Mihhail Lotman: miks ma Harta 12-le alla ei kirjutanud

Uwe Gnadenteich
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihhail Lotman
Mihhail Lotman Foto: SCANPIX

Professor Mihhail Lotman kirjutab oma blogis, miks ta peale pikemat kaalumist loobus Harta 12le allkirja andmisest.


«Päev enne harta avalikustamist sain ühelt sõbralt ettepaneku sellele allkiri anda. Reeglina ma kollektiivprotestidele alla ei kirjuta, kuid teen erandeid, kui tegu on selgelt vajaliku asjaga ning nõustun täiel määral protesti sisu ja stiiliga (olen mitu korda tagasi lükanud sisult õige kirja ebaintelligentse sõnastuse pärast),» kirjutas Lotman oma blogis.

«Antud juhul tutvusin põhjalikult harta tekstiga ning tundsin end mõnes mõttes kahvlisse võetuna. Ühelt poolt on autorite hulgas nii mõnedki mulle isiklikult sümpaatsed inimesed, teiselt poolt jäid selle eesmärgid mulle segaseks ja sõnastus tekitas tugevat protesti.»

Lotman toob blogis ära ka ettepaneku tegijale saadetud vastuse. «Kahjuks ei saa alla kirjutada. Ehkki kirjatüki ajendid võivad olla õilsad, ei saa ma nõus olla ei sisu ega eriti stiiliga. Olukorra parandamiseks pakutud meetmed on üldsõnalised ja hambutud, tugevas kontrastis agressiivse, kui mitte öelda paanilise sissejuhatusega. Mulle sümpatiseerib Silver Meikar (eriti tema võitlus demokraatia eest totalitaarsetes ja autoritaarsetes ühiskondades), kuid antud juhul tekib mul paraku tunne, et tegu on pigem tema isikliku agendaga kui ühiskonna arengu jaoks oluliste asjade väljatoomisega (ei taha öelda, et need asjad pole olulised, kuid Eesti ühiskonnas on tunduvalt pakilisemaid probleeme),» põhjendas Lotman allkirja andmisest keeldumist.

Blogisse on ta lisanud veel argumente. «Esiteks, pöördumine ei ole tasakaalustatud: pakutud lahendused tunduvad kirjeldatud probleemidega võrreldes peaaegu et mõnitavatena. Umbes stiilis «Meie majas haarasid võimu mõrtsukad, pidevalt tapetakse inimesi. Nõuame, et põrandaid puhastataks märja lapiga ja akendel oleks tikitud kardinad.» Asjasse veidi süvenedes selgub, et tapetakse tolmuga ning esteetiliselt vaenuliku keskkonnaga. Kahjuks olen veendunud, et tegemist ei ole oskamatusega. Nii mõnigi autor on propagandavaldkonnas hästi haritud ja on end selles valdkonnas ka osava praktikuna näidanud.»

«Tegemist on massidega manipuleerijate tavalise trikiga. Algul köetakse üleskutsete ja loosungitega emotsioonid üles, siis pakutakse selle varjus oma agenda. Enamik lugejaid ja kahjuks ka ajakirjanikke reageerib alguslausetele, mitte aga tegelikule agendale, mis pole isegi eriti varjatud. Väljendatud on viit põhimõtet. Nendest neljas (psühholoogid teavad, et neljas viiendik on just see, mis kõige halvemini meelde jääb) kõlab järgmiselt: parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu riigikogusse.»

«Kas tõepoolest kogu selle ürituse eesmärk seisneb vaid selles, et ühele seltskonnale rajada teed riigikogusse? Kas tõepoolest on Riigikogu paha vaid sellepärast, et osa neist jäi valimistel selle ukse taha?» küsib Lotman.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles