Opositsioonil on parlamendi töö takistamiseks kasutada mitmeid võimalusi: pidada lõputuid kõnesid, esitada küsimusi, teha sadade viisi muudatusettepanekuid, anda menetlusse hulgaliselt eelnõusid ja arupärimisi ning nõuda igal võimalikul juhul hääletusi ja vaheaegu. Pikima venituskõne rekord pärineb juba 1929. aastast.
Kauaaegne poliitik Jüri Adams on Riigikogu Toimetistes meenutanud, et näiteks viimases Ülemnõukogus osutus töö nurjamise kõige lihtsamaks vahendiks see, et opositsioon nõudis kohaloleku kontrolli ning seejärel lahkus saalist – töö jätkamiseks oli valitsusel vaja kahe kolmandiku saadikute toetust.
1992. aastal valitud riigikogus hakkasid Adamsi sõnul välja kujunema aga uued obstruktsioonimeetodid, need said parlamendi žargoonis riigikogu liikme ja mõni aeg aseesimeheks olnud Arvo Junti nimest tuletatult «juntimise» nime. See tähendas, et kasutati maksimaalselt ära küsimuste esitamise võimalust, esitati hulgaliselt muudatusettepanekuid, nõuti nende hääletamist ja hääletamise eel võeti kodukorraga maksimaalselt lubatud vaheaegu.
1997. aasta juunis, mil toimus tollitariifiseaduse teine lugemine, võeti venitustaktika kasutusele juba süsteemselt: läbirääkimistel kasutati alati lisaaega, esitati kõikvõimalikke protseduuriküsimusi, nõuti iga natukese aja tagant eelnõu arutelu katkestamist ja riigikogu liikmete kohaloleku kontrolli. Ka siis taotleti kõiki muudatusettepanekute läbihääletamist ja enne iga hääletamist sooviti kümneminutilist vaheaega.
Venitamisvõimaluste vähendamiseks muudeti 2000. aasta lõpus seadust: piirati kohaloleku kontrolli nõudmise õigust ja nähti ette, et eelnõu arutelu katkestamise ettepanekuid pannakse hääletusele alles pärast kõigi muudatusettepanekute läbivaatamist. Samuti kaotati muudatuste konkureeriv hääletamine.
Varem said riigikogu liikmed esitada ettekandjale, näiteks esimesel lugemisel eelnõu kaitsnud ministrile suuliste küsimuste kõrval ka piiramatul hulgal kirjalikke küsimusi, mida samuti arutelu venitamiseks kasutati. 2003. aastaks oli aga ka see säte seadusest kaotatud.
Samal ajal leiutab opositsioon riigikogu töö blokeerimiseks ka uusi võimalusi: alles mõne aasta eest hakati kasutama hulgaliste eelnõude ja iseäranis arupärimiste esitamist. Istungi algul on igal saadikul võimalik dokumente kahe minuti jooksul tutvustada, mis on näiteks Keskerakonnal võimaldanud ka tänavu istungite algust umbes tunni aja võrra edasi lükata.
Riigikogu obstruktsioonirekord, mida praegune kord ei võimalda ületada, jääb aga Põllumeeste Kogude liikme Märt Martinsoni nimele, kes pidas 1929. aasta 15. veebruaril toimunud ja pea ööpäeva kestnud istungil kõnet ühtekokku 11 tundi.