Mäletan selgelt seda maikuu hommikut, mil Silver Meikari lugu Postimehes ilmus. Olime teiega selleks päevaks varem kokku leppinud intervjuu hoopis muul teemal. Kui hommikul teile helistasin, et aeg ja koht üle täpsustada, ütlesite: «Ei oskagi praegu öelda... Äkki tuleb mul tagasi astuda.» See oli teie esimene emotsioon tegelikult.
Oli.
Mis siis juhtus?
Tänane (eilne – toim) tagasiastumise otsus ei ole tehtud hetke ajel, vaid see kaalutlus on mul olnud kogu aeg. Olen pakkunud seda välja ka erakonnale, seda on arutatud, kuid nüüd olen jõudnud sügavalt isiklikule veendumusele ja peaminister nõustus sellega. Nüüd ma saan seda teha. Kui oled lükanud käima teatud protsessid, muudatused, mis on tarvis teha, siis ongi õige aeg. Kui sa näed, et sinu isik võib olulistele asjadele takistuseks saada, sinu isiku vastased rünnakud võivad pärssida valitsuse töövõimet, siis ongi õige aeg.
Igaüks meist võib sattuda süüdistatavaks ja siis oled sa selle riigi suure masinavärgi vastu üksi: kuidas sind koheldakse, kuidas on sinu õigused kaitstud, et sind ei stigmatiseerita, see on väga tähtis. Väga tähtis. Kõigil inimestel tuleb ette konfliktsituatsioone ja muudatusi on vaja.
Ütlete, et lahkumine on tarvilik teie algatatud tööasjade ladusamaks jätkamiseks. Kui suureks koormaks muutusite te aga oma erakonna jaoks? Teie populaarsusreitingud on langushoos.
Ma ei saa salata, et Reformierakond on mulle väga armas. Olen 1996. aastast erakonnale teinud erinevaid töid – kleepinud öösel märja PVA-liimiga bussipeatustesse kellegi plakateid ja klammerdanud plankudele näopilte, lisaks Tallinna Kesklinna vanema koht, riigikogu ja nüüd ministrikoht – nii et erakond on mulle armas ja tähtis. Osa sellest sammust on soov erakonda kaitsta. Ja vabastada minuvastastest rünnakutest. Olen näinud aegu, mil Siim Kallase juhtimisel oli meie reiting 8–10 protsenti ja väga õnnetud me ei olnud sel hetkel...
... erakond oli teil siis teistsugune.
Jah, aga inimesed olid paljuski samad, erakond ongi inimesed, mitte abstraktne moodustis. Inimesed on erakond! Kel oli vunts, sel oli vunts rõõmus, kel ei olnud, sel oli ikka okei. Olen olnud erakonnas ka hetkel, kui meie toetus oli ligi 40 protsenti. Kui kriis või rünnak algas, siis tõusis ju meie populaarsus 39 protsendini. Kõik tundsid meile pigem kaasa!
Aga nüüd ma ütlen, et oleks ime, kui pärast kriminaalasja lõpetamise määrust meie toetus tõuseks, sest tegelikult võeti meilt ära igasugune õigus enesekaitseks. Ehk kui sinu vastas on anonüümsed kommentaarid ja pead nendega võitlema, siis ühel hetkel jääd nendele alla. Sellise meedia tulejõu all olles oleks pehmelt öeldes ime, kui suudad igavesti püsti püsida. Viie või kümne aasta plaanis pole reiting tähtis, oluline on see, mida oled teinud.
Ajalooraamatus on pigem vanemahüvitis, hea tulumaksusüsteem, Eestil läks fiskaalselt hästi, tegime ära avaliku teenistuse seaduse, mida 11 aastat oodati, reitingust ei räägi seal keegi. Olen poliitikas olnud kaua. Reitingutes kinniolek on elu juhtimine tahavaatepeegli kaudu. Vaatad tagasi, ahaa!, eile oli nii. Peab vaatama kaugemale, sellele, milline Eesti oleks, ja kes seda julgevad teha, kindlasti kaotavad midagi. Ka reitingus.