Justiitsminister Kristen Michal teatas tagasiastumisest
6. detsember 2012, 15:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Justiitsminister Kristen Michal teatas pärast peaminister Andrus Ansipiga kohtumist, et on otsustanud ametist lahkuda.
Michal teatas avalduses, et astub tagasi, et kaitsta Reformierakonda ja valitsuse töövõimet. «See on minu isiklik otsus. Tegin sellise otsuse oma hinges juba mõnda aega tagasi. Olen oma otsust arutanud peaministriga ja selle temaga kooskõlastanud. Ta toetas mu otsust,» ütles ta.
Michal lisas, et on loomulikult nukker, et poliitiline olukord on selliseks kujunenud, ning tal on kahju, sest paljud algatatud asjad on pooleli. «Sellist otsust – ametist tagasi astuda – ei tee ükski valitud isik hetkeemotsioonist lähtuvalt. Olen selle enda jaoks põhjalikult läbi mõelnud ja selgitan, miks selline otsus sündis,» lausus ta.
Michal märkis, et peab raskendatuks töötamist olukorras, kus ta näeb oluliste muudatuste vajadust õiguskaitse valdkonnas, kuid nende tegemine on tema isiku vastaste rünnakute tõttu sihilikult takistatud.
Tema sõnul on rida samme inimeste põhiõiguste paremaks kaitsmiseks juba astutud, näiteks on viidud seadustesse muudatused, mis nõuavad inimeste teavitamist nende eraelu riivamisest. Ka on tema sõnul sätestatud loetelu, keda üldse ja millisel juhul võib vabas Eestis jälitada, ning põhimõte, et igaühel, kes tunnistusi annab, on õigus kaitsja abile.
Samuti on Michali sõnul suurendatud märgatavalt rahastamisvõimalusi õigusabiks neile, kes seda vajavad. «2015. aastast rakendub jälitustoimingute infosüsteem, mis annab ülevaate varjatud jälitustegevuse üle. Kõik see töö peab jätkuma – inimeste õiguste kaitse on justiitsvaldkonnas tähtsaim,» kinnitas ta.
Michal ütles, et ei saa olla ministrina rahul, et rahvusvaheline korruptsioonivastane organisatsioon GRECO andis oma hindamisvisiidil prokuratuurile esialgselt muret tekitava hinnangu. GRECO hinnangutest üks olulisem seisukoht puudutab tema sõnul prokuratuuri üle tehtavat järelevalvet ning samuti näeb GRECO probleemina huvide konflikti ja korruptsiooniriski prokuratuuris.
«Näen probleemi, et prokurörid ei arutagi eetikakoodeksi piiridel käimist, mis keelab üht konkreetset juhtumit kasutada enesereklaamiks. Mida muud kui enesereklaam on pikad persoonintervjuud ühe kriminaalasja alguses? Kas see on erapooletu infojagamine või juba ette publiku häälestamine? Probleeme prokuratuuri eetikakoodeksi järgimisega laiemalt näeb ka korruptsioonivastane ühendus GRECO,» märkis Michal Reformierakonna rahastamise kriminaalmenetlusele viidates.
Ma ei lahku süü tõttu. Reformierakonna poliitika ei ole olnud ega ole müüdav.
Samuti nimetas ta kõhedust tekitavaks prokuratuuri suvist üleskutset anda kriminaalasjas ütlusi ja lubada ette igaühele karistamatust, kui vaid antakse sobiv tunnistus. «Kes Eestis võib olla kindel, et ka tema vastu seda ühel päeval ei rakendata?» küsis ta.
Michal viitas advokatuuri esimehe Toomas Vaheri mai lõpust pärinevatele sõnadele, et kõhedust ei tekita mitte niivõrd see, keda praegusel juhul kavatsetakse kahtlustatavaks tunnistada ja keda mitte, kuivõrd asjaolu, et kriminaalseaduse kohaldamine ja kriminaalmenetluse toimetamine on muutunud liiga suures osas politsei ja prokuratuuri suvaks ning et niisugune isikupõhine selektsioon on üldse politsei või prokuratuuri kätes.
Samuti ütles Vaher tema sõnul 30. mail Postimehes, et kriminaalmenetlus, eriti niivõrd tundlikul teemal, ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane ning seega tuleks menetleda kõikide võimalike rikkujate tegusid, hoiduda seaduse valikulisest kohaldamisest ja ka vastuolulistest sõnumitest avalikkusele. «Käesoleval kaasusel on otsene mõju poliitikale, sest prokuratuuri võimalik selektsioon võib mõjutada demokraatia toimimist valimistel,» tsiteeris Michal Vaherit.
Michali hinnangul on eetiliselt kaheldav ja seaduserikkumise piiril ka see, kui ühele tunnistajale antakse kaasa tema tunnistus, et suunata või mõjutada teisi tunnistajaid andma seejärel soovitud tunnistusi. See aga on tema sõnul Eesti vabariigis juhtunud fakt.
«Muutmist ja täiendavat ressurssi vajab ka eeluurimissüsteem, mille kohta saime hiljuti kõik muret tekitava uudise, et Eesti lipu rüvetajad võivad jääda karistuseta, sest eeluurimine on venitatud üle igasuguste mõistlike tähtaegade ja järelevalve ei toiminud. See kõik ei ole vastuvõetav,» märkis Michal.
Ta kinnitas, et on nende probleemide lahendamiseks juba mõni aeg tagasi algatanud protsessi, kuhu on kaasatud nii prokuratuur, advokatuur, siseministeerium kui parlamendierakonnad. Tema sõnul on selle protsessi ülesanne 2013. aasta suveks välja pakkuda seadusemuudatused, et iga Eesti inimese põhiõigused oleksid kaitstud. «Tunnustan selles protsessis peaprokuröri, kes on asja tõsiselt käsile võtnud ja peab tähtsaks inimeste põhiõiguste paremat kaitset ning kiiremat kriminaalmenetlust,» lausus ta.
Michali sõnul lõpetati konkreetne annetuste uurimine, milles käigus andis ütlusi üle 60 inimese ja tema sõnul tungiti üle 80 inimese pangasaladustesse, selgel põhjusel. Tema sõnul ütles juhtiv riigiprokurör Heili Sepp 23. novembril Postimehes, et prokuratuur lõpetas riikliku süüdistuse esindajana kuriteokahtluste menetlemise ja deklareeris selgelt, et süüdistuseks ei ole alust.
«Kas seda saab veel mustvalgemalt öelda? Ma ei lahku süü tõttu. Reformierakonna poliitika ei ole olnud ega ole müüdav,» ütles Michal.
Ta viitas ka Sepa sõnadele, et kui on väljendatud kartust, et kriminaalasja lõpetamise määruse avalikustamisega võeti selles nimetatud inimestelt ära kaitseõigus, siis sellel hirmul ei ole alust, sest kaitseõigusest kui põhiõigusest räägitakse vaid isiku puhul, keda riik kahtlustab või süüdistab süüteos. «Tegelikult võttis prokuratuur kriminaalasja lõpetamise määruses anonüümsete lõikude avaldamisega inimestelt sisulise kaitseõiguse ära,» lausus Michal.
Ta avaldas arvamust, et ehk oli just sellist juhtumit vaja, et märgata meie õigussüsteemi auke ja vajakajäämisi ning seda, et süütuse presumptsiooni mõistmine Eestis on kahjuks idaeuroopalikult habras. «Süütut inimest ju ei uuritaks, sest kui juba uuritakse, siis ei saa ju olla süüta? Kui asjad ei muutu, kardan, et kriminaalmenetlusi, mille proportsionaalsuses on põhjust kahelda, tuleb Eestis veel,» ütles ta.
Michali sõnul ei ole need probleemid Eestis siiski ainulaadsed. «Proportsionaalsuse ületamise ja suure kriminaaliseerimiskirega võitlevad paljud hiljuti vabaduse saanud riigid – olen sellist tagasisidet saanud ka oma kolleegidelt. Eestit esindanud Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik Rait Maruste on praegusele Eesti praktikale andnud väga karmi hinnangu ja öelnud, et selliste asjade inimõiguste kohtu lauale jõudmisel oleks olnud väga selge, et tegemist oleks tugevalt ebaproportsionaalse riigipoolse tegutsemisega,» sõnas ta.
Ta lisas, et seega on lahendust vajavat palju ja küsimused on põhimõttelised. «Näen, et põhiõiguste kaitse valdkonnas on vaja teha muutusi. Muutusteks on vaja mandaati ja avalikkuse toetust. Ma lahkun, et asjad saaks korda tehtud,» ütles Michal.