Tänavu Reformierakonna rahastamise skandaali algatanud Silver Meikari sõnul on avalikkus öelnud, et poliitika ei pea olema räpane ning tema hinnangul peaksid kõik need, kes sellega nõus ei ole, poliitikast lahkuma.
Meikar: avalikkus on öelnud, et poliitika ei pea olema räpane
19. detsember 2012, 20:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Silver Meikar tunnistas tänavu 22. mail ajalehes Postimees ilmunud artiklis, et on Reformierakonnale paar aastat tagasi toonase partei peasekretäri Kristen Michali palvel annetanud kokku 115 000 krooni, mille sai ümbrikutes erakonnakaaslaselt Kalev Lillolt. See paljastus vallandas algul skandaali ja kriminaalasja, mis kasvas üle üldrahvalikuks rahulolematuseks ning usalduskriisiks, mida ilmselt ei vaigista ka äsjane ministrite ümbervangerdamine.
ETV saade «Pealtnägija» usutles skandaali algatanud ja nüüdseks erakonnast välja heidetud Silver Meikarit.
Kui palju Te ette oskasite näha, mida see kõik endaga kaasa toob?
Ma ei osanud seda kahtlemata ette näha, aga ma arvan, et kõik need reaktsioonid ja kogu see, kuhu me täna oleme välja jõudnud, ei ole tingitud sellest artiklist või mitte ainult sellest artiklist, vaid kõikidest muudest asjadest, mis juhtusid pärast seda. Ega artikli ilmumise päeval ei olnud ju veel keegi valetanud avalikkusele, ei olnud ju veel keegi valetanud õiguskaitseorganitele.
/.../ Ma lootsin seda, et erakond tunnistab vigu ja on valmis sisuliselt muutma neid asju, mida on varem valesti tehtud ja tulevikus vältima samasugust poliitikat või samasugust poliitika tegemist. Eks see pool aastat on näidanud, et ei olda valmis.
Mitmes intervjuus, mida ma olen vaadanud, mulle tundus, et Te rääkisite nendest asjadest pisar silmanurgas?
Selle kuue kuu jooksul on ju näha, mida tehakse inimesega selle süsteemi sees ja ma arvan, et ka väga paljud inimesed ei ole julgenud välja öelda, et nad on samamoodi, väga sarnase surve all. Erinev oli see, et seda survet sai nüüd näha avalikkus.
Siiamaani on minu kõige suurem üllatus see, et see struktuur on nii tugev. Ja ma olen püüdnud seda mõista. Ma arvan, et see on natuke nagu karja ja grupi tunnetus, et sa oled selle sees, sa näed, et teised teevad, sa peadki seda õigeks, teised veel plaksutavad takka, ühiselt tekib mingi oma moraal, oma eetika - see on suletud struktuurides alati nii, et sa arvadki, et nii ongi õige. Ja minu üllatus on see, et selle poole aasta jooksul on tegelikult väga vähe murdunud.
NO Teater tegi skandaali ajal Reformierakonna juhatuse koosolekust etenduse.
No seal on ju mõned tsitaadid on täpselt sõna-sõnalt nagu juhatuse koosolekul oli ja sellele aitas kaasa erakond ise. Kuigi meil oli juhatuse koosoleku järel kokkulepe, et me ei kommenteeri väljapoole, ütleme, et meil oli koosolek ja arutame edasi, siis juba juhatuse koosoleku järel esines Jürgen Ligi väga kriitilise sõnavõtuga, kus ta nimetas mind kaudselt või väga otse, eks ole kuulaja otsustada, riigivaenlaseks.
/.../ Ja sama päeva või järgmise päeva õhtul saabusid mulle Eesti Päevalehest küsimused, mis olid sõna-sõnalt täpselt samad, mis olid esitatud juhatuse koosolekul, kusjuures osad lugesid need veel paberi pealt maha. See jättis mulle mulje, et see on selline hästi ette kavatsetud lavastus või hukkamine.
/.../ Mul on mulje, et suvi tuli vahele ja tahes-tahtmata see asi hakkas hääbuma. Ent siis paradoksaalselt kriminaalasi pandi küll kinni, aga prokurör Heili Sepp kirjutas erakordselt detailirohke lõpetamise määruse ja see minu meelest oli murrang selles loos, sealt said inimesed lugeda pisut koomilisi selgitusi, kust need summad ikkagi tulid. /.../ Tuletame meelde, et Reformierakond ise nõudis väga põhjalikku uurimist, mida ka prokuratuur tegi ja nõudis seda, et kõik detailid tuleksid välja ja seda ka prokuratuur andis.
Aga see, kui rahvas luges ikkagi nüüd neid selgitusi, et a'la ämma öökapist võtsin või mis iganes madratsi vahel olid need suured summad, vot see ajas rahval kopsu üle maksa?
Selle muutis naeruväärseks tegelikult samamoodi Reformierakonna väga enesekindel teade selle kohta, kuidas nüüd on kõik selge ja tõestatud ja see oli karjuv vale. See oli koht, kus sa vaatad Reformierakonna pressiteadet ja vaatad seda dokumenti ja küsid iseenda käest, et kas nad arvavad, et ma olen loll või. Kas nad tõesti usuvad, et ma usun seda pressiteadet lugedes neid asju? Ma arvan, et iga inimene solvub, kui talle, tema kohta põhimõtteliselt öeldakse, et sa oled napakas.
Tegelikult ju tuleb selgelt eristada see, et on olemas kolm erinevat teemat ja kolm erinevat lahendust. Üks asi on varjatud annetamine, kus tuleks ära rääkida, kust see raha tuli, kuidas need skeemid käisid, mina tean ainult seda väga väikest osa sellest. Teine on valetamisskandaal, kus tuleb selgelt öelda, vabandada, püüda leida mingi põhjendus, kuigi see on raske, aga loota sellele, et siiralt vabandades ehk ühiskond annab andeks. Ja kolmas on kogu muu protsess, mis on käima läinud, mis puudutab seda, milliseid seaduseid on vaja muuta selle ühisloome protsessi käigus.
Reformierakonna esimees, peaminister Andrus Ansip rääkis, et rahva kannatus katkes, nimetab Teie enda rikkumisi ja võrdleb Pavlik Morozoviga, ühesõnaga räägib Teist kui reeturist ikkagi?
Jah, ega siin ongi ju kaks erinevat lähenemist: üks asi on lojaalsus demokraatiale, teine on lojaalsus parteile. Mul on tunne, et selliste seisukohtadega näitas peaminister selgelt välja, millist lojaalsust ta oluliseks peab. Kui erakonnad on sellise lojaalsuse põhised, suletud ringid, siis sel hetkel ei saa ju loota, et nad püüaksid ehitada avatud, vaba, läbipaistvat riiki ja see on väga suur oht. Nad vaatavad ikkagi vertikaalselt ühe tõe, ühe eksimatu grupi ainuõiget teed ja igaüks, kes julgeb selles kahelda, julgeb leida selles kitsaskohti, on kohe reetur - mitte ainult partei, vaid ka riigi reetur - üks riik, üks partei, ta on koheselt seadnud ohtu riigi julgeoleku, ta on käitunud halvasti jne-jne, see on see retoorika, mis ei tohiks enam 21. sajandi Eestis olla.
Kristen Michal nüüd lõpuks teatas enda tagasi astumisest. Mis mõtteid see tekitas?
Ma lugesin põhjendust, tema pikka põhjendust ja sain aru, et tegelikult ei ole tegemist mitte tagasiastumisega, vaid tegemist on järjekordse sammuga mitte tunnistada vigu, näidata näpuga kellegi teise poole. Ja ma ei tea, kas riigikokku minek on nüüd väga suur tagasiastumine.
Miks ikkagi Kristen Michal ei astunud tagasi varem või ei peatanud oma volitusi varem, miks hoiti temast nii kramplikult kinni viimase võimaluseni?
Ma arvan nad kasutasid väga vana võtet, samamoodi on ju surmatud mitmeid teisi teemasid: on väga klassikaliselt - alguses käis eitamine, sõnumitooja materdamine, tema motiivide kahtluse alla seadmine, mingite lisateemade sisse toomine. Ja ma arvan, et kõige suurem üllatus oli Reformierakonnale see, et kogu avalikkus ei uskunud neid.
Ma pöördun paberi poole, et tsiteerida seda algupärast artiklit ja seal on selline lause: «Paraku on just ebaausad erakondlased organisatsiooni vähkkasvajaks ning enne ei saa organism terveks, kuni avalikkuse keemiaravi või kohtu skalpell pole oma tööd teinud.» Kas avalikkuse keemiaravi on nüüd toimunud teie meelest?
Ma arvan, et on toimumas. Ongi ju suuresti küsimus, kas inimesed on valmis muutuma. On neid, kes tegelikult siiamaani taovad vastu rinda ja ütlevad, et nii ongi õige, nii peabki tegema, niimoodi asjad käivadki, poliitika ongi räpane. Sel hetkel, kui need inimesed, kes toimivad poliitikas, arvavadki, et poliitika peabki olema räpane ja avalikkus ütleb, et nõustub sellega, siis ta ongi räpane ja sel hetkel ei aita mitte miski. Mul on praegusel hetkel tunne, et avalikkus on selgelt öelnud, et poliitika ei pea olema räpane ja need inimesed, kes ei ole nõus sellega leppima, siis ma arvan, et nad peaksid poliitikast lahkuma.