Postimehe üleskutsele vahendada oma kogemusi ülikoolis õppimise kõrvalt tööl käimise kohta vastas mitukümmend inimest. Kogemusi oli seinast seina – oli nii neid, kes leidsid, et töötamise tõttu oli aeg küll raske, aga sellevõrre põnevam, kui ka neid, kel õpingud töö tõttu katkesid.
«Õppisin ja töötasin terve ülikooli aja [aastatel] 1988-19993 ja tean, et see oli täiesti vale. Palju teadmisi omandamata ja tudengielu elamata. Olen nagu ülikoolis käinud ja samas nagu päriselt ei ole ka. Kui vähegi võimalik, tuleks töötamisest loobuda,» leidis üks lugeja.
Kikki kirjeldas, kuidas ta kuni ülikooli viimase semestrini õpingute kõrvalt poes tööl käis. «Siis m6tlesin, et hakkan tegelema lõputööga, et ülikool lõpetada, kuid oli juba hilja. Ei jõudnud ajaliselt. /--/ Töötamise ajal olin ma väga väsinud ja vahel ma ei suutnud hommikuti end loengusse vedada, sest silmad ei tulnud lahti ja jalad valutasid püsti seismisest. Ei ole kerge käia ülikoolis ja samal ajal ka tööl.»
«Tudengina töötasin öösiti. Ränk. Loengutel jäin magama. Sain hakkama. Hoiduge öötööst,» jagab veel üks lugeja arvamust.
Ka magister tõdes, et on kaks korda õpinguid katki jätnud, sest töö kõrvalt oli seda pea võimatu teha. «Töömaht oli nii suur, et ma ei saanud vabu päevi võtta ega õhtul viiest lõpetada. See on surnud ring. Selleks et õppemaksu maksta, tuleb tööl käia ja töö peab olema tasuv, kuid siis ei jää piisavalt aega kooli jaoks. Päeval koolis käia ei saa, sest on vaja tööl olla. Mina lõpetasin ülikooli kolmandal katsel, kui oli võimalik päevases õppevormis käia ja õpingutele pühenduda.»
Mari-Liis leidis oma kogemuste põhjal, et ei ole füüsiliselt võimalik käia täiskohaga tööl ja samal ajal olla päevaõppes ülikoolis. «Kooli läksin kaugõppesse, et saaksin täiskohaga tööl käia. /--/ Töötasin teenindusvaldkonnas (me ju kõik teame, et üldiselt on graafikud väga kaootilised ja vabad päevad satuvad vahele väga juhuslikult..). Nojah, õnnestus siis poolteist aastat ülikoolis välja venitada. Vahel ei saanud vajalikel päevadel töölt ära, jätad paar päeva vahele, kohe on suured «augud» sees. /--/ Ja nii ma selle kooli pooleli jätsingi. Need, kes saavad kooli kõrvalt tööl käia- müts maha, tublid noored! Aga see kindlasti eeldab ka seda, et vanemad mingil määral toetavad ja põhirõhk on siiski õppimisel.»
Töö ajal sai õppida
Mitmetel lugejatel on õnnestunud leida tööd, kus on olnud võimalik õppida.
Jaan õppisin meditsiinikoolis ja töötas samal ajal turvamehena. «Vahetuse ajal õppisin nii palju, kui võimalik. Hommikul töölt otse kooli. Tuli ette aegu, kus 3 ööpäeva järjest ei maganud. Üritasin endast parima anda, aga pikalt ei jaksanud. Kool jäi pooleli.»
Keemiku nime all kommenteeris aga lugeja, kes töötas ülikooli kõrvalt 3,5 aastat valvurina, tehes kuus seitse 24-tunnist vahetust. «Puudutud loengud, unise peaga seminarid, pidev leiutamine, et jõuaks kohustuslikesse praktikumidesse. Kokkuvõtteks võib öelda, et sain hakkama ja karastas, töötamata ei oleks saanud õppida (kuigi olin tasuta kohal), sest poleks saanud süüagi osta, riietest ja eluasemest rääkimata. Samas, igal juhul oleks parem olnud, kui oleks saanud teha näiteks 0,25 kohaga erialast tööd erinevates laborites-ettevõtetes. Samuti, cum laudest jäi väga vähe puudu, kui oleks rohkem ressursse olnud, oleks ehk sellegi kätte saanud.»
Raske, aga karastas
Annelil oli aga kaks aastat kogemus lisaks õpingutele koguni kahel töökohal töötamisega. «Erineval erialal töötada ja õppida oli väga raske, kuid teisalt vaheldus andis jõudu. /--/ Tööd olid vahetustega ja nädalavahetused veetsin siis tööl. Umbes nädal kuust tuli ka sellist aega, kui sain magada 2-3 tundi ööpäevas poole kuni ühe tunni kaupa. Koolis sel perioodil jäin ka kõige põnevama arutelu keskel tukkuma, jäin ka seistes magama. Ainult tegutsemine hoidis ärkvel. /--/ Sellise koormusega ei ole võimalik 100 protsenti hingega asja kallal olla mitte kusagil ja selle elab üle inimene, kel ei ole pidevaid kohustusi teiste ees, puudub nn isiklik elu ja elukaaslane ning kooli- ja töökaaslased on suurepärased.
Samas nii kooli lõpetada ei ole võimalik - see töö-kool rütm saab siis saatuslikuks ja ei ole võimalik keskenduda täielikult ühele asjale - kooli lõpetamisele,» leidis ta. Annelil jäigi töö tõttu üks kõrgkool lõpetamata. Alles mõned aastad hiljem teisel katsel teise kõrgkooli minnes vähendas ta viimase aasta keskel tugevalt töökoormust ning ülikooli lõpetamiseks jättis töötamise üldse katki, alles nii sai ta diplomi kätte.«Tegelikult oli see väga vahva aeg, aga kõigile nii ei sobi.»
Õppeedukus tõusis
Nipitiri kirjutas aga, et tööle mineku järel on tema õppeedukus tõusnud. «Sain tasuta kohale, saan stipendiumi + veel palka- ja mina olen küll rahul. Pole kunagi pidanud tähtaegade lähenemise pärast öösel õppima, pigem ma ise tahan seda teha, sest siis on nii rahulik ja mõte jookseb paremini.»
Teine kirjutas, et töötas terve ülikoolis õppimise aja ajakirjanikuna, kodutöid tegi nädalavahetustel. «Ei olnud mul hakkamasaamise probleeme ei tööl ega ka mitte koolis. Ülikooli lõpetasin nominaalajaga. Jah, aega iseendale sel ajal eriti polnud ning seltsielu väga palju elada ei jaksanud, kuid andsin endale koguaeg aru, et tegemist on ajutise perioodiga. Meie kursuselt käisid eranditult kõik inimesed tööl.»
Ka M, kes on keskkooli lõpust alates tööl käinud, ei tunne, et ta õppeedukus oleks kannatanud. «Teen tööd, mida armastan ning omandan enda jaoks huvitavat eriala. See on ilmselt ka kõige olulisem faktor mitmel rindel edukas olemiseks.»
Sama leidis K: «Kui oled töö alal edukas, siis tööandja tuleb mitut pidi vastu ning päevaplaan oli tihti selline: töö-kool-töö. Ehk siis läksin vahepeal töölt ära, et natuke aega koolis olla. /--/ Tunnen ennast turul väga konkurentsivõimelisena, sest lisaks kõrgharidusele oman 4-aastast töökogemust. Koos lisadega (auto+kütus+telefon) teenin umbes kahekordset Eesti keskmist palka. Lisaks olen ka ühe ettevõtte omanik.»
Ka Merili lükkas ümber väite, et töötamise tõttu õppeedukus langeb: «Eelmine õppeaasta töötasin kohvikus ettekandjana ning minu kõik nädalavahetused olin tööl + tööpäevade õhtud ja kõige selle juures oli minu kevadsemestri keskmine hinne 4,87. Võiksin öelda, et pigem on kõik inimestes ise kinni ja just nende prioriteetides: mina loobusin meeletust pidutsemisest ja nö kolmapäevastest-Hollywoodi õhtutest ning keskendusin koolile ja hoidsin oma asju järjepeal ning võimalusel tegin ka kodutööd varem ära, minu prioriteet oli olla majanduslikult iseseisev. Olen oma otsusega enam kui rahul.»
Merilile vastuseks leidis aga mehe nime all kommenteerinu: «See ei ole kinni prioriteetides, see on kinni andekuses. Näiteks hea õpilane kulutab õppimisele 2-3 tundi päevas. Keskmiste hinnetega õpilane peaks selleks õppima 4-5 tundi, et saada häid hindeid koolis.»
Ka ülikooli teisest õppeaastast kuni kooli lõpuni autojuhina suurel kaubaautol töötanud mees, kes tegi igapäevaselt 500-600 kilomeetriseid sõite Eestis, jõudis koolis kohal käia vähe, aga ei tunne, et midagi olulist oleks õppimata jäänud. «Head sõbrad muidugi olid abiks, kes võtsid loengutes materjale ja tegid häid konspekte, mida sai õppimisel kasutada. /--/ Ei kahetse küll midagi, tore ja kiire aeg oli, lisaks sai praktiliselt kogu Eesti läbi sõidetud ja rahaprobleemid olid ka võõrad.»
Õppeedukus langes erialast tööd tehes
Rasmusel seevastu on kogemus, et kuni ta töötas lihttööl, sai kooliga hakkama, aga raskemaks muutus erialasele tööle minnes: «Esimesed kaks kursust töötasin öösiti hotellis administraatorina. Öösel olin tööl.. palju tööd nagu ei olnud ja sain enamiku kooliga seotud asju just siis ära teha. Hommikul kell kuus läksin koju, magasin paar tundi ja siis loengusse. Peale loenguid jälle paar tundi und ja tööle. /--/ Pean tunnistama, et mu õppeedukus oli öösiti tööl käies parem, kuna sain just siis jube palju koolitöid ära teha.»
Martin: «Läksin (täiskohaga) praktikale 3 aastal. Loengutes käimist tööl käimine ei seganud, küll aga iseseisvat tööd. Seetõttu tuli lõputööks võtta aasta akadeemilist. Probleem tekkis fookusega, kuna täiskohaga tööl olles kipub töö võtma esikoha ja kool tahapoole langema. Seetõttu on küllalt ka kolleege, kellel ülikool lõpetamata...»
Liis: «Kooli kõrvalt tööl käimine on tõesti võimekamatele inimestele. Kuna mina nii helge peaga ei ole, siis pean kõvasti vaeva nägema, et häid hindeid saada. /--/ Olen käinud kooli kõrvalt täiskohaga tööl ja siis mu õppeedukus alanes. Nüüd olen poole kohaga tööl, natuke raske veel on, sest õppimist on väga palju, kuid kindlasti nii on lihtsam.»
Kooliaeg pikenes
«Ülikooli algusajal korjasin UK-s maasikaid jm - selle rahaga sai tol ajal elatud mõned kuud, edasi tuli teha juhuslikke tööotsi, töötasin poes müüjana, kuid see oli liiga jäiga graafikuga ja tähendas lõpuks ikka seda, et koolist tuli loobuda, sest loengutesse, seminaridesse, praktikumidesse ei jõudnud! Võtsin õppelaenu ja jälle sai paar kuud elatud-õpitud. Niiviisi rottides möödus pea pool kooliaega - ütleksin, et vaevaliselt, sest tööl olles tagus kuklasse kogu aeg, et kooliasjad on unaruses ning koolile pühendudes painas rahamure..,» kirjeldas üks lugeja.
«Ülikooli lõpupoole sain siiski erialast tööd,» jätkas ta. «Minu õnneks oli tööandja paindlik ja sain käia loengutes ja mujal. Päevad nägid välja umbes sellised: hommikul tööle, päeval paar loengut või seminari, siis peale lõunat uuesti tööle, kust sai tulema üsna hilja õhtul, hilisõhtust poole ööni käis siis veel iseseisva koolitöö tegemine. Kuskil seal vahepeal sai vist isegi veidi söödud ja magatud. Sellise elustiili juures algas hommikune ärkamine infarktieelse seisundiga - käed värisesid ja süda peksis ja töö juures küsiti, et kas ma olen äsja baarist tulnud.. Mingil hetkel tundsin, et ei jaksa sellise tempoga elada, sest vaimne ja füüsiline tervis hakkasid kannatama. Lõpuks võtsin õppepuhkust, mille eest tööandja palka ka maksis, et kool ära lõpetada. Ülikoolitee kestis viie aasta asemel üheksa.»
Massülikoolistamine?
Üks lugeja, kes oma kogemuste põhjal leidis, et tööl käimine õppeedukust mõjutamata on küll võimalik, kuid sellegipoolest ei poolda seda.«Nimelt on Eesti ülikoolides pakutav haridus tõeline massiharidus. Latt on alla viidud ning tõelist initsiatiivi üliõpilase poolt ei oodata. Loengutes käimine on vaid väike osa tõelisest õppetegevusest. Loeng-seminar on vaid koht, kus saab õppejõult uusi suuniseid, või vahetada vajadusel mõtteidki. Aga tõeline areng peaks toimuma loenguväliselt, ise juurde uurides-õppides. Tudeng, kes tahab omandada tõeliselt kõrged teadmised, peaks võimalikult suure osa kogu oma loengutevälisest ajast pühendama enesearendamisele./--/ Sellist asja aga töö kõrvalt teha ei saaks. Ja nii ongi meil ülikooliharidusega inimesed, kes on vaid loengutes käinud, eksamid sooritanud ning lõputöö valmis vorbitud: justkui sellest piisakski. Kas piisab?»
Ülikoolis igav
A.G-l jäi esimesel katsel ülikool lõpetamata, sest kolmandal kursusel panka erialasele tööle saades kadus motivatsioon – ta ei tundