Miks on sooküsimus nii oluline, et olete sellele kogu oma olemise üles ehitanud?

Adele: Ma arvan, et meie mõlema isiklikus elus ja kasvatuses on olnud põhjuseid, mis panid meid juba varakult mõtlema, et kaks sugu ei saa olla kõik, mis on. Peab olemas olema enamat. Maailmas ei saa olla nii vähe avatust ja vabadust. Me olime takerdunud suletusse, mis need kaks ahast võimalust moodustasid, ja kasvasime üles sooviga meile peale sunnitud suletus avada.

Muidugi oli meil erinev minevik. Me kohtusime Evaga alles täiskasvanuna kui kaks eraldiseisvat, individuaalset kunstnikku, kuid avastasime üsna ruttu, et meil on samasugune idee maailmast, kus vaba enesetunnetus sündida saaks. Selle soolisuse piire ületava tunnetuse tahtsime tuua ka oma kunstitöödesse. Me tundsime, et peame seda väljendama, seda esitama, aga enam abstraktsel moel kui otsene steitment. See on tunnetus, mis peaks jõudma maailma just abstraktse kunsti kujul.

Nii Eva kui Adele on silmatorkavalt naiselikud nimed. Kui soolisuse piire ületada, miks teha seda naise nime all?

Eva: Maailm, kus me elame, on täis ennast positsioneerivaid ja kehtestavaid mehi. Meie oleme selle maailmapildi vastandid. Me lisame üldisele maskuliinsele mõtlemisele vastukaaluks tugeva naiseaktsendi.

Adele: Ma võinuks olla ju ka Adam. Samal ajal, tead, on see naise positsiooni eksponeerimine alati väga suure riskiga seotud. Kui me teeksime oma kunsti kui mehed, oleks kõik palju lihtsam. Seetõttu on ka naise nime all esinemises oma mõte.

Aga see ei ole ainus risk, mille oleme võtnud. Teine suur risk on naeratus. Paljudes traditsioonides, ka meie omas, käib tõsiseltvõetavusega kaasas nõue olla tõsine. Kunstnik, kui ta tahab olla tõsiseltvõetav, ei naera. Kui sa naerad, ei võeta sind tõsiselt. Sa oled nali.

Eva: Kui sa vaatad kunstiajalugu, siis sada aastat tagasi oli ennekuulmatu, et keegi maalil naeraks. See oli keelatud, see oli tabu. Vaata kas või kunstnike autoportreid. Nad ei naera kunagi. Nad pidid näima nii tõsised kui võimalik.

Adele: Kunst on tõsiduse ajalugu.

Eva: Meie naer on samuti kunstiteos.

Adele: Meie naerame kõigil oma piltidel, kõigil fotodel. See on meie vastus tõsisele maailmale. Inimesed ei mõista naeru kui tugevust. See liigitatakse nõrkuseks. Naeratus kui tugevuse näitaja, see on midagi uut.

See, millised te olete, on protest?

Adele: Jah. Aga see ei ole üksnes liiga maskuliinne maailm, mille vastu me oleme, vaid ka liiga feminiinne maailm. Mõlemad tähendavad piiratust ja neil ei ole suurt vahet. Kolmas sugu, miski, mis on väljapool sugu, on see, mida me otsime.

Aga mida peale hakata kõigi nende mõtteviisidega, mis on lääne ühiskonnale aluse pannud ja mis on läbivalt dualistlikud, ilma kolmanda võimaluseta? Hea-halb, mees-naine… Kuhu sinna mahub kolmas sugu? Mis saab kõigist neist kontseptsioonidest, millega me nii harjunud oleme?

Adele: Kõik, mis on traditsiooniline ja mis on kontseptsioon, toob ainult probleeme juurde. Kõik need tähendavad reegleid. Meil ei ole traditsioonilisi kontseptsioone ja seetõttu meil ei ole ka probleeme. Ühiskonnas, kus me praegu elame, oleks küll justkui võrdsed võimalused naistele ja meestele, kuid tegelikkuses on selle kõige sees tohutult sooprobleeme. Tõsi, mitte enam selliseid nagu 18. sajandil, kuid nende asemele on tulnud teised ja mitte vähem tõsised. Aeg on teine, aga traditsioonilised sooprobleemid, mis väljenduvad nüüd teisel kujul, ei ole kuhugi kadunud.

Kas te usute, et inimeses on keegi, kes ei ole ei mees ega naine?

Adele: Jah, me usume seda väga tugevalt. Iga inimolend, kes mõtleb olemise peale, jõuab ühel hetkel selle arusaamiseni. Ühiskonnas on selle väljendamine aga üsna keeruline. Oletame, et te olete bioloogiliselt mees, erialalt näiteks arst, suure vastutusalaga ettevõtja või poliitik. Ja tunnete ühel päeval, et tahaksite tööle minna oma uue kauni pärlikeega. Mida inimesed ütleks? Väkk, me ei võta teda enam tõsiselt! Miks? Kaelakee pärast?

