Onu Bella pani kirja katkuaja kroonika
27. november 2012, 15:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul läks hulk aega, et lahti hammustada O. Bella eluloolise triloogia kolmas köide. 1990ndate Eesti levimuusika maastikku kaardistavasse teosesse on põimitud autori puhkusemälestusi koos kellegi Geete Pärlirätiga, O. Bella kaaslannaga. Mälestused koos asjakohaste mustvalgete piltpostkaartidega pole midagi erilist – ikka sinna, kuhu Eesti kesklass suudab reisida, enamasti Kanaari saartele. Ma ei mõistnud, milleks need suhteliselt banaalsed olukirjeldused valiti ladusalt voogavat lugu jutustama, kuni tuletasin meelde raamatu pealkirja – Giovanni Boccacciolt laenatud «Dekameron». Kõik asetus oma kohale.
Renessansimehe teoses pageb grupp tegelasi katkuõudusest painatud maal hirmsa tõve eest üksildasse maamõisa ja lahutab meelt üksteisele lugusid jutustades. Palju tagasihoidlikumas formaadis teeb seda O. Bella, meenutades Hispaania napse manustades G. Pärlirätile oma tõusu ja kuhtumise lugu rüvedas levimuusikamaailmas.
Jah, tõesti, totaalne päkapikudisko, mis kümmekond aastat tagasi meie kuulmisnäsadest kummihaamriga üle käis, on võrreldav katkuga. O. Bella, intellektuaal ja audiofiil, osales aktiivselt selles ideeliselt ja heliliselt rõvedas maailmas. Raamat on nagu koer, kes oma väljaheidetes püherdab ja siis õnnelikult saba otsast liputades peremehele suud tuleb andma.
«Dekameronis» on muu hulgas ka koerasõnnik esindatud. Kui te tahate tunda end nagu see koer, võtke köide julgelt pihku ja otsige peatükki kellestki pornotarvikutega kaubitsejast Petjast. Leopold von Sacher-Masochi «Venus karusnahas» on sellele vääriline partner.
Kui lugejale tundub, et siinne tekst on papimaitseline kantseliit, mis üle kallatud rammusa epiteedisoustiga, siis on see O. Bella stiili mõju. Just nii on ta oma triloogia (varem ilmunud «Ma võtsin viina» ja «Koduperemehe nipiraamat») kirja pannud. Eelmainitutest on arvustajale sümpaatseim teisena ilmunud «Nipiraamat», milles antud aianduslikke ja kulinaarseid soovitusi on edukalt järele proovitud.
«Dekameron» sedasorti praktilist nõu kahjuks ei jaga. Kõige väärtuslikum lause oli minu jaoks autori tõdemus: «Oma naise juures on ikka kõige parem. Siin on turvaline, saab süüa ja keppi ning kui korralikult käituda, võib ka väikest viisi tina panna.»
PS. Raamatu taha kleebitud CD-plaat ei ole mõeldud kuulamiseks. Teie kõrvad hakkavad verd jooksma.
Onu Bella
«Dekameron»
160 lk Menu 2012