Tiina Jokineni ja Peeter Vähi eestvedamisel stardib seltskond eestlasi teekonnale läbi Musta Mandri. Probleemid algasid enne kodunt lahkumist.
Aafrika kutsub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Udulinikud ripuvad tinahallist taevast ning esimene lumine üllatus on puudelt viimsedki lehed viinud. Valge aeg kisub nii napiks, et kõik tundub igavesse videvikku vajuvat. Viimane luigeparv purjetab, kaelad lõunasse sirutatud, üle tinase taeva.
Miski kisub ja vemmeldab rändlindudes ning see miski lihtsalt sunnib neid sellest lohutust põhjast igal aastal Aafrika poole minema, et kevadel taas naasta. Sunnib isegi siis, kui tundub, et ei jaksa ja ei viitsi.
Lapsepõlves saatsin pilguga seda viimast luigeparve ja unistasin oma raudeesriidetaguses kodus nendega koos lendamisest. Aeg läks ja nagu meie laulik Koidulal – silm mõnda seletas. Eestist sai taas vaba maa ning parves lendasid kõik kunagised puuriasukad särasilmil uut maailma uudistama. Esimene õhin möödas, maanduti aga ikka kodusel pinnal ja võib-olla nii väga enam ära ei kiskunudki. Paraku ei kehti see aga kõigi kohta.
Maarjamaal teatakse mitmeid «hulle», kes kuidagi ei saa vagusi paigal oldud. Nende hulka kuulub ka paarkümmend eestlast, kes 2007. aastal koos suve lõpuga kodumaa tolmu jalgelt pühkisid ja kolme Toyota Land Cruiseriga iidset Siiditeed taasavastama läksid. Olles esimese suure karavanitee läbinud, ei andnud rännukirg neile rahu enne, kui 2010. aastal said ka mõlemad Ameerikad põhjast lõunasse ära uuritud, isegi Antarktika ei jäänud puutumata.
Vaevalt aasta oli möödunud eelnimetatust, kui seltskond ühel sombusel sügisõhtul kogunedes otsustas uue «võimatu missiooni» kallal hambaid proovida – äsjasündinud mõttelapsuke sai nimeks African Round, Ring Ümber Aafrika.
Esimese hooga tundus kõik imelihtne ja vana rasva pealt õige kergelt teostatav: autod Toyotast, kindlustused autodele ja meeskonnale, viisad saatkondadest jne. Pealegi, nüüdsel ajal, kui Eesti on ELis, Schengenis, NATOs jne, peaks kõik veelgi libedamalt minema, ning küllap on ka viisasid nõudvate riikide arv vähemaks jäänud.
Elu nagu ulmeloos
Esimene külm dušš sadas kaela, kui kontrollima hakates selgus, et kavandatava reisi jaoks on vaja hankida ei rohkem ega vähem kui 23 viisat ning enamik nendest kehtib kõigest kolm kuud arvates väljastamise hetkest. Kui juba reisi enda kestus on planeeritult neli ja pool kuud, kuidas siis peaks kolmekuuste viisade logistika välja nägema?
Vahepeal jõudis kohale ka araabia kevad ning vaatamata kõigile ponnistustele tundus mõistlikum jätta Musta Mandri põhjaots siiski paremaid aegu ootama. Isegi sõjaohust mööda vaadates oli põhjusi rohkem kui üks: Maroko ja Alžeeria vahel piiriületus ebaselge, Liibüas ei julge keegi meile teejuhi teenust pakkuda ja Egiptus on otsustanud, et võõraste autode maaletoomiseks tuleb tasuda kahekordses auto väärtuses deposiit. Sudaan jõudis koguni kaheks jaguneda.
Hingasin kergendusega, kui meie marsruudiguru Peeter Vähi võttis vastu otsuse alustada sõitu Djiboutist – ikkagi paar viisat vähem.
Diplomaatilised läbirääkimised, mis viseerimiste teemal said maha peetud, võiksid julgelt kandideerida vähemalt Oscarile. Kui me siit muud ei õppinud, siis näitlejameisterlikkus paranes küll kogu viisatiimil. Täpselt kümme korda oli vaja passidega minna Berliini, Londonisse, Stockholmi, Kopenhaagenisse või Riiga.
Prantslased, kes naabervabariigis Lätis esindavad konsulaarasjus koguni kuut Aafrika riiki, suutsid väljastada siiski vaid neli viisat. Ülejäänu eest kasseeriti küll mittetagastatav summa, kuid lõpuks pidi neid viisasid siiski taotlema minema Berliini.
No eks Prantsusmaagi taha elada ja iga sent kulub marjaks ära, seda enam, et viisatasusid nii väga sentides ei arvutatagi – alla 50 euro ei saa midagi. Tõsi, üle 250 euro viisa eest ka ei küsitud. See oli tõesti kõrgeim hind, ent kahjuks mitte ühel maal.
Stseenid märulifilmist
Viisade hankimise kulminatsioon leidis aset Stockholmis, kus Kongo Vabariigi saatkonnas pidid meie passid kenasti valmis olema, et need sealt võtta ja kohe edasi Kongo Demokraatliku Vabariigi saatkonda toimetada. Selle tarvis võttis üks hea naiskolleeg ette teekonna Rootsimaa pealinna.
Kohale jõudes selgus aga tõsiasi, et armsalt ainult vene keelt kõnelev konsul oli olnud enda sõnul vaheajal (see pidi vist tähendama puhkust) ega olnud jõudnud meie muredega tegelda. Kui ta lõpuks vastutulekust pakatades asja siiski paari tunni jooksul lõpuni viis, oli viisakuller lootusetult teise saatkonda hilinenud. Söaka naisena võttis ta siiski teekonna ette ja saigi lõpuks sisse ühest äärelinna korteri uksest, mis osutus Kongo DV esinduseks.
Seal aga võeti kena daam hoobilt pihtide vahele ja tehti talle selgeks, et kuigi meil on kavatsus nimetatud riiki vaid transiidina läbida, ei tasu tal unistadagi odavast transiitviisast. Kui ta juba kord julges hilineda, siis karistuseks määrati vähemalt viis korda kallimad ühekuused viisad.
Õnnetuke polnud muidugi end sellise ootamatuse puhuks piisava rahaga varustanud, mispeale võtsid kaks pikkades mantlites tõmmut meest ta lahkelt kahe vahele, eskortisid autosse ning suunasid sõiduriista lähima pangaautomaadi juurde, valvates hoolega, et ükski kurikael ei pääseks meie kullerit rahamasina juures tülitama. Kogu toiming meenutas stseeni märulifilmist.
Neid kilosid pabereid, mida kullast kallimate viisade jaoks vaja läks, ei jaksa isegi kokku lugeda. Mõned huvitavamad nõuded jäid aga eredalt tabloole: näiteks soovib Angola saatkond kõigilt viisataotlejailt tõestust, et nad on vaktsineeritud maailmast ammu hävinud rõugete vastu.
Mõnd maad huvitab iga isiku minevik sedavõrd, et tuleb esitada karistusregistri väljavõte. Panga-, töökoha- jmt tõendid ning hotellibroneeringud on muidugi rutiin. Huvitav, kui paljud külastajad tahavad Aafrikas nii väga metsikult telkida?
Teine külm dušš oli teadmine, et Aafrikasse ei olegi võimalik autosid kindlustada.
Kõigele vaatamata saabub kohe-kohe Djiboutisse rändlinnuparv järgmises isikkoosseisus: Peeter Vähi, Aigar Ojaots, Laura Ojaots, Aivo Spitsonok, Kaido Kepp, Inga Karu, Mari-Liis Tamm, Ain Starast, Hannes Loopere ja Urmas Undrits. Rännak läbi Aafrika algab, et kevadeks taas põhja naasta.