See ei ole viis, kuidas asjad peaksid olema. Oleks fantastiline, kui nii mehed kui naised näitaksid oma teist poolt, mehed naiselikku ja naised mehelikku. See on neis olemas. Ja see ei võtaks neilt midagi ära, ei nende mehelikkust ega naiselikkust, vaid vastupidi, see kingiks neile teise osa neist endist juurde. Kui palju uusi võimalusi inimestevaheliseks kommunikatsiooniks see annab! Kui palju enam vabadust, palju enam suveräänsust oleks, kui sa ei pea käituma kogu aeg nii, nagu sult nõutakse, nagu ühiskond sinult nõuab. See on ju sinu elu, taevas hoidku. Ela seda.

Julgus teha midagi uut takerdub tavaliselt hirmu taha näida kentsakas, näida naerväärne. Aga keegi ei pea tundma hirmu. Otsus teha midagi uut, midagi tavatut on juba väga suur otsus. Ja seda tehes saad sa tugevamaks inimeseks. See on kindel.

On see hirm, mis juhib ühiskonda?

Adele: Jah, muidugi. Aga nagu ühiskond on konstruktsioon, on ka hirm konstruktsioon. See ei ole paratamatu.

Eva: Meil on suur visioon, et mängides sooreeglitega, suudame muuta ka inimesed loovamaks. Tahame näidata, et nende reeglite vahel, mis konstrueerivad inimese meheks või naiseks, on veel palju teisi võimalikke reegleid, mis ei sea soorolle nii kitsalt paika.

Nende reeglite ületamine on kasulik nii vaimsele kui füüsilisele tervisele. Kui oled vaba, võivad arstid asjad pakkida ja koju minna. Kunstil, mis ei muuda maailma, kunstil, mis ei tööta inimeste heaks, ei ole mingit mõtet. Me usume sellesse.

Adele: Me ei taha ühiskonda kontrollida, aga me saame pakkuda midagi, mis tekitab küsimusi. Et inimesed peatuks korraks, küsiks küsimuse ja mõtleks selle üle. Julguse, tolerantsuse ja inimeseks olemise üle.

Miks küsimine vajalik on?

Adele: Terve Prantsuse revolutsioon algas küsimusest, miks. Isegi kui sul ei ole vastuseid, on ka küsimus üksi hea. See on kõige algus. See näitab soovi saada teada, õppida uut. Ja ka kahtlus algab küsimusest.

Kas te kahtlete sageli?

Adele: Jah, iga päev. Kahtlus on hea. See näitab, et sa oled elus, mõtled ja teed otsuseid. Iga päev kahtleme endas, aga me ei taha peatuda. Me teeme, mida me teeme.

Eestis toimus hiljuti Kunstiministeeriumi-nimeline üritus, kus käidi välja mõte, et majandus- ja ökoloogilise kriisi ajal, mil raha ja muid ressursse on aina vähem ja prügi aina rohkem, on kunstnikul vastutustundetu luua juurde asju, selle asemel tuleks luua kunsti, mis ressursse ei nõua ja asju ei tooda. Kui teid vaadata, siis just see on see, mida te teete.

Adele: Kõige olulisem on vastutustunne. Meie oleme kunstnikena väga teadlikud oma vastutusest selle eest, mida me teeme ja mis sõnumit edastame ja mida endast maha jätame. Aga inimestes küsimusi tekitada ja mõtlemist esile kutsuda on ainult üks osa meie tööst. Me loome ka maale, me vajame värve, materjale. Kuid kui maalid on muuseumis või galeriis ja kui inimesed saavad neist sama emotsiooni, mis nad saavad meid vaadates, siis on need ressursid, mida me oma tööde jaoks vajame, hästi kasutatud.

Me ei ole moralistid. Me peaksime olema küll vabad, kuid kasutama kõike suure vastutustundega. Ja mitte ainult kriisi pärast, mitte ainult kriisi ajal. Aga et käituda vastutustundlikult, peaksid inimesed tegema endale kõigepealt selgeks, mida nad tahavad. Ja selleks ei ole vaja üksnes head haridust, ka süda peab olema õige koha peal. Ajudest üksi ei piisa.

 

EVA & ADELE

•    1989. aastal tegevust alustanud Saksa tegevus- ja maalikunstnikud
•    Eva ja Adele tegelikud nimed ja sünniaastad ei ole teada. Nende elulookirjelduses on kirjas vaid pikkus ning vöö-, puusa- ja rinnaümbermõõt.
•    Mõlemal on kunstiharidus, üks on õppinud skulptuuri, teine maali.
•    Elavad ja töötavad Berliinis, kuid on oma ainulaadsete ja värvikate ülesastumiste ning provokatiivse välimusega tekitanud vastukaja kõikjal, kuhu nad ilmuvad.
•    Oma performance’ites vaidlustavad nad soorolle ja ühiskonna soostereotüüpidel põhinevat ülesehitust.
•    Ise nimetavad end elavateks kunstiteosteks ning kunstimaailma hermafrodiitseteks kaksikuteks ja nende moto on «Kus oleme meie, seal on muuseum».
•    Näitus «Stereoefekt» (kuraator Harry Liivrand) on Tallinna Kunstihoones avatud 28. maini.