Postimees.ee'le intervjuu andnud õiguskantsler Indrek Tederi sõnul võiks anda firmadele taas õiguse erakondi rahastada, tagades samas absoluutse läbipaistvuse ning karmid karistused varjatud raha saajale.
Teder laseks karmi järelevalve all firmad erakondi rahastama
19. aprill 2009, 11:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ärakeelamine viib Tederi hinnangul ikka selleni, et raha poeb näiteks sihtasutustesse peitu, mistõttu on õige vähem piirata ja keelata, tagades samal ajal tõhusa kontrolli parteide rahaasjade üle.
Eelmisel nädalal avalikustati erakondade selle aasta esimese kvartali rahastamisnumbrid. Üldiselt on eraisikute annetused erakondadele väikesed, Keskerakonna toetussumma tegi tänavusel euro- ja kohalike omavalitsuste volikogude valimiste aastal suure hüppe. Kuidas te seda selgitaksite?
Vabandan, kuid pean tõdema, et mul õiguskantslerina ei ole võimalik seda kommenteerida.
Seoses Keskerakonnale annetatud summadega on kõneainet pakkunud asjaolu, et hämara taustaga välismaalased sekkuvad jõulisemalt Eesti erakondade rahastamisse. Kas välismaalaste nii suur sekkumine erakondade rahastamisse on probleem ja vajaks täiendavat regulatsiooni?
Põhimõtteliselt tunnustatakse rahvusvahelisel tasandil seda, et välismaised annetused võivad olla probleem ja neis peitub oht, seetõttu võib riik neid erinevalt reguleerida võrreldes siseriiklike annetustega. Samas ei tähenda see seda, et tuleks seada absoluutne piirang.
Ei ole võimalik vastata «jaa» või «ei» küsimusele, kas lubada välismaiseid annetusi või mitte. Teema vajaks põhjalikku analüüsi ning teadlikke ja nn euroopastumist silmas pidades paindlike otsuste tegemist.
Alates 2004. aasta 1. jaanuarist erakonnaseadus välisriikide annetustele piiranguid ette ei näe.
Kas see, kui erakondade rahaasju hakkaks kontrollima riigikontroll, nagu olete pakkunud, aitaks muuta ka eraisikute ja välismaalaste annetusi läbipaistvamaks?
Riigikontroll omab olemasolevatest võimalikest kontrollijatest kõige enam vastavat kontrolli oskusteavet. Praktika on näidanud, et riigikontrolli tegevus on asjatundlik - näiteks kohalike omavalitsuste volikogude kontrollimisel. Tõenäoliselt tuleks riigikontrolli volitusi laiendada.
Olete teinud ka ettepaneku seadustada taas juriidiliste isikute annetused erakondadele, sest see aitaks muuta erakondade rahastamist läbipaistvamaks. Mil määral võiks see ettepanek kehtida ka välisfirmadele?
Jah, olen öelnud, et ma ei teeks takistusi juriidilisele isikule, kui ta soovib erakonda toetada. Ma ei näe sellel keelul mõtet, sest siis kasutatakse erinevaid kantimise skeeme - sealhulgas sihtasutused. Kuid välismaiste juriidiliste isikute osas vajaks see eraldi analüüsi.
Üldisemalt rääkides, mis võis põhjustada seda, et tänavu on erakondadele tehtud valimisaasta kohta tavatult vähe annetusi (kui Keskerakonna anomaalia välja arvata)? Kas annetuste vähenemine on hea või halb märk?
Oletan, et seda põhjustab majanduskriis. Kas veel on ka muid põhjuseid, selles osas ei saa spekuleerida. Küsimuse püstitus, kas vähenemine on hea või halb, ei ole päris õige. Igal inimesel on õigus ise otsustada, kas ta teeb annetuse ja kui teeb, siis mis summas. Rõhuasetus peaks olema pigem läbipaistvusel. Sellel, et avalikkus (sealhulgas iga valija) teaks, kes on annetanud, et teha selle pinnalt järeldused esiteks raha ja võimu omavahelise seose kohta ( muuhulgas korruptsiooni silmas pidades) ja teiseks ka oma teadlik valik valimistel.
Mida eraisikute annetuste suurus üldse erakondadele näitab - kas suur toetajate ja toetussummade arv võiks olla pigem au- või häbiasi?
Me elame reaalses tsiviilühiskonnas, kus raha mängib olulist rolli. Seda eitada oleks reaalse ja vaba ühiskonna eitamine ning ka selge silmakirjatsemine. Rahaga seotud teemad leiavad alati laialdast pragmaatilist ja emotsionaalset kajastamist (eelarve, palgad jne).
Rahalise katteta jäävad loosungid pelgalt loosungiteks ja lubadused kõmisevaks tühjuseks. Seega ei ole ka erakonnal võimalik eksisteerida rahalise baasita ja leian, et seda tuleb selgelt tunnistada.
Ma ei toeta erakondade annetuste puhul nn raha ärakeelamisi ja piiride seadmist. See on võimalik, aga ärakeelamine viib ikka selleni, et raha läheb peitu. Kui me tahame läbipaistvust, siis peaks sellist peituminekut välistama.
Seega leian, et toetajate ja toetussummade hulka hinnata skaalal - au- või häbiasi - ei oleks antud juhul päris kohane. Samas, näitaja ta on ning selleks, et seda sisulisemalt analüüsida, tuleks ka teha esimene samm - saavutada läbipaistvus.
Mis peaks motiveerima uue süsteemi käivitumisel parteisid senisest enam nn läbipaistvat raha eelistama?
Minu lähenemine erakondade rahastamisele ja kontrollile tugineb lihtsal ja selgel põhimõttel: kogu rahastamine on karmilt läbipaistev, kuid samas piiranguteta. Seega antakse lihtsad ja läbipaistvad võimalused meelepärase poliitilise erakonna toetamiseks.
Samas tuleks selle raha osas, mis tunnistatakse varjatuks ehk mitteläbipaistvaks, kehtestada sanktsioonid - see läheb kas ühekordselt või kahekordselt riigieelarvesse. Rikkumine tuleb teha majanduslikult võimalikult ebasoodsaks. Sellesse lihtsasse pilti ei sobi rahastamise või valimiskulutuste ülempiirid. Kontrolli pilt läheks praktiliselt keerukaks, kui mitte võimatuks.
Kokkuvõtlikult: kui tahame antud valdkonnas edusamme, peab esimene samm olema ise lihtne ja lihtsalt kontrollitav. See tähendab esiteks absoluutset läbipaistvust, teiseks rahastamise vabadust ning kolmandaks suutlikku kontrolli ja karmi rahalist sanktsiooni varjatud raha saajale.
Kui Eesti suudab saavutada parteide rahastamise osas lihtsa ja efektiivse kontrolli, oleks see Eesti usaldatavusele nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt suur pluss, millest saaks kasu kogu ühiskond.
Kui vähendada erakondade rahastamise piiranguid, kuid tõsta samal ajal jõuliselt läbipaistvust, siis kas nii ikka kolib raha n-ö sihtasutustest avalikkuse silme alla? Tõenäoliselt on mitmeid firmasid, mis eelistaksid varjatud toetamist isegi siis, kui ettevõtetel lubataks erakondi ametlikult rahastada.
Minu hinnangul on vaja seaduse tasandil laiendada ja täpsustada otse või kaudselt erakondadega seotud või muul viisil erakondadega seotud üksuste (nn sidusorganisatsioonide) määratlust. Samuti tuleks teha erakondadele kohustuslikuks lülitada need üksused nii oma aastaaruannetesse kui ka valimiskampaania rahastamise aruannetesse. Sarnase soovituse andis minu mäletamist mööda ka riikide korruptsioonivastane ühendus GRECO.
Riigikohus jättis mullu erakonnaseaduse põhiseadusega vastuolus olevaks kuulutamata. Kuidas olete rahul vahepealsete arengutega seaduse parandamisel?
Riigikohus ei kuulutanud erakonnaseadust osas, milles see ei sätesta piisavat kontrolli erakondade rahastamise üle, põhiseadusega vastuolus olevaks, vaid jättis õiguskantsleri taotluse rahuldamata. Riigikohus leidis, et see, et kontrollorgani tegevus on ebapiisav, ei tähenda iseenesest põhiseadusvastasust.
Kuid siin on oluline, et ka riigikohus sedastas ju tegelikult selgelt olemasoleva kontrollimudeli ebatäiuslikkust. Riigikohus tõstatas kontrolliorganite haldussuutmatuse küsimuse, kui ei suudeta rakendada olemasolevaid õigusnorme.
Seega toetas riigikohus osaliselt teie mõtteid?
Riigikohtu üldkogu otsus tervikuna peaks olema tänuväärne materjal järelduste tegemiseks ning kindlasti ei välista see parteide rahastamise läbipaistvuse suurendamist, otse vastupidi - riigikohtu otsus peaks olema otsene tegevusjuhis poliitikutele erakonnaraha kontrolli parandamiseks.
2007. aasta lõpus käis Eestis riikide korruptsioonivastase ühenduse (GRECO) hindamisgrupp, mis andis Eestile soovitusi korruptsioonivastaseks tegevuseks, keskendudes erakondade rahastamise läbipaistvusele ning altkäemaksu ja mõjuvõimuga kauplemise temaatikale. 17 soovitusest 9 anti otseselt erakondade rahastamise kontrolli parandamiseks.
Kui usinalt on Eesti asunud GRECO soovitusi täitma?
Poliitika rahastamise täieliku läbipaistvuse tagamiseks on GRECO peamine soovitus: avalikustamiskohustusele lisaks tuleb teha erakondade ja valimiskampaaniate rahastamise kontrollimine ülesandeks sõltumatule organile, kellel on mandaat, volitused, rahalised vahendid ja personal rahastamise tõhusaks kontrolliks, poliitilise tegevuse rahastamist käsitlevate eeskirjade võimalike rikkumiste uurimiseks ning vajaduse korral sanktsioonide kehtestamiseks.
Siin meil paraku ilmseid arenguid ei ole. Siiski loodan, et GRECO soovituste täitmiseks võetakse seadusandluse tasandil midagi ette. GRECO näpunäited on Eestile küll õiguslikult soovituslikud, kuid faktiliselt täitmiseks kohustuslikud. Juhin tähelepanu, et need tuleb täita 2009. aasta oktoobriks ja täitmisest tuleb Eestil ka aru anda.