Afganistanis teeniva jalaväekompanii Estcoy-15 miinipildujarühma ülem räägib intervjuus, kui kaugel ollakse sellest, et kohalik politsei julgeoleku tagamise eestlastelt üle võtab ning kuidas kahest rahvusest mehed Afganistani sõja mälestuste kaudu ühise keele leiavad.
Afganistani rahvusliku politsei (Afghan National Police) üksustega tihti koos patrulliv leitnant Ivo Peets näeb politseinike iseseisvuse, tegutsemistahte ja julguse kasvu iga päevaga. Erinevalt paari kuu tagusest ajast on politseinikud nüüd valmis ka iseseisvaid patrulle läbi viima. Peets usub, et rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude lahkumise ajaks on kohalikud politseinikud ja armee valmis julgeoleku tagamise praegusel Estcoy-15 vastutusalal eestlastelt üle võtma.
Kui tihti te oma patrullidesse Afganistani rahvuslikku politseid kaasate?
Kaasame neid praktiliselt igas patrullis, et nad harjuksid käima nendes kohtades, kus on varem tulistatud ja on olnud ohtlik. Koos meiega julgevad nad sinna alale minna ja inimestega suhelda. Kui alguses ei tahtnud nad ise patrulli juhtida, siis nüüd ei ole neile probleemiks liikuda esimeste meestena ja näidata ise kohti, kuhu nad tahavad kohalikega rääkima minna. Viimane hea näide on see, et nad viisid hiljuti läbi ühe suurema patrulli nendesse aladesse juba täiesti iseseisvalt ilma meie toetuseta.
Kui tihti seda juhtub, et politseinikud iseseisvalt patrulle läbi viivad?
Viimasel ajal juhtub seda järjest rohkem. Varasemalt, nii pool aastat tagasi, oli seda väga vähe. Aga viimase paari kuuga on läinud järjest paremaks. Kuna me käime tihti väljas, siis tulevad ka meiega kaasa. Ja teotahet on nad täis – tahavad ise minna ja teha.
Miks rahvusliku politsei kaasamine vajalik on?
Sellel on mitu väga selget põhjust. Esiteks see, et nad on kohalikud ja oskavad kohalikku keelt. Nad tunnevad maastikku, õpivad inimesi kiiremini tundma. Nad jäävad siia pärast seda, kui meie siit ära läheme ja sinnamaani katsume neid võimalikult palju toetada. Ja number üks põhjus – see on nende töö. Politsei töö ongi küsitleda, uurida ja kontrollida. Samuti on kohalikud nende juuresolekul patrulli suhtes tunduvalt sõbralikumad.
Kuidas te hindate politseinike taset ja relvastust?
Hindan nende taset heaks. Politseiga koostööd tehes on näha, et relvad on neil hooldatud ja käske täidetakse kohusetundlikult. Siiani ei ole meil ühtegi probleemi olnud, et nad oleks käsu täitmisest keeldunud või teinud mingit isetegevust, mis poleks plaaniga kooskõlas. Ja mõistavad tegevust ka taktikalise poole pealt. See kõik näitab distsipliini olemasolu.
Siinne politsei on relvastatud nagu lahingüksus ehkki kergemalt kui kohalik armee. Neil on kuulipildujad, automaadid, granaadiheitjad ja granaadid. Ja nad oskavad oma relvi kasutada ning on lahingolukorras ka väga head sõdurid – oleme nendega koos tulekontaktis olnud ja õlg-õla kõrval sõdinud. Ühise plaani alusel panime vastase suhtes mehed paika ja nad võtsid täpselt selle sektori, mis oli kokkulepitud.
Kuidas kohalikud elanikud politseinikkesse suhtuvad?
Mida rohkem nad politseid näevad ja nendega suhtlevad, seda rohkem nad nende tegevust toetavad. Siin kõrbealal, kus me tegutseme, on probleemiks see, et valitsus ei ole varasematel aastatel siia oma tegevusega jõudnud ja inimesed võõrastavad sellepärast politseid. Põhiline, mis politsei ja kohalike vahel pingeid tekitab, on moonikasvatamine, mida politsei keelab ja piirab. Aga kohalikud on öelnud, et kui politsei suudab tagada neile turvalisuse, siis on nad nõus moonikasvatamise jätma. Sellepärast on väga oluline, et politsei käiks tihedalt patrullides ja näitaks oma kohalolekut. Inimesed on iseenesest sellega nõus, et saavad moonikasvatamisest loobumisel vähem tulu, aga vastu saaks turvalisema elukeskkonna. See on nende jaoks siin kõige tähtsam.
Mida politseinikud koostööst eestlastega arvavad?
Eestlastesse suhtuvad nad väga positiivselt, sest käime nendega koos aktiivselt patrullis. Alguses oligi esimene hirm see, et kuidas on läbisaamine igal tasandil. Aga see on olnud väga sujuv – kehakeel ja käemärgid tulevad abiks. Mehed viskavad isegi nalja omavahel, kuigi üksteise keelest aru ei saa. Selline vastastikune empaatia on olemas ja see on kõigi politseiüksustega niimoodi olnud.
Kui läheb pikemaks jutuks, siis kisub see tihti ajaloo peale. Kuna nad ise on pikalt sõdinud, siis küsivad kuidas meil sõdadega on olnud. Ühine teema on kindlasti see, et nii eestlased kui afgaanid on nõukogude võimu vastu sõdinud ja nõukogude terrori all kannatanud. See on üks väga tugev punkt, mis kohe liidab. Väga hästi läheb neile peale, kui rääkida sellest, et Afganistani sõda oli üks asi, mis nõrgestas Nõukogude Liitu ja seeläbi tekkis Eestil võimalus taasiseseisvumiseks. Mul on väga lihtne põhjendada, miks me siin oleme – mingil määral ka tänutundest. Kõik sellised lihtsad punktid ühendavad.
Mis saab pärast rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude lahkumist piirkonnast?
Selleks ajaks, kui me siit ära läheme, on nad kindlasti saavutanud selle võimekuse, et iseseisvalt patrullis käia. Meie asemele tulevad siia rahvusliku armee üksused ja politsei suudab jätkata iseseisvalt seda rutiini, mida nad varem koos meiega teinud on. Nähes nende tegevust ja distsipliini olen ma veendunud, et nad saavad siin üsna pea iseseisvalt hakkama.