Naise saab veiste eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ümber Aafrika kulgev reisiseltskond avastab end kivikõrbes meessõdalaste piiramisrõngas. Kas järgneb süüdistus karjavarguses? Tiina Jokinen ja Peeter Vähi kirjutavad iga kahe nädala tagant Arterile novembri lõpus alustatud ja viis kuud kestvast teekonnast ümber Aafrika.
Teekond mööda Omo jõe luhta Lõuna-Etioopias kulgeb pea sada kilomeetrit kuivanud jõesängis, mida asustavad turkana hõimu kuuluvad klannid. Kuna tegu on ühtlasi eikellegimaaga, ei paista siin ka misjonäride, keskvalitsuse ega üleüldse mingit suuremat välismõju.
Soe kliima ei nõua ülearuseid kehakatteid ja sestap ei kuluta sellele ressurssi ka kohalikud moeloojad – viimaste aur läheb pigem ihu külge riputatavate või läbitorgatavate aksessuaaride peale. Kõrvad kannavad ära nii mõndagi: puust, luust, kivist ja metallist orasid ning kaela riputamiseks kõlbab erineval moel sama materjal.
Õhus lendava liiva eest võib ju mõningal juhul mingi erksavärvilise lina kaitseks võtta, ent milleks varjata keha, mis on tõeliselt ilus. Turkanad on isegi aafriklase mõistes eriti tõmmud ning igati Naomi Campbelli meenutavalt pikajalgsed sihvakad iludused.
Järsku on meil teel (loe: rajal) ees roheline pesunöör. Lõõskavast päiksest peast soojadena kujutame juba ette maanteeröövleid koos kõige muu juurdekuuluvaga. Ent oh imet, kui selgub, et olemegi saabunud Kenyasse.
Ei passikontrolli, ei tolli, politseid ega isegi mitte rahavahetajaid. Et meie autopaberid aga kindlalt templit eeldavad, oleme pisukese probleemi ees, mida etteruttavalt öelduna saame lahendada vaid pealinnas Nairobis, kuhu me põhimõtteliselt ei olnud plaaninud minna. Mis teha – ränduri elu on kord selline, mis eeldab aeg-ajalt kiireid suunamuutusi...
Kiilakad kaunitarid
Pärast mitmetunnist pimeduse katte all sõitu piki peaaegu läbimatut kivikõrbe, milles arusaamatul moel isegi meie autode rehvid ühte tükki jäävad, saabume langevate tähtede sajus samburu hõimu kõrbekülla. Lööme paari pikalt janus olnud palmi alla oma laagri üles, et siis hommikupäikse säras ärgates suu ammuli end ümbritsevaid hoopis teise väljanägemisega inimesi imetlema jääda.
Erakordselt pikkadel meessõdalastel on peas võrk, mis voogava juuksepahmaka sarnaselt seljale vajub, ning ehted meenutavad Põhja-Ameerika indiaanlaste omi: hinnalistest jaanalinnusulgedest diadeem ning kihvadest-seemnetest-kividest ketid ümber kaela ja keha, vööl rippumas mõõgasarnane sepisväits.
Samavõrra kaunitel naistel on kaelas vähemalt 20 cm laiune helmevõru, mis ei jää oluliselt alla tuntud pikakaelaliste tai naiste ehetele. Pead on daamidel enamasti paljaks pügatud ning kõrvus ripub sellisel määral kulinaid, et jääb üle vaid imestada nende kandevõimet. Sõrmed, käevarred on kuni küünarnukkideni ehtelastis. Esimese hooga küsime endalt vargsi, millega me sellise tähelepanu ära oleme teeninud – ega meid ometi karjavarasteks peeta?
Põhjust selliseks küsimuseks on kuhjaga, sest oleme kõigest mõnekümne kilomeetri kaugusel kurikuulsast «Surmaorust» Baragois Samburude maal, kus paar kuud varem vaenulikust Turkana hõimust pärit lehmaröövlid 42 politseinikku lõksu ajasid ja nad siis armutult maha kõmmutasid – uudis, mis lõi laineid ka CNNi ja BBC kanalites.
Õnneks äratasime meie kohaliku rahva huvi siiski vaid heast küljest: kõrbes on kombeks ikka pakkuda teenust toidu ja joogi näol, antud juhul vajasime seda nii me ise kui ka meie autod ning ükski dollar, mis meilt selle eest küsiti, ei läinud tühja.
Et olime kord juba nii märkimisväärses piirkonnas ning samas kogesin sedavõrd sõbralikku suhtumist ümberkaudsetelt inimestelt, otsustasin teostada ka omapoolse põhjuste uuringu eelnimetatud tragöödia osas.
Selgus, et kõik siinsed hõimud, olles rändkarjakasvatajad, peavad veiseid ülimaks rikkuseks, ehkki maas vedelevad kivikamakad sisaldavad ohtralt poolvääriskive. Kivide eest, olgu nad kui tahes ilusad, ei saa osta naist, aga sarvloomade eest küll.
Ühe kaasa hind kõigub kahekümnest viiekümne sõraliseni. Samas kui tsiviliseeritud lõunas makstakse pruudiluna šillingites ning summa ulatub sadadesse tuhandetesse. Kiire matemaatilise mõttekäigu järel jääb mulle arusaamatuks alati prevaleeriv soov poegi järglastena näha.
Asi on naljast kaugel
Läbi tuntud rahvusparkide Maasai Mara, Serengeti ja Ngorongoro – neist kaks viimast juba Tansaanias – läheneme oma ekspeditsiooni Ida-Aafrika kõrghetkele ehk Kilimanjaro tipule. Mida lähemale jõuame Machame piirkonnale mäe kagunõlval, seda selgemaks saab meid ees ootav vääramatu jõud: seljakotid selga ja ülespoole astuma!
Olime kõik ilmselgelt Aafrika katust alahinnanud. Kuna meie 20 inimesest koosnevat rühma teenindas 30-liikmeline saatjaskond, siis tundus kogu ettevõtmine pigem lust ja lillepidu kui tõsine tipuvallutus.
Tõde selgus aga esimese päeva õhtuks, mil valutavate lihastega vihmarõskesse telki ööunne vajusime ning meie peateejuht teatas, et täiskuu ajal sajabki iga päev. Seega on rada kas mudane või kivid libedad ning seljakotis ei leidu lõpuks enam ühtki kuiva hilpu, mis kasvõi magades pisut sooja annaks, kuni jõuame vihmapiirist üle lumepiirile. Viimane ei tähenda muidugi saju lõppemist, vaid lihtsalt selle esinemist pisut tahkemal kujul – abiks seegi.
Olles roninud üle püstloodis Baranco seina ja ületanud Karanga jõe, jõuame viienda päeva hommikupoolikul baaslaagrisse ning nüüd on asi juba naljast päris kaugel. Kõik meile vastu tulevad matkajad on selgelt alpinistidele omaste kergelt tursunud ja parkunud nägudega.
Keskmiselt pooltel neist on õnnestunud Kili lumisel Uhuru nime kandval tipul ära käia. Heidame meiegi pärast rikkalikku lõunasööki kosutavale tipuvõtmise-eelsele unele, sest üles hakkame minema täpselt keskööl.
Täiskuu valgel alustame rasket tõusu taevaste kõrguste poole. Olen kõik viis eelnevat päeva püüdnud iseendas selgusele jõuda, milleks ma seda katsumuste rada taas kord ette võtan või mis see üldse on, mis sunnib tavalisi inimesi – arste, panganduseksperte, muusikuid, insenere ja keda iganes – sellisele retkele minema.
On ju teada, et see ei ole tervislik ega lihtne. Kas on tegu mingi kunagiste memmekate enesetõestamisega? Või moega? Või lihtsalt hullumeelsusega?
Olles viietunnise tõusu järel lõpuks saabunud nn eeltipule Stella Pointile ning nähes enda ees kustuva tähistaeva valgusesse mähkunud maailma, seejärel juba tõusva päikese kiirtes päristipust Uhurult alla kraatrisse ja liustikule vaadates jõuab minuni järjekordselt selgus.
See kõik on seevõrra kirgastav kogemus, et üritada seda sõnadesse vormida on täiesti tulutu. Lihtsalt saad aru, kui kaunis on see maailm, milles elame, ja kui väga tahaks, et me planeet koos kõigi oma valude ja iludega järeltulevate põlvede jaoks samasuguseks jääks.