni kuu tagasi jäi mulje, et Reformierakonna poliitikute seas levis suhtumine: [kriitika on] väike asi, mööduv nähtus, laia kõlapinda pole. Tundus, nagu nad ei tajuks toimuvat õigesti. Kuidas teie vaated selles osas on muutunud?
Ma arvan, et nii avalikkuse kui ka ajakirjanduse poolt alahinnatakse seda, kui tõsiselt oleme erakonna sees võtnud kogu seda kriitikat. Meil on olnud ja on jätkuvalt erakonna sees väga teravaid ja avameelseid arutelusid, mis on juhtunud, mis toimub, kuidas edasi minna, mida täpselt teha.
Need arutelud on olnud emotsionaalsed, olulised ja paljude jaoks ka väga keerulised. Viga, mis selle käigus on tehtud, on see, et põhifookus on olnud erakonnasisestel aruteludel ja suhtlust väljapoole pole piisavalt tähtsustatud.
Kui ütlete, et ajakirjandus või avalikkus alahindab arutelude tõsidust, mis erakonna sees toimuvad, siis kuidas seda üldse hinnata saame, kui iga kord kui mõni reformierakondlane, näiteks Kaja Kallas, ütleb midagi avalikkuse ees, siis teised reformierakondlased ründavad teda, et see pole avalikkuse asi, et räägime parem omavahel.
Ma ei heida ette. See on olnud meie viga, et oleme olnud liiga sissepoole ja pole piisavalt hästi olnud suunatud väljapoole.
Millest on see viga tekkinud?
Kui väga pikka aega olla tugeva surve all, siis ka kõige tugevamad inimesed võivad mingil hetkel lukku minna. See on ilmselt olnud midagi sellist, mis on viimastel kuudel juhtunud ka Reformierakonnas.
Kas mõnele inimesele hakkab ka võim pähe? Stiilis, et «sain valimistel 20 000 häält ja tõin Eesti välja ajaloo sügavaimast majanduskriisist ning siis äkki tundub, et olen võitmatu ja mis teie siin kobisete, mul on mandaat».
Isegi kui vaatame seda päris viimast nädalat, siis ka kõige teravamad kriitikud on meid kiitnud sisulise töö eest. Pole olnud etteheiteid, kuidas riiki juhitakse, aga etteheited on olnud suhtlusviisile ja stiilile. Liigset enesekindlust on meie poolt kindlasti olnud. Ja on olnud sissepoole suunatust.