Mihkel Kärmas: me ei ole tegelikult verejanulised

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meeskonnatöö: «Pealtnägija» ei ole ühemehešõu – saatejuhi selja taga on terve meeskond, kellest pildile jäid toimetajad Piret Järvis (vasakul) ja Rasmus Kagge.
Meeskonnatöö: «Pealtnägija» ei ole ühemehešõu – saatejuhi selja taga on terve meeskond, kellest pildile jäid toimetajad Piret Järvis (vasakul) ja Rasmus Kagge. Foto: Andres Haabu

Pea paarkümmend aastat meedias tegutsenud üks Eesti tippajakirjanik muretseb, et eestlased on hakanud kartma mingit karvast kätt ja õhus on tunda vaikiva ajastu hõngu.

Sellest, et Lieven-Mihkel Kärmase pilk on tähelepanelik ja uuriva ajakirjaniku kuues meel alati ergas, andsid märku juba tema öeldud esimesed laused, kui kohtume väikses Kadrioru kohvikus. «Maja ees said just kokku kaks uhket musta Porsche maasturit. Ainuüksi sellise auto omamine on juba pool kuriteo koosseisu,» naerab ta pingsalt aknast välja vaadates.

Kärmase (38) juhitud telesaate «Pealtnägija» paljastavad lood on viimastel kuudel Eesti ühiskonda raputanud võimsamalt, kui suudaks seda teha mõni loodusjõud.

Elamislubadega kauplevad poliitikud, oma vigu kinni mätsivad politseinikud ja miljonite eurode suurused küsitavad investeeringud – kõik see on teinud tuliseks paljude ametnike jalgealuse ja maksnud mõnele ka ametikoha.

Kas praegu on käes Kersna-järgse «Pealtnägija» tipphetk?

Kui Vahur Kersna «Pealtnägijast» haiguse tõttu ära läks, siis paljud tõesti kandsid selle saate maha. Toona tulenes ka ETV surve «Pealtnägijat» jätkata peamiselt sellest, et seda oleks tol hetkel olnud nii pagana ebamugav programmis asendada. Paljud ei uskunud, et «Pealtnägija» saab ilma Kersnata toimida. Mõnes mõttes oli neil ka õigus.

See «Pealtnägija», mis oli Kersnaga, oli üks ja praegune saade kannab küll sama nime, aga tulenevalt uutest tegijatest on teistsugune. Ja ühel päeval, kui Kärmas kukub võrrandist välja, äkki läheb nii, et «Pealtnägija» jätkab, aga ta on jälle oma tegijate nägu. Aga eks tõesti läks mõni aeg, enne kui tegijad karastusid, musklit kasvatasid ja mehistusid, ning nüüd on kõik väga kõvad tegijad.

Mille poolest erineb siis praegune «Pealtnägija» Kersna «Pealtnägijast»?

Kindlasti oleme me palju ajakirjanduslikumad ja vähem meelelahutuslikud. Vahur Kersna on suur inimhingede insener ja suur sõnameister, kes oskas teha ka surnud hobusest huvitava loo. Võib-olla seetõttu paljud ei uskunudki, et pealtnäha keskpäraste tüüpidega on võimalik teha edasi sellist suurepärast saadet.

Aga ennäe, pusisime mis me pusisime, ja siin me siis nüüd oleme. Millega ma kõige rohkem rahul olen, ongi see, et me jätkame. Et «Pealtnägija» ei olnud seega ikkagi ühemehešõu.

Räägitakse, et «Pealtnägija» hakkas taas ülesmäge minema, kui teie Rasmus Kaggega teineteist leidsite. Millal see juhtus?

Rasmus töötas alguses toimetajana. Ta jõudis olla isegi kaks aastat Vahuriga ja siis hästi ootamatult kukkus Vahur välja. Aga ma ise ei olekski nii kindel, et see meie dünaamilisusest tuli.

Lihtsalt vahepeal olid ajad, kui elu läks Eestis nii heaks, et inimestel kadusid mured justkui ära. See oli siis, kui pangad toppisid kõigile raha kõrist alla ja meie telefonid ei helisenud nii sageli. Vahepeal tekkiski küsimus, kas on üldse sellisele saatele sotsiaalset tellimust.

Aga nii nagu turgudel põhja alt ära lõi ja elu viletsaks läks, võiks me teemade mõttes teha isegi kahte või kolme «Pealtnägijat». Meil on selgelt praegu vähem jõudu, kui vaja oleks.

Vahel jääb mulje, et eesti rahva silmis on «Pealtnägija» ajakirjanikud ainukesed õiged ajakirjanikud. Kas te ise ka tunnetate seda kuidagi?

Meil on tööl neli ajakirjanikku ja kaks korda rohkem tehnilist personali. Arvestades meie hõredaid ridu, on meie kuulsus tohutult palju suurem kui tegelikkus.

Tõepoolest, ei ole harvad juhtumid, kui inimesed helistavad meile enne kui politseisse. Inimene kaebab mingi asja peale ja sa küsid ta käest, et kas sa oled üldse pöördunud sinna, kuhu normaalselt peaks pöörduma. Kellelgi näiteks varastati lähedase hauakivi ära haua pealt. Meie toimetaja küsis talt, kas te üldse olete rääkinud oma sugulastega, võib-olla sugulased viisid selle ära ja tahavad kivi asendada. Aga ei, esimese asjana oli ta helistanud meile.

Mis eesmärk teil lugude tegemisel on? Millist mõju te ühiskonnas ootate?

Kui sa küsid, kas me seame endale eesmärgiks, et loo tulemusena peaks keegi ametipostilt lahkuma, siis see oleks puhas idiootsus. Aga loomulikult, kui me teeme kevaditi aasta kokkuvõtet, siis loodame, et tänu meile on elu natukene ikkagi paremaks läinud. Kui palju täpselt, see sõltub sageli ka vaataja subjektiivsest rakursist.

Aga kas siis on läinud paremaks?

Tahaks uskuda küll, jah. Ega muidu ei viitsiks ise ka seda väga teha. See ei ole ju ainus variant, kuidas vorsti leiva peale saada – eks oleks ka lihtsamaid võimalusi. Kuni me näeme, et meie järele on nõudlus, et inimesed pöörduvad meie poole ja meil tuleb see suhteliselt hästi välja, ei ole praegu küll veel väga pakilist tunnet, et peaks juhtme seinast välja tõmbama. Aga teisipidi muidugi – hooaeg korraga.

Kui te paljastate mingisuguseid kõrgema kaliibriga skeeme, siis mis see olukorra ideaallahendus teie jaoks oleks?

Inimestele meeldib selline Hollywoodi maailm, kus pahad on pahad ja head on head. Aga see ei ole nii. Ei ole nii, et ma tean: see on paha mees ja ma lähen välja, et teda rajalt maha võtta. Eesmärk on jõuda tõele võimalikult lähedale, isegi kui see päris sageli on ebameeldiv ja valus.

Mõnikord võib aru saada, miks need n-ö pahad mehed on midagi teinud ja head mehed ei ole ka alati teinud kõike kenasti. Aga et vaatajad saaksid puhta südametunnistusega oma kodustes kohtusaalides telerite eest otsustada, siis neile meeldiks, et ei oleks mingeid halle toone. Õnnetuseks on.

Me ei ole kindlasti verejanulised. Kui me ütleme kellegi kohta midagi kriitiliselt või tuleb välja mingisugune pahandus, siis võib kindel olla, et me ei tee seda kergekäeliselt. Kui me kuhugi suunda eksime, siis me pigem oleme leebemad, kui asi vääriks.

Sageli on seal veel palju raskendavaid asjaolusid, mis on meile teada, aga ühel või teisel põhjusel me neid ei kasuta, sest ega meie eesmärk ei ole sundida inimest enesetappu sooritama või teda ruineerida.

Ja peab püüdma ka aru saada, et meie ei ole ju vaidluse või konflikti osaline. Me oleme sõnumitoojad.

Samas te ikkagi enne ütlesite, et teie eesmärk on Eesti elu paremaks muuta – kas see muutmine ei eelda siiski, et mingi muutus peaks pärast lugu toimuma?

Eestis üldiselt on skandaali valulävi läinud nii kõrgeks, et võib teha päris palju asju, enne kui midagi juhtub. Aga ega sellepärast, et kohe pärast meie saadet ei juhtu midagi vapustavat, ei saa järele jätta. Me ei saa võtta normiks, et pärast iga meie saadet peaks keegi koha pealt lahti saama.

Mida see teile näitab, et kõrgetel kohtadel isikud on viimasel ajal valinud pigem kõige eitamise tee?

See on väga suur ja komplitseeritud teema. Aga üks vastus võiks olla, et võib-olla rahvas ei ole valmis tõde kuulma. Äkki keegi teeks enesetapu, kui üks minister selle sõnastaks, ja seetõttu peab ta jonnakalt ütlema, et ei-ei, ärge muretsege.

Mina näen palju rohkem pigem seda, et eesti inimeste seas valitseb hirm. Nii ametnike kui ka tavainimeste hulgas – nad ei julge rääkida. Kui mõelda, kuidas meie lood tulevad, siis ka see Eesti Energia lugu (riigikontroll seadis «Pealtnägijas» kahtluse alla ligi miljardi euro suuruse investeeringu juriidilise korrektsuse ja mõttekuse uutesse põlevkivielektrijaamadesse – K. I.) tuli ju minister Juhan Partsile väga lähedal olevate inimeste kaudu, kes näevad, et tehakse jama, aga kellel ei ole ametlikke kanaleid, kuidas sellele tähelepanu juhtida.

Samas me näeme seda ka tavaliste inimeste puhul. 80 protsenti kõikidest pöördumistest on sellised, kus öeldakse, et mul on mure, mulle tehakse ülekohut, keegi sigatseb, aga ma ei ole valmis sellest ise oma nime ja näoga rääkima. On erandjuhtumeid, kus on arusaadav, miks inimene tahab jääda anonüümseks. Näiteks kui on mängus haigused, alaealised lapsed jne.

Aga enda eest ei julgeta seista ka täiesti banaalsetes argitülides. Üha rohkem tekib mul küsimus, kust see tuleb, et inimesed Eestis midagi kardavad. Nad kardavad mingit karvast kätt, kättemaksu. Selles mõttes on minu arvates õhus kergelt vaikiva ajastu hõngu.

«Pealtnägijal» on eriline staatus Eesti ühiskonnas, aga räägitakse, et ka ETVs endas. Kas teil on siis piiramatud ressursid?

Ma ei tea isegi, kui palju on praegu «Pealtnägija» eelarve. Aga võtame kas või meie kontori. Mulle ei meenu kogu oma karjääri jooksul urkamat kontorit kui see. Tulge vaadake, millistes tingimustes me reaalselt töötame. Kui see kõneleb piiramatutest ressurssidest, siis ... (Lugeja näeb «Pealtnägija» kontorit piltidelt – K. I.)

Aga me oleme kindlasti kallis saade. Kui me oleme tahtnud teha näiteks tehnikasse suuremat investeeringut, siis ma olen korduvalt öelnud, et mehed, kui te tahate vormelit sõita, siis te peate suutma meeskonda üleval pidada.

On täiesti OK öelda, et meil ei ole raha vormelit sõita, sõidame Renault’ 2000 sarja või ärme sõida üldse. Ma olen täiesti veendunud, et «Pealtnägija» raha eest saaks teha kolm-neli stuudiosaadet.

Teistel telekanalitel pole teile ju enam ühtegi konkurenti. Kas teil üldse enam mingit pinget ka on, et äkki keegi teine jõuab mingi looga ette?

Seda juhtub kogu aeg, et keegi teine teeb midagi enne ära. Umbes paar korda hooaja jooksul juhtub, et me oleme teinud ettevaatamatult avameelse promo ja siis teeb keegi selle loo ära. Muide, kes oli kõige esimene televisioonis, kes rääkis sellest politsei taatlemata mõõdikute skandaalist? See ei olnud «Pealtnägija». Need olid TV 3 «Seitsmesed uudised», kes edestasid meid umbes 20–30 minutiga.

Selleks hetkeks oli see vist juba Virumaa Teataja kaudu saanud avalikuks, ja kuigi neil ei olnud mitte ühtegi intervjuud, kruttisid nad midagi kokku. Nii et konkurents on väga reaalne faktor. Me oleme sel hooajal kaotanud juba paar lugu konkurentidele, nii et me oleme midagi salvestanud ja teinud, aga konkurendid tegid ära ja me viskasime materjali prügikasti. Me püüame mitte olla järelnoppijad.

Mida «Võsareporteri» lõppemine «Pealtnägija» jaoks tähendas?

Ma ei ole küll osanud eristada, et meil nüüd selle võrra rohkem helistajaid oleks. See on õige, et kõnesid ja kirju on palju, aga kas see tuleb sellest, et üks saade, mis tegutses natuke samas nišis, ära langes, ei oska öelda. Päris niimoodi ei ole kõnet alustatud, et ma muidu helistaksin Võsa Petsile, aga nüüd helistan siis teile.

Minul on pigem kahju, et see ära lõppes. Ta oli värvikas tegelane, sellel saatel oli suhteliselt suur vaatajaskond ja mina sain inimesi sinna saata. Nüüd ma ei saa enam öelda, et pöörduge Võsa Petsi poole.

Reiting on «Pealtnägijal» juba pikalt väga hea olnud. Kui palju te seda jälgite ja selle järgi otsustate?

Ma ei vaata eriti reitinguid. Vähemalt mitte saadete kaupa – see ei eruta mind. Aga pikemas perspektiivis tuleb muidugi jälgida. Minu jaoks on okei, kui me püsime esiviisikus või isegi kümne seas. Oluline on, et arvud ei kahaneks väga väikeseks.

Arvud on olulised mõju pärast. Kui sind ikka keegi ei vaata, siis ei ole sellel asjal ka mõju. Sellepärast me peame olema ka natuke populaarsed. Kui meilt küsitakse, miks te teete seal lugusid mingisugustest kerglastest tüüpidest, kes ajavad paljude meelest segast, siis vastus ongi see, et esiteks on maailm kirju ja sinna peab igasuguseid asju mahtuma, ja teiseks ei saa me ainult betooni panna inimestele – muidu mitte keegi ei vaata, kui me inimestele midagi olulist tahame öelda. Õnneks me ei ole seni pidanud veel mingit totaalset klounaadi tegema, et meid vaadataks.

Me ei tee neid otsuseid isegi mitte reitingute baasilt, vaid me lihtsalt ei taha, et see, mida me pakume, tekitaks vaid suitsiidseid mõtteid. Ehk kui me teame, et meil on mingi lugu, mis on väga kurb, näiteks lapse surm, siis me mõtleme, et saates oleks ka midagi sellist, mis jätaks parema järelmaitse. Me peame püüdma saatesse paigutada ka läbilõike erinevatest tunnetest.

Tunnetest rääkides – teie enda sõnakasutus saates kipub muutuma vahel natuke teatraalseks või ülepaisutatuks, et kõik on esimest korda ja eksklusiivne...

Eksklusiivse jutt tuli juba eelmisel aastal ja pärast seda ei ole ma teadlikult seda sõna kordagi enam kasutanud. Kui ma mingil hetkel seda sõna ka kuritarvitasin, siis nüüd ei ole seda enam olnud.

Aga üldiselt me peame ju inimestele kuidagi selle loo olulisust rõhutama. Kui me ütleksime, et te olete seda näinud, te olete seda kuulnud, see ei ole huvitav, aga vaadake ikkagi – kas see oleks siis parem variant?

Paradoksaalne on see, et meie edukust mõõdetakse samal skaalal nendega, kelle looming on fiktiivne. Meie peame võtma tegeliku elu sündmused ja võistlema kõiksugu väljamõeldiste, reality’te ja muude selliste saadetega. Seega, kui sa tahad võistelda seebiseriaaliga ning olla sama huvitav ja kütkestav, siis natuke peab sellist vürtsi olema.

Sellega ei tohi liialdada, aga see võib olla maailma kõige olulisem ja kvaliteetsem lugu, ent kui keegi seda ei vaata, siis sa oleksid võinud selle ka tegemata jätta.

Kas teil endal suurte lugude tegemisel adrenaliinivool ka ikka veel tekib?

Jah, aga mida vilunumaks jahimeheks sa saad, seda rohkem sa oskad seda adrenaliinikohinat kõrvus ka kontrollida. Et mitte minna liiga põlema ja hasarti. Ajapikku oskad neid asju natuke külmaverelisemalt vaadata – mitte liialdada ja mitte olla liiga kuri. Samas, kui ma teeks seda tööd ilma kireta ja suus oleks saepuru maitse, siis ma ei teeks seda. Teen ikka sellepärast, et see on huvitav, lisaks sellele, et see on vajalik.

Aastaid töötasite kahe koha peal – Eesti Ekspressis ja «Pealtnägijas». Kas Ekspressist ära tulles on elu lihtsamaks ka läinud?

See on väga kummaline, kuidas see üldse võimalik oli. Aga ma selgitan seda sellega, et kui vaadata isegi kahe aasta taguseid «Pealtnägija» lugusid, siis see, kuidas on meil õnnestunud kvaliteeti juurde keerata ja pigistada sellest samast käsnast veel rohkem välja, on hämmastav.

Justkui võiks arvata, et mul on rohkem aega, aga tegelikult väga ei ole. Kuigi ma arvan, et kokkuvõttes on mul neid nädalaid, kui mul on üks päev vaba, nüüd rohkem. Mõni pühapäev on juures, aga aega pigem ikkagi ei ole.

Nii teie enda kui ka teie õe Maiani puhul räägitakse laitmatust viisakusest ja käitumismaneerist, mille põhjuseks teid 2000ndate alguses portreteerinud Piret Tali nimetas suisa eelmisest sajandist pärit head lastetuba. On see nii?

Kindlasti ma ei saa öelda, et mu vanemad ei puutu asjasse. Aga inimene ise ei analüüsi seda niimoodi. Meil on väga toredad vanemad, kes on haritud inimesed. Loodetavasti sellest siis jäi üht-teist külge, kas lastetoast või geenidest.

Teie ema on Poolast pärit, millised teie sidemed Poolaga on?

Kui Eesti mängis Poolaga jalgpalli ja Poola sai tappa, siis ma olin pigem ikka Eesti üle uhke. (Naerab.) Kuigi konkreetselt rääkides oli see ikkagi koba, lihtsalt Konstantin Vassiljevi meisterlikkus lahendas olukorra.

Ma kuulen poola keelt pidevalt, aga ise seda teab mis hästi ei räägi või pigem isegi üldse mitte. Samas ma saan aru, kui mind poola keeles näiteks taga räägitakse. Meil on side sugulastega olemas, aga see võiks olla muidugi tihedam.

Kui ma küsisin inimestelt, kes teiega koos on töötanud, mida nemad teie käest küsiksid, siis kõik vastasid ühtemoodi – nad tahtsid teada, kuidas olete te selle meeletu töökoormuse juures suutnud oma tagalat kindlustada ja selle kõrvalt ka kena perekonna koos hoida.

Ma eriti hea meelega oma eraelust ei räägi. Selles ei ole küll midagi kummalist ja salapärast – ma elan täiesti keskpärast väikekodanlikku elu.

Üldiselt on suvi selline vabam aeg. Me oleme natuke nagu kooliõpetajad – üheksa kuud aastas ei ole hool ja hoobil vahet ja see saade on meie esimene elu, aga jaanipäevast augusti teise nädalani on veidi rohkem aega. Selle võrra olen ma rohkem olemas. Aga eks siis on arvestatud sellega, et elukorraldus on nii läinud.

Te olete ekraanil olnud juba 16 aastat. Kas väsimus ei hakka peale tulema?

Aeg-ajalt ikka tuleb, aga siis tuleb vaadata olukorda konkreetselt. Kas selle väsimuse vastu saab midagi ära teha või on see põhimõttelisem. Kuna ma näen, et selle asja järele, mida ma teen, on nõudlus, see tuleb meil normaalselt välja ja inimesed, kellega me seda teeme, on toredad, siis hetkel ei näe ma põhjust oma tegemisi katkestada.

Aga arvestus käib hooaja kaupa. See on natuke nagu tippsportlastel või meeskonnamängijal – iga hooaja vahel vaadatakse, kas sa oled endiselt tasemel ja tuled meiega järgmisel hooajal meeskonda. See ei sõltu ainult minust.

Kõik ei ole roosamanna, kõik ei ole hästi, on asju, mis kurnavad, aga lõpuks jääb kõik plusspoolele. Aga tehke mingi hea ettepanek ja siis vaatame, teeme. Miski ei ole igavene.


Lieven-Mihkel Kärmas

Sündinud 4. veebruaril 1974 Tallinnas

Lõpetas Gustav Adolfi gümnaasiumi hõbemedaliga

1998 lõpetas Tallinna Tehnikaülikoolis turunduse ja välismajanduse eriala

1993–1994 vabakutseline ajakirjanik

1995–1998 reporter Kaubalehes

1996–1998 reporter-saatejuht Raadio 2s

1996–2010 reporter Eesti Ekspressis

1996–1999 toimetaja ETV saates «Õhtune Ekspress»

Alates 1999 toimetaja-saatejuht ETV saates «Pealtnägija»

Auhinnad: Bonnieri uuriva ajakirjanduse preemia aastatel 2003 ja 2011

Valdo Pandi nimeline ajakirjanduspreemia aastal 2009

Arvamus

Maian-Anna Kärmas

õde, muusik

Kõik teavad teda Mihklina. Asjaliku ajakirjanikuna, kes pole nõudlik mitte pelgalt teiste suhtes, vaid eelkõige enda suhtes. Aga minu jaoks jääb ta alati Lieveniks – tegelaseks, kellega lastena päris kõvasti kiskusime. Õed-vennad ikka kisuvad. Pärast on meist saanud lahedad semud, kes oskavad naerda samade naljade üle ja kellega saab oma asju arutada.

Muidugi suudab ta töö vabal ajal selja taha jätta, aga iseasi, kas teised suudavad! Tema elus on väga palju muud – pere, kodu, sport, vahel ka rännud kodu- ja välismaal jne. Niisama tema juba ei igavle. Ka puhkuse ajal. Raamatuid loeb ta tohutult hea meelega. Lapsena mäletan teda ühtelugu midagi lugemas. Sarjad «Seiklusjutte maalt ja merelt» ja «Mirabilia» olid tema silmis väga kõrges hinnas.

Selge sihikindlus ja ambitsioonikus olid temas lapsena küll olemas. Nõmme koduaed oli tal juba lapsena kaardiks joonistatud ja ta oli see vägede juhataja, kes planeeris kõik põõsastest vaenlaste peale hiilimised ja muud taktikad.

Tohutu Robin Hoodi mängimine käis ka. Kui teised Nõmme poisid olid muul moel hõivatud, siis sobis neli aastat noorem õde reameheks või Väikeseks Johniks küll.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles