Lapsepõlvemälestused Freudi ja kapitalismi kaudu Temnikova galeriis.
Mina ise ja suur maailm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti lastekirjanik Mari Saat on nõnda pealkirjastanud ühe oma loo, kus väike tegelane tõdes ühel hetkel, et maailm on kõik see, mis ei ole MINA ISE. Just see peegeldub visuaalselt vastu kahe kunstniku mõttemaailma näitusel «Not Necessary So». Rahvusvahelist tuntust kogunud Temnikova & Kasela galeriis avatud Paul Kuimeti ja Laura Tootsi ühisnäitus on noortepäraselt novaatorlik installatsioon. Esimesel pilguheidul ei saa pihta, milles seisneb iva, sest süvenemiseks on vaja aega.
Sissejuhatuseks kunstnikest. Eesti Kunstiakadeemia üliõpilane Paul Kuimet (sündinud 1984) on varem õppinud filmi ja videot Ida-Londoni Ülikoolis ja Balti Filmi- ja Meediakoolis, täiendanud end fotograafia alal Helsingi Aalto ülikooli kunsti- ja disainikoolis, lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias fotograafia bakalaureuseõppe ja jätkab samas magistrantuuris.
2011. aastal pälvis Kuimet Eduard Wiiralti kunstistipendiumi, tänavu on Kuimet ka Sadolini kunstipreemia nominent Merika Estna ja Sigrid Viiri kõrval.
Laura Toots (sündinud 1986) pälvis Wiiralti preemia aga 2009. aastal. Toots on lõpetanud kunstiakadeemia magistrantuuri fotoerialal ning õppinud vahetusüliõpilasena Bergenis ja Soomes.
Tootsi video «Howevermuch» toob esile tavaliselt kõrvalejäävad momendid pereelust, mis mõjuvad kummastavalt. Kuimeti teos saavutab sarnase efekti fotograafilise perspektiivi, skaala ja valitud objektide tõttu, kus mõnikord ei peagi eramu ees seisev auto osutuma selleks, mida te eeldate. Tegu on petukaubaga. Pange isegi oma kaamera ette kollektsionääride või laste minimaalne automudel, töödelge seda fototehniliselt ja oletegi saavutanud sotsiaalse staatuse: mul on suurem kui sul.
Kuimet tegeleb rohkem urbanistliku temaatika ja linnastumisprobleemide ning kapitalistliku maailmavaatega, kus esmatähtsaks osutuvad asjad ja enda positsioneerimine võrreldes teistega. Toots vastandub aga sellele oma loomingu kaudu perekonnaprobleemide peegeldamisega ja vuajeristliku suure silmaga, kes jääb kõikjal anonüümseks pealtnägijaks. Intiimselt sündmuste ümber keereldes jäetakse aga konkreetsed hinnangud andmata. Tootsi videot jälgides satume justkui David Lynchi «Kadunud kiirteele», kus süžee on äärmiselt paranoiline ja võidutseb hirm.
Siinkohal tekibki dialoog Kuimeti ja Tootsi teoste vahel, mis tegelikult erinevad vägagi. Need on sarnaselt minimalistlikud, samas aga erinevalt paljutähenduslikud. Lihtsuses peitub võlu, aga selleks ei pea näitama pelgalt valget kuupi või musta ruutu, sest issanda loomaaed on teadupärast kirju. Nii on Kuimet ja Toots oma videoinstallatsioonide kaudu esile mananud 21. sajandi argieluelu «kiirtee», mis peegeldub mõlema autori juures kõige rohkem erakordses kaameratöös.
Näiteks Kuimeti projekt ühel pool kinolina, Tootsi oma teisel. Justkui kirikus, kus istud ühel pool altarit ja siis äkki satud selle taha.
Toots on postkontseptuaalne fotokunstnik, kelle tööde puhul osutub primaarseks fokuseeritult autobiograafiline lähenemine. Võib arvata, et need on kõigest juhuslikult silme ette jäänud objektid. Päris nii see siiski pole.
Toots uurib just nimelt seda aspekti, kuidas vanemate jutustused lapsepõlvest ning pere suuline ja ka fotode kaudu kanduv pärimus taastavad järjekindlalt tema enda mälu ning lapsepõlveelamusi perekonnas.
1977. aastal ilmus Tõnis Vindi raamat «Perekondlikud mängud», kus peategelane põdes oma õudusunenägudes pidevalt süümepiinu, et ta polnud piisavalt vaatamas käinud oma vanemaid, et mitte raisata isiklikku tööaega. Lisaks heidutasid unenäod piltidega tuttavast paigast, mis oli nagu kodutänav, kuid mingis kõverpeeglis. Siin tekib ka paralleel Tootsi installatsiooni kontseptsiooniga.
Kunstnik nagu iga teinegi inimene on pidanud Sigmund Freudi skeemi järgi üle elama emale suunatud seksuaaltungi tragöödia ja isatapu soovi, ning nii püüab ta alateadlikult seda situatsiooni kunsti kaudu ikka ja jälle taastada. Tootsi jaoks on isa aga kangelane. Seda tõestab ka tema 2012. valminud läätsplastist postkaart «Minu isa ei ole mu kangelane, tema kangelaslikkus on mu isa».
Freud eitas tegelikult kunsti arengut. Kunstnike loomingus nägi ta ühtset, ürgset, muutumatut mehhanismi, mis transformeerib Oidipuse kompleksiga seotud emotsioonid kunstiteoseks. Siinkohal ei saagi Tootsi ja Kuimeti loomingu puhul aru, kas nad on siirad või manipuleerivad vaatajatest analüütikutega.
Näitus
Paul Kuimet ja Laura Toots
«Not Necessarily So»
Temnikova & Kasela galeriis Tallinnas Müürivahe 22
Avatud 10. veebruarini