Veel mõni kuu tagasi oli pealinnast Bagdadist mõnekümne kilomeetri kaugusel loodes, Tigrisest tuleva suure kanali ääres asuv Saba al-Bor elust keev 40 000 elanikuga provintsilinnake. Nüüd kirjeldavad Eesti sõdurid, kelle igapäevatöö on selles linnas patrullida ja korda hoida, kohta kummituslinnana, kuhu on alles jäänud mõni tuhat inimest ning tänavapilti ilmestavad hüljatud ja põlenud majad. Mõne nädala eest lõppenud moslemite püha kuu ramadaan, mille ajal kordasaadetav, isegi tapatööd, on tavalisest püham, oli viimaste aastate veriseim. Püha Mošee häving Saba al-Bori saatus on üks näide sellest vägivallaahelast, mis viimastel kuudel on peamiselt Bagdadis ja selle ümbruses lahti rullunud. See pole enam mässuliste vastuhakk liitlasvägede või Iraagi uue valitsuse vastu, vaid lõviosa rünnakuist langeb nüüd kahe islami usulahu, sunniitide ja šiiitide suheteklaarimise arvele. Üle Iraagi nõuab see päevas sadakond inimelu. Kukutatud diktaatori Saddam Husseini režiimi ja terrorirühmituse Al-Qaedaga seotud võitlejad olid juba sõja algusest saadik üritanud suurt segadust provotseerida. Tänavu veebruaris see neil lõpuks õnnestus, kui arvatavasti sunniidi äärmuslased lasid õhku kuulsa Samarra Kuldmošee. See ei saanud jääda kättemaksuta ning sealtmaalt on usuvägivald aina hoogu kogunud ega näita vaibumise märke. Lombakas politsei Iraagi kohtu otsus mõista kukutatud diktaator poomissurma ilmselt vaid lisab õli tulle ja toob kaasa sunniitide – vähemuse, kes hoidis Saddami-Iraagis kõiki võimuohje – kättemaksurünnakud. Kuigi käib hoogne töö Iraagi politsei ja armee ülesehitamiseks, ei oska, suuda ega alati tahagi nemad mässulisi ohjeldada. Kui ESTPLA-12 oma missiooni suve hakul lõpetas, anti kontroll Saba al-Boris üle iraaklastele. Paar nädalat hiljem oli äsja saabunud ESTPLA-13, kes esiotsa suunati teisele vastutusalale, sunnitud Saba al-Bori naasma, sest olukord hakkas väljuma iraaklaste kontrolli alt. Kui Iraagi armee on nende USA ja Eesti kolleegide hinnangul juba enam-vähem jalad alla saanud, siis politsei on endiselt murelaps. Süsteemi ülesehitamise käigus on sinna sattunud ka rohkelt selliseid, kelle tagaotsimise ja tegude väljaselgitamisega üks õige politsei tegelikult tegelema peaks. Nii puudubki inimestel politsei vastu usaldus, sest tõenäosus, et korrakaitsja sind abistab, on sama suur kui see, et ta liitub hoopis tagakiusajatega. Iraagi sõdurid hoiavad jälle kinni oma kodupaigast, eelistades seal teenida. Kui tuleb päevakorda Bagdadi saatmine, toetamaks operatsiooni «Koos edasi» (Together Forward), valivad nad pigem deserteerumise. «Koos edasi» on liitlasvägede viimane suurem pingutus vägivalla summutamiseks Bagdadis. Koos Iraagi vägedega kammitakse järjest läbi kõik Bagdadi linnaosad, püüdes sealseid mässulisi kätte saada. Samal ajal puhastatakse linnaosas teid ja rajatakse infrastruktuuri, andes lõpuks kontrolli üle iraaklastele. Ent see taktika pole toiminud, vastased on käitumist muutnud ning liitlasväed ei ole suutnud sellega kohaneda. See oli USA valimisvõitluses demokraatidele oluline relv, kuigi nüüd, Kongressis enamust omades, on ilmselt nemadki sunnitud varsti tõdema, et Iraagi kriisile ei leidu lihtsaid lahendusi. Kuna järjest laialdasemalt levib tõdemus, et sõjaline jõud ei vii kuhugi, kasvab järjest enam surve Iraagi šiiidist peaministrile Nuri al-Malikile, tegemaks suuremaid poliitilisi ponnistusi sunniitide lepitamiseks. Õnnestunud valimised Sunniidid pelgavad eelkõige mõjusaid eraarmeesid, mis neid taga kiusavad. Kuigi seaduse järgi peaks valitsus need laiali saatma ning relvad käest ära korjama, ei näi al-Maliki selles suunas eriti pingutavat, teenides sellega liitlaste pahameele. Omajagu on sunniidid ka ise oma väheses esindatuses süüdi. Eirati nimelt parlamendivalimisi, lootuses need läbi kukutada. Vastu ootusi õnnestusid need aga igati ning nüüd puudub sunniitidel mõjus parlamendiesindus. Ka Eesti välisminister Urmas Paet tõdes Bagdadi külastades, et Iraagi lahendus peitub ühelt poolt poliitilises leppimises ja teiselt poolt jätkuvas liitlasvägede kohalolekus, mis ei laseks praegusel usulahkude arveteklaarimisel üle kasvada täiemõõduliseks kodusõjaks. Paeti sõnum oli, et need peavad käima käsikäes, üks ilma teiseta ei tööta. Eestlaste suhtlemisoskus lööb Ameerika sõdurite oma üle Sumedal suveõhtul keerleb suitsunurgas istuvate meeste jutt argistel asjadel. Näiteks, kuidas kohaliku teenusepakkuja internetiühendus jandib ja MSN Messengeri (populaarne suhtlusprogramm – toim) ei saa, aga Skype töötab. Ringi käivad nii muusikaplaadid, mille tõid kingitusena mõned tunnid varem külas käinud Eesti rahvasaadikud, kui sööklast kaasa haaratud karastusjoogi ja alkoholivaba õlle purgid. Südaöö lähenedes arutavad mõned, kas on üldse mõtet magama minna. Selline stseen võiks aset leida kus tahes, kuid seekord on toimumispaigaks Taji sõjaväebaas, kergjalaväerühma ESTPLA-13 ajutine kodu kuueks kuuks, millest on järel veel poolteist. Suurem osa meestest juba magab, sest kell kolm peavad nad taas jalul olema – kell neli algab nende patrull ning nad suunduvad taas, nagu pea iga päev, Saba al-Bori linna. Ülemused on eestlastega rahul. «Eestlased on kõige professionaalsemad sõdurid, kellega ma väljaspool Ühendriike töötanud olen,» ütleb Postimehele Tajis paikneva brigaadi ülem, kolonel James Pasquarette. «Eesti sõdurite oskus suhelda kohalikega ja võita nende usaldus on parem kui minu sõdurite oma.» Eesti sõdurid ise rehmavad seda kuuldes käega ja pomisevad, et mida muud ülemus Eesti ajakirjanikule öelda saakski. Iraagis oldud aja jooksul on rühmal olnud üheksa raskemat kontakti, nagu neid nimetab rühmaülem leitnant Meelis Jõemaa. See tähendab juhtumit, kus mõlemad pooled kasutavad relvi või sõdurite auto sõidab lõhkeseadeldise otsa. Ükski sõdur pole neis viga siiski saanud. Sõduri õnn, arvavad mehed ise. Professionaalsus, ütlevad kõrvalseisjad. (PM) |
kõik galeriid
