Uudse maailma looja

Selgete sihtidega noormees: Kenneth Muuli usub, et tema kirjutatav triloogia võiks mõnes mõttes olla võrreldav valgustusideede taaslevitamisega. Foto: Liis Treimann

Keskkooli lõpuklassi noormees on loomas triloogiat, mille idee ja teostus, usub ta, suudab teose globaalsel areenil räägitavaks muuta.

Ta on kõigest 18, aga tal on kõik juba pisiasjadeni läbi mõeldud. Kogu too maailm, mille ta on kolme aastaga loonud.

Sellised inimesed tunduvad esmapilgul suurushullud, isegi hullud. Ükski normaalne noor ei hakka ju keskkooli lõpuklassis kirjutama fantaasiatriloogiat (ja veel inglise keeles!) sellest, kuidas meie maailm peaks töötama; ei hakka looma utoopiat, kus «inimesed läbivad viimase evolutsiooni astme, vaimse evolutsiooni ning rajavad tee inimkonnani, kus puudub omavaheline vaen, kuid siiski toimub progress».

Aga Kenneth Muulil, Viimsi keskkooli abituriendil, on triloogia rohkem kui 200-leheküljeline avaosa juba valmis ning kolmandik tollest veebi üleski pandud (heronovel.com). Kusjuures, olgu mainitud, pole tema «Hero – Wake of the World» («Kangelane – Vana ärkamine») mingi argine e-raamat. Sealgi on tal kõik iga viimse detailini läbi mõeldud. Isegi euro ja 99 sendine hind. «Uurisin välja,» tunnistab ta, «mis vahemikus jäävad raamatud kõigile taskukohaseks, kuid samas oleks ka kasumlikud.»

Nii et Kenneth Muuli pole mingi hull! Ega ka mitte suurushull. Hoopis süsteemne, distsiplineeritud, selgete sihtidega. Õpib neljadele-viitele, on käinud igasugustel olümpiaadidel, kuus hooaega purjetanud (osaledes põhikooli lõpus koguni omaealiste MM-võistlustel Norras), joonistab ja mängib kitarri, on mänginud muusikalis «Grease» üht peaosa ning plaanib sügisest minna New Yorgi ülikooli õppima majandust. Ja on kolm aastat töötanud oma suurteose kallal.

Needuslik konflikt

Suur osa noist aastaist kulus teose tausta kujundamisele, millest on nüüdseks saanud terve ajalugu. Paika tuli panna varasemad suhted, mütoloogia, uskumused, tavad, poliitika, riikide toimimine ja palju muud. «Mulle kui autorile oli oluline saada loodud fantaasiamaailm hingama,» lausub ta.

Muuli sõnul tiirleb triloogia sündmustik ümber küsimuse: mis siis, kui kogu meie fantaasia oleks reaalne? «Tegevus toimub suures mahus paralleelses universumis või õigemini aegruumi õõnsustes ja piludes, kus kogu meie fantaasia on mingil moel manifesteeritud,» kirjeldab ta.

Sisu avamiseks, lisab Muuli, annab võtme alapealkiri «Vana ärkamine», mis viitab iidsele vimmale ja vaenule. «Konflikt on nagu needus, mis piinab seni, kuni ta on murtud või lahendatud,» seletab ta. «Kui probleemid on pikaks ajaks lahendamata jäetud, tõusevad need ühel hetkel hiidlainena ning tõstatub küsimus, kas maailm peab oma pattude ees vastu? Kas maailm teab, et ta on patustanud?»

Kõlab võimsalt, kahtlemata. Ent raamatu võib kirjutada igaüks. Küsimus on selles, kuidas sellega maailmas löögile pääseda, sest sedasorti lugemisvara pakkujaid leidub ilmselt tuhandeid.

Roll, mida ei saa võtta

Selgub, et pole Muuli siingi miskit saatuse hooleks jätnud. «Minu raamatu teeb eriliseks graafilisus,» kinnitab ta. «Tänapäeva inimene läheb raamatute lugemise asemel filme vaatama, sest filmid annavad füüsilisema kogemuse. Maailm on muutunud kiiremaks ja elu sellega ühes, leian, et raamatu traditsioonilist vormingut veidi ümber mõeldes olen avastanud viisi, kuidas tuua inimesi taas lugema.»

Need pole tühjad sõnad. Niipea kui raamat avada, hakkab mängima muusika, mis aitab lugejail mõelda end teose maailma. Leheküljed on pöörates justkui rasked, neist õhkab tarkuse iidset hõngu. Dünaamilised illustratsioonid loovad ettekujutuse nii sündmuspaigast kui tegelastest. Lisamaterjalist leiab täiendavat teavet nii sõnas kui pildis.

«See kõik loob olukorra, kus raamat hakkab ise lugejaga suhtlema,» usub Muuli. Igasugused traditsioonilised e-raamatud on tema väitel tema teosega võrreldes staatilised ja banaalsed. Kui paljud on internetis tema raamatu ostnud, selle kohta annab ta ainsa umbmäärase vastuse.

«Esimesed sajad on olemas,» ütleb ta. Neilt saadud raha on ta paigutanud raamatu arendamisse, abiks IT-asjatundjast isa Heiki Muuli, omaaegne NSV Liidu noortemeister motokrossis. (Ema Terje on tuntud kepikõnni edendajana.) Ühtlasi on ta asunud tasapisi kuulama maad, kas Ameerikas või Inglismaal leiduks kirjastus, kes tema raamatut välja andma soostuks.

Ometi ei maksa arvata, et Muuli end nüüd kirjanikuks peab. «See on roll, mida ei tohiks keegi endale võtta,» lausub ta.

«See on tiitel, mis pälvitakse lugejatelt, kui autori looming on tõesti midagi väärt.» Ometi on talgi eesmärk jätta märk inimeste mõtetesse ja südameisse – kuid seda mitte endast, vaid positiivsetest ideedest ja süngetest tõdemustest, mis paneksid lugeja senisest teistmoodi käituma.

Eksib see, kes endiselt arvab, nagu hõljuks Kenneth Muuli oma ideede ja unistustega pilvedes. Vastupidi, ta on kahe jalaga maa peal. New Yorgis tahab ta enda sõnul õppida majandust «nii personaalsest huvist kui ka eesmärgiga leida endale alati tööd ja saada jalad alla». Pärast seda kavatseb ta õppida hoopis filmirežissööriks.

Vaid 1 küsimus

Mida tahab teosega korda saata?

Kenneth Muuli: «Loodan, et pärast teose lugemist mõtlevad inimesed tõesti sügavalt oma elu peale ning mida head ja arengut soosivat nad on selle jooksul korda saatnud. Samas ei ole mul mingeid pettekujutlusi sellest, kui suur on meie maailm.

Ma tean, et lootus üksi on vaid lolli lohutus ja seetõttu jätkan pidevat tööd, et levitada oma utoopiliste tulemustega, kuid reaalsete sammudega saavutatavaid ideid. Ma ei taha luua järjekordset meedia- ega moelainet, oleksin palju rohkem rahul, kui suudaksin luua tasase ja pideva loode, mis lihviks ühiskonda.»