Reegliteta mees Toomas Hussar

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hittfilmi autor: Toomas Hussar oma lemmikpubis Chicago. Miks just seal? Sest selle pubi teisel korrusel saab vabalt suitsu tõmmata. Või siis mitte - igaüks otsustab ise, ja reeglite kammitsas olla Hussarile ei meeldi.
Hittfilmi autor: Toomas Hussar oma lemmikpubis Chicago. Miks just seal? Sest selle pubi teisel korrusel saab vabalt suitsu tõmmata. Või siis mitte - igaüks otsustab ise, ja reeglite kammitsas olla Hussarile ei meeldi. Foto: Toomas Huik

«Seenelkäik», mis tänaseks juba ka teleekraanile jõudnud, on viimaste aastate menukamaid eesti mängufilme. Selle lavastaja Toomas Hussar ütleb enda kohta, et on ilus, tugev, julge ja tark. Ta ütleb seda väga eneseirooniliselt.

Kes meist ei tahaks elada ja teha ainult seda, mida tahab? Kõik me tahame! Iseasi, mil määral see õnnestub. Ja paraku enamasti ei õnnestu sugugi. 50-aastasel Toomas Hussaril, «Seenelkäigu» välja mõelnud ja idee teoks teinud mehel, on see aga korda läinud.

Vähemasti tundub, et Hussar teeb vaid seda, mida tahab ja millal tahab – ja mida tahab, seda ka teeb. Mõneti paneb see väikeses Eestis imestama, ent samas lisab kindlust: see on võimalik! Väärt tõdemus, millega uut aastat alustada.

Matemaatikat, teoloogiat ja näitekunsti õppinud Hussar on hallile peale vaatamata väga noorusliku kõnepruugiga, mõjub igati positiivse ja elutervena, kuigi nimetab end nikotiinikuks.

«Seenelkäik» on pealinna kinodes jooksnud üle nelja kuu järjest!

Sellist menu ei lootnud. Kavatsus oli küll vaatajasõbralik film teha, aga et ta nii sõbralikuks osutus, poleks oodanud.

Produtsent Piret Tibbo-Hudgins nentis mõne kuu eest, et film on oodatud üllatavalt paljudele festivalidele; produtsente sinna priilt ei kutsuta, küll aga näitlejaid ja režissööre. Tänaseks on juba pool ilma läbi sõidetud?

Pireti sõnades ei maksa kahelda. Ju see nii on. Aga väga hea, et ta on peaaegu igal pool kaasas olnud. Ta on väga mõnus kambajõmm.

Indiasse ei jõudnud keegi, sest ei olnud selleks lihtsalt aega. Käidud on Karlovy Varys, Torontos, Mannheimis ja viimati Marrakeshis. Tamm (näitleja Raivo E. Tamm – toim) käis ka Austrias ja Lätis.

Luxembourgis ei käinud keegi, aga saime sealt isiklikku sarmi panustamata publiku preemia. Ühel festivalil, millel osalesin, käisin isegi trollibussiga, PÖFFil nimelt. Ja eks neid sõite tuleb veel kõvasti, tõenäoliselt Iraani, Hiinasse, Taisse, USAsse ja Šotimaale.

Kuidas on võõramaa publik filmi vastu võtnud?

Marrakeshis otsustasime glamuursete vaibalkõndimiste, lõuna- ja õhtusöökide kõrval ühel õhtul konkurendi filmi vaatama minna. Seda näidati ühes väikeses kinos. Kui me Raivo E. Tamme, Juhan Ulfsaki ja Elina Reinoldiga autost väljusime, kuulsime rahva juubeldamist.

Esimese hooga käis peast läbi mõte, et mõni india näitleja kõnnib mööda, sest india filmid on Marokos rahva lemmikud. Aga kui kuulsime aplausi vahele hõikeid «Zäk! Zäk! Viivi! Viivi!», siis oli asi selge. Ütleksin, et see on olnud mu kõige liigutavam kokkupuude publikuga, eriti arvestades asjaolu, et tegu on meist äärmiselt erineva kultuuriruumiga ja täiesti tavaliste inimestega.

Kuidas tundub – publiku reaktsiooni põhjal –, kas poliitbroilerid on kõikjal maailmas ühtviisi äratuntavad?

Ei tundu kuidagi. Pigem tundub mulle, et inimesed naudivad selles loos erinevaid asju. Ja teevad ka filmist erinevaid järeldusi, mille üle on mul väga hea meel.

Keda kujutasite ette «Seenelkäigu» peategelase prototüübina?

Ei kedagi konkreetset. Tegemist oli teatud dramaturgilise mudeliga – konformisti ja tinglikult anarhisti konfliktiga, kellele mõlemale on tähtis maine ja kõik muu, mis nende ühiskondlikku positsiooni kindlustab. Poliitbroileriks nimetab tegelast Aadut tegelane Zäk, mitte mina.

Kuidas tundub, kas filmi menule aitasid kuidagi kaasa ka meie sisepoliitilised skandaalid?

Ei ole välistatud. Samas on poliitilisi skandaale pidevalt ja selle pärast ei maksa muretseda, et need otsa lõpeksid. See käib poliitika juurde! See meie nn rahastamisskandaal oli minu jaoks küll kõige mõttetum ja absurdsem. Aga noh, parema puudumisel käis kah.

Kui nägite «Kolmeraudses» valge kampsuniga justiitsministrit, kas siis tekkis äratundmine? Või kui vaatate tantsu- ja laulusaadetes taidlevaid poliitikuid?

Ma ei näinud seda saadet, kuulsin vaid tuttavatelt järelkaja. Iseenesest tore kokkusattumine. Laulu- ja tantsusaated poliitikutega või ilma on minu jaoks üldse imelikud. Ma ei saa aru, mis seal huvitavat on.

Kuidas reageeriksite, kui teile helistataks ja kutsutaks osalema saates «Tantsud jääl»?

Püüaks jääda viisakaks…

Muide, Postimehe aasta inimese kandidaatide seas oli seekord ka Aadu Kägu...

See tekitaks vist keerulisi mõtteid, mida niisama lihtsalt kohe ei oskakski esitada. Aga suur au oleks see kindlasti!

Kui oluline on teile oma teostega rahvale meeldida?

Väga oluline, sest muidu pole mõtet luua. Milleks teha asja, mis kellelegi ei meeldi?

Ikkagi – publikumenu või kriitikute kiitus?

Publikumenu on ehk olulisem, sest kriitikul on ka ju tujud, ükskõik kui proff ta on. Pealegi – filmi tehes ja nüüd hiljemgi puutun ma pidevalt kokku erinevate asjatundjatega, kes mulle nõu annavad. Kriitika efekt seisneb vast selles, et see trükitakse ära ja see läheb ajalukku. Võib-olla mõjutab ka veidi potentsiaalset vaatajaskonda, hoiakut või vastavat ootust.

Mil määral erineb tulemus sellest, mida režissöör enne filmi väntamist vaimusilmas näeb?

Vaimusilmas pole võimalik midagi konkreetset näha. See on üks suur virvendus, kus on väga paljud otsad lahtised. Järelikult tulemus üllatab tegijat erinevates faasides alati. Aga loomulikult peaks mingi kindel teadvustatud ja sõnastatud kontseptsioon juba eos olema, muidu võib teos laiali pudeneda.

Mis teid filmitegemise juures võlub?

Filmi tegemine koosneb neljast põhietapist: kirjutamine, ettevalmistus, võtted ja järeltootmine. Iga nimetatud etapp on täiesti erineva iseloomuga, see vist meeldibki. Ja et pikka aega saad keskenduda ainult ühele teemale. Muidugi on ka mehi, kes teevad mitut filmi korraga, aga see oleks nagu mitmenaisepidamine… Keeruline.

Teoloogiat õppinuna ütlesite kunagi enda kohta, et olete loom, keda juhib instinkt. Mis frukt see inimeseloom siis tegelikult on?

Mulle pakuvad huvi nii inimesed kui ka loomad. Kui tahad inimest tundma õppida, uuri lähemalt loomade käitumist.

Matemaatika, teoloogia, näitekunst... Kuidas te ise ennast iseloomustaksite?

Iseennast ei ole võimalik iseloomustada, reklaamida küll. Ilus, tugev, julge, tark jne.

Miks jätsite koolid lõpetamata? Pettusite kõigis kolmes?

Matemaatikat läksin õppima vaid selleks, et sõjaväest pääseda. See oli mul keskkoolis ainuke aine, milles tundsin ennast suurepäraselt. Samas läks minu tudengielu Tartus täiesti käest ära, ja nii see sinnapaika jäi.

Teoloogia aga oli 1980ndate alguses väga eksootiline ja ega muud põhjust ma välja ei mõtlegi, miks ma seda õppima läksin. Aga eks siis sellest eksootikast jäi väheks. Lavakas jäi pooleli noorusliku mässumeele ja perestroika segaste aegade koosmõjul, kui nii lühidalt öelda võib, aga see ei takista mind erialaga edasi tegelemast.

Või leidsite, et teie teekonda läbi elu ei saagi kuidagi auditooriumis defineerida?

Ei, mul ei ole akadeemilise õhkkonna vastu midagi. Pigem mingi muu jant hakkab närvidele käima.

«Ei suuda elu tõsiselt ette kujutada» – need sõnad kuuluvad teile ja tegelikult kumab sellest vägagi tervet ellusuhtumist. On selline suhtumine teile tegelikult kasuks või kahjuks tulnud?

Ma arvan, et kasuks.

Enamik inimesi võtab ju elu vägagi tõsiselt, neile on  olulised perekonnaseis, töökoht, millest küünte ja hammastega kinni hoitakse, väga oluline on ka renomee, teiste arvamus. Mis on teile oluline?

Et eluisu säiliks. Seda aitavad hoida mitmed asjad. Elamiseks on erinevaid motiive.

Millest teie meelest tuleb paljusid eesti filme painav maailmavalu?

Ma arvan, et seda nn valu peetakse sügavmõtteliseks. Filmi saab ju nii harva teha ja siis tulebki gaas põhja vajutada, justkui püstitades monumenti – midagi absoluutset ja lõplikku. Selle tulemus saabki olla vaid «eimiski». Umbes nagu klaasist rist Vabaduse platsil.

Ühe teise tänavuse meelelahutusliku mängufilmi noored režissöörid tunnistasid telesaates, et nad ei tea, kes oli Jüri Järvet. See pole teie meelest hirmutav?

Minu jaoks see ei ole hirmutav. Noorte puhul lohutab see, et küll nad jõuavad veel igasuguste asjadega tutvuda. Hirmutav oleks see, kui mõni vana tegija ei tea, kes Järvet oli. Tegelikult ega see ka ei hirmutaks. Mõjuks lihtsalt veidrana.

Kas see, et te pole filmirežissööriks õppinud, on pluss või miinus?

Mitteõppimine on alati miinus. Õnneks pole see määravaks takistuseks saanud. Õppida saab ka n-ö metsikul viisil, autodidaktina, kuid see ei pruugi alati efektiivne olla. Pealegi äratab diplom usaldust. See on nagu pilet klubisse.

Millele rõhuksite, kui oleksite režii-õppejõud?

Film ei pea tingimata «kihvt» või «äge» olema. Kõige olulisem on veenvus.

Varasematest intervjuudest on jäänud mulje, et olete tüüp, kes laseb asjaoludel lihtsalt kulgeda. Ja kui asjaolud kulgevad soodsalt, siis ka midagi sünnib. On mul õigus?

Mitte päris. Asjaolud kulgevad nii või teisiti, aga eks ma natuke punnitan ka. Muidu ma oleks lihtsalt mingi meduus.

Kui asjaolud soodsas suunas ei kulge, mis siis saab? Tuleb talveuni?

Heh, ega asjaolusid ei saa muuta, küsimus on kohanemises. Sellepärast mulle maailmaparandajate tühi rähklemine korda ei lähegi. Paljud lahendavadki oma isiklikke probleeme asjaolude mõjutamisega, aga lahendust ei tule ega tule.

Loomulikult on ka asjaolusid, mida saab muuta, nagu näiteks toatemperatuuri tõstmine ahju kütmisega. Ühesõnaga: mõistlik oleks hinnata potentsiaali ja võimalusi. Kahtlemata aga jääb risk.

Teadlikult ei ole ma endale kehtestanud ühtegi reeglit. See on nagu üksinda malemängimine ja enda ülekavaldamine.

Millised on teie elunautimise piirid?

Hind. Nii otseses kui ka kaudses mõttes.

Usute armastusse?

Oo, see on üks mu lemmikteema, millega auru välja lasta! Püüan teha seda võimalikult viisakalt ja lühidalt.

Kas keegi defineeriks, millega üldse on armastuse puhul tegu? Kui mees ütleb naisele – või vastupidi –, et ta armastab teda, siis ma saan aru, et tegu on iha ja kiindumusega.

Aga kuidas sellesse nüüd uskuda? Kuidas see üldse võimalik on? Ütleme nii, et kui parasjagu iha ja kiindumust ei ole, siis järelikult ma olen hõivatud oma mõtetes ja tunnetes mingi muu asjaga. Kui aga häbematu Amor mind oma noolega tabab, siis pole pääsu, sellega peab tegelema. Usu või ära usu!

Teadagi räägitakse ka armastusest laste, toidu, kodumaa vastu ja nii edasi, aga kui jälgida n-ö primitiivseid loomi, siis neil on samad asjad, mille eest nad elu eest võitlevad – toit, territoorium, partner ja järeltulijad. Aga inimestel on veel üks armastus välja pakkuda, see on jumalaarmastus. See on midagi nii absurdset, mida saab ainult kontseptuaalse mõtlemisega olend välja mõelda, fantaseerida.

Ja lõpuks – inimesed, kes on headuse ja armastuse jutlustamisega pealetükkivad, teevad mind ettevaatlikuks. Mul tekib tunne, nagu mind tahetaks tüssata. Nagu Marrakeshi turul – sa oled müüja jaoks parim sõber maailmas, kuni kauba eest tasud, pärast seda pole sind enam olemas või muutud tüütuks.

Teil on kolm last – mil määral olete nende elukutsevalikut mõjutanud?

Ma eelistan «mõjutamise» asemel «mõjumist». Aga mil määral, on täiesti ebaselge.

Vanem tüdruk Anna Aurelia õpib Šotimaal Aberdeenis  fotograafiat. Kindlasti ma ei ole teda selles suhtes mõjutanud. Noorem tütar Karoliina Alaska on praegu selline teismeline püss, kellest võib kõike oodata. Pesamuna, poeg Richard on jällegi nagu teadlase tüüpi – mõõdab, katsetab, analüüsib ja arutleb, niisama tühja juttu ei aja. Aga ega siingi midagi selget pole.

Unistasite lapsena teha mängufilmi indiaanlastest. Unistused on selleks, et neid teoks teha?

Unistused on fantaasiamängud millestki ihaldatavast vastavalt ettekujutusvõimele. Mõnel on need olmelised, mõnel kaugeleulatuvad ja laiahaardelised, mõnel lihtsalt hullumeelsed. Kas neid kõiki teoks teha, ma kahtlen. Tahtmatult tekib paralleel kiirlaenuga.

Mis aga puutub filmi indiaanlastest, siis erinevalt lapsepõlves unistatud õilsatest tapatalgutest teeksin praegu midagi sellist, kus näiteks iirlased õpetavad ühe indiaanipealiku jooma ja lähevad mingi neegrinaise pärast tülli, kusjuures sel neegrinaisel oleks erinevaid kvaliteediomadusi, mis ka mehi mitte päris üheselt motiveeriks.

Samas… ma ei kujuta ette, kes seda küll finantseerida võiks. Sellisel kujul see Oscari järele küll veel ei lõhna.

Toomas Hussar

Sündinud 1. mail 1962. aastal Tallinnas

1980 lõpetas Tallinna 16. keskkooli,

õppinud Tartu Ülikoolis matemaatikat, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistooriumis usuteadust ning teatri- ja muusikaakadeemias näitekunsti

Oli aastail 1988–1996 Gregori Trupi juht, lavastas 11 omakirjutatud näidendit

1990 – lühifilm «Mis juhtus, Waldemar?»

Töötanud Rakvere teatris kirjandusala juhatajana, kirjutanud jutustusi ja näidendeid, lavastanud teatritükke, teledraamasid ja reklaami-klippe, mänginud filmides, üks telesarja «Jürgensonid» (2001) autoreid, võitnud kaks näidendipreemiat (koos Ervin Õunapuuga)

2012 – esimene täispikk mängufilm «Seenelkäik»

Arvamus

Piret Tibbo-Hudgins

«Seenelkäigu» produtsent

Toomase loominguline mõte liigub tegelikult väga ratsionaalseid radu pidi. Ta eelistab teaduslikku mõtteviisi – kui sa midagi väidad, pead suutma seda põhjendada, enne ta sind rahule ei jäta. Ja rumalat juttu ta ei salli. Tema mõttemaailm ja kodanikupositsioon on erakordselt suveräänsed ega pruugi kõigile meeldida.

Minu jaoks on see julgus aga tõeliselt värskendav. Teisalt iseloomustab Toomast tema naer. Kes seda korra kuulnud on, saab kohe aru, millest ma räägin. Nii nakatavalt saab naerda vaid inimene, kes tabab nalja peidetuimat tuuma. Mitte seda esmast ja pinnapealset, vaid seda, mis on selle kõige tagamõte.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles