Šveitsi arhitekt Peter Zumthor sai kõige kõrgema arhitektuuriauhinna

, ajaloolane ja ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vend Klausi kabel Saksamaal. See 2007. aastal valminud lagedal väljal seisev kabel on pühendatud Püha Nicholas von der Flüele (1417-1487), keda tunti vend Klausina. Sileda välisilmega kabeli sisemus on ehitatud 112 telgikujuliselt asetatud puutüvest.
Vend Klausi kabel Saksamaal. See 2007. aastal valminud lagedal väljal seisev kabel on pühendatud Püha Nicholas von der Flüele (1417-1487), keda tunti vend Klausina. Sileda välisilmega kabeli sisemus on ehitatud 112 telgikujuliselt asetatud puutüvest. Foto: www.pritzkerprize.com

ehituskunsti Nobeli preemiaks peetav Pritzkeri arhitektuuriauhind antakse sel aastal ehituskunstnik Peter Zumthorile. Asukohaga tihedalt seotud ehitiste meistrist kirjutab Zürichis resideeriv ajaloolane Kaspar Näf.

Peter Zumthor pole tüüpiline arhitekt. Erinevalt paljudest oma kolleegidest ei ole peatselt 66. sünnipäeva tähistav Zumthor kunagi proovinud endale väljapaistva ja võimalikult suure ehitisega mälestusmärki püstitada. Zumthori loomingu keskpunktiks on alati koht, kuhu ta vormilt sileda, keskkonnaga kooskõlas oleva ehitise paigutab.



Hoolimata kõikidest suurtest preemiatest, millega tema loomingut juba tunnustatud on, pole Zumthor ka üks neist kosmopoliitsetest jetset-arhitektidest, kes koostavad oma visandid lennukis ja nende täiustamise oma tööliste kaela jätavad. Vastupidi, Zumthor püüab saavutada oma töödes täiuslikkust ja nõuab kompromissitut projektile allumist ka ehitajatelt.



Et koostöö Zumthoriga võib mõneti keeruliseks ettevõtmiseks osutada, pidi mõni aasta tagasi avalikult tunnistama isegi Kölni peapiiskop, kelle tellimusel Zumthor nii ühe kabeli kui ka kunstimuuseumi kavandas. Tema põhjalikkust arvestades võttis see kõik muidugi arvatust palju enam aega.



Kuid kui Kölni kirikuülem näitas üles kannatlikkust, siis teine võimas Zumthori koostööpartner Saksamaal, Berliin, loobus pärast enam kui kümme aastat väldanud ehitustöid koostööst ning lasi üha kallimaks muutunud Teise maailmasõja kuritegude mälestusala Topographie des Terrors lammutada.



Hoolimata Zumthori suurtest saavutustest iseloomustavad tema karjääri just sellised tagasilöögid. Nii loobuti pool aastat tagasi ka Šveitsis ühest tema suurtest projektidest.



Baselis sündinud Zumthor pärineb mööblitisleri perest ja tegi oma esimesed sammud tööelus isa elukutset õppides. Just neist käsitöölise aastatest pärineb Zumthori hea vaist hindamaks ehitusmaterjalide kooskõla ümbritseva maailmaga, ja just sellest sai üks Zumthori ehitiste tugevatest külgedest.



Hiljem asus ta õppima kohalikku käsitöökooli ja täiendas end New Yorgis Pratti Instituudis, misjärel kolis Graubündeni mägipiirkonda, kus ta sai sealse kantoni muinsuskaitseameti arhitektiks.



Kuigi kantoni pealinn Chur (mille naabruses asuvas tagasihoidlikus stuudios töötab Zumt-hor senini) asub piirkonna keskpunktis, näib linnalaps Zumthor tundvat end enam kodus paikades, mis asuvad suurtest keskustest ja tähelepanust eemal. Olgu selleks siis lähistel asuvad Ülem-Reini orud või Norra fjordid, kus ta hetkel tsingikaevanduse muuseumi ehitamisega tegev on.



Avalikkusele tundmatuks jäi ta ka veel pärast oma arhitektuuribüroo avamist 1979. aastal. Alles 1988. aastal avatud Sogn Benedetgi, püha Benediktuse kabel tõi ta maailma arhitektuurikriitikute tähelepanu keskpunkti. Seda hoolimata tõsiasjast, et kabel ise asub väikses maakohas Sumvitgis, mida isegi Šveitsis eriti keegi ei tea.



Neil aastatel töötas Zumthor juba oma seni kõige suurema tuntuse saanud ehitise kallal: selleks oli Valsi kuumaveeallika juurde rajatud hoone. Kohalik ehituskomisjon, mis koosnes teiste hulgas metskonnaülemast, kivimurru omanikust, köisraudtee firma juhist ja kohaliku mineraalvee villimistehase töölisest, lubas Zumthori projekti töösse üksnes selle originaalsuse tõttu, lükates samas tagasi ühe konventsionaalse Zürichi arhitekti projekti.



Seda tehes riskis omavalitsus pankrotiga – projekti realiseerumiseks oli vaja võtta 100 miljoni frangi (ligi 1 miljardi krooni) suurune laen. Kuid risk tasus end ära. Zumthori projekti peamine eesmärk oli tuua esile Valsi looduslike kivide võlu ja saladusi ning mängida päikese valguse-varjude ja ruumi mitmekesisusega. Tänu Zumthori projekteeritud kaljutermile on Vals oma omapära säilitanud.



Arhitektuuri-Nobeliks nimetatavad preemia Pritzkeri komisjon tõstis Zumthori puhul esile tema spirituaalset ehituskunsti, mis on vaba välise sära taotlusest ja pinnapealsete, lühiaegsete moevoolude järgimisest. Komisjoni otsuses võib näha ka tagasipöördumist preemia väljaandmise algusaastatel oluliseks peetud väärtuste poole. 1980. aastal, mil preemia sai mehhiklane Luis Barragán, tõsteti arhitektuuris esile just samasuguseid väärtusi.



Zumthor ise on preemiaga, mis seab ta nime kõrvuti selliste staaridega nagu näiteks Norman Foster, väga rahul. Ta mainis sel teisipäeval Šveitsi raadio uudistesaatele antud intervjuus, et ta pole just osav suhetevõrgustiku looja. Seda rõõmustavamaks pidas ta tõsiasja, et tema loomingut pannakse tähele. Preemiaraha panustab Zumthor aga kuhu mujale kui majadesse: tal on plaanis ehitada Valsi lähedusse oma abikaasale kaks uuelaadset puumaja, mis vajavad omafinantseeringut. Raha, mida pank juba ootavat.




Peter Zumthor


•    Sündis 26. aprillil 1943 Šveitsis


•    Õppis 1963 Kunstgewerbeschule Baselis Šveitsis ja 1966 Pratt Institute’is New Yorgis


•    Alustas arhitektina 1979


•    Õpetanud ülikoolides Euroopas ja USAs, mitmete Saksa, Ameerika ja Itaalia ülikoolide auliige


•    Raamatud «Thinking Architecture» ja


«Atmospheres»


Kommentaarid
Copy
Tagasi üles