Kuigi Eesti on aastateks 2013-2015 valitud ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks ning ametlikult on inimõiguste edendamine ja kaitse Eesti sise- ja välispoliitika üks prioriteete, on kodanikuühenduste hinnangul inimõigustel Eestis veel palju arenguruumi.
Inimõigustega tegelevad vabaühendused nõuavad riigilt süsteemset panust
21. detsember 2012, 16:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti edestab inimõiguste kaitsel paljusid maailma riike, kuid arvestades meie probleeme soolise võrdõiguslikkuse, samasooliste abielude, õiguskaitse tagamise, paguluse ja teiste küsimustega, ei saa meid rahvusvahelisel areenil veel eeskujuks pidada.
19. detsembril allkirjastasid kümme inimõigustega tegelevat organisatsiooni Eestis ühispöördumise Eesti peaministrile, milles esitati täiendavaid küsimusi valitsuse plaanide kohta inimõiguste kaitse ja edendamise osas. Pöördumises rõhutatakse vajadust kaasata inimõigustega tegelevaid vabaühendusi valdkondlike strateegiate ja tegevuskavade väljatöötamisse, rakendamisse ning arendamisse. Samuti nähakse vajadust jätkata dialoogi riiklike institutsioonidega ning tõhustada koostööd kõigil tasanditel.
Muuhulgas küsiti pöördumises ka valitsuse kavatsuste kohta tagada inimõiguste alase hariduse kaasavus, kattuvus oluliste sihtgruppidega ning koostöö avaliku ja kolmanda sektori asutuste vahel. Käesoleval aastal Inimõiguste Instituudi poolt läbi viidud uuringu kohaselt on eestlaste teadmised antud valdkonnas puudulikud - tervelt kolmandik ei teagi, mis on inimõigused. Teadlikkuse tõstmiseks vajalik inimõiguste alane haridus ning sellega tegelevad organisatsioonid vaevlevad aga rahapuuduse käes.
Sihtasutuse Unitas tegevjuht Uve Poom märkis, et inimõigused ja nende kaitsmine saavad alguse meist endist. «Kuigi Eesti elanikel on rohkem ja vähem tõsiste rikkumistega lähiajaloost tugev kokkupuude, on inimõiguste alane haridustöö meil siiski savijalgadel ja me ei suuda suhestada oma kogemust ülejäänud maailmaga. Seega tuleks vastava haridustööga süsteemsemalt tegeleda.»
Aina rohkem tähelepanu vajab ka internetivabaduse kui olulise sõnavabaduse instrumendi kaitse nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil. Ajal, mil mitmed riigid on asunud piirama nii meedia- kui internetivabadusi, on Eestil võimalus oma unikaalset positsiooni ära kasutades seista väljendusvabaduse eest kõikjal maailmas.
Sihtasutus Unitas loodi 2008 aastal ning selle missiooniks on totalitarismist puudutatud ühiskondade sisemine ja omavaheline lepitamine. Sihtasutus keskendub peamiselt kommunistlike režiimide ajalugu, inimõiguseid ja kodanikuaktiivsust puudutavatele haridustegevusele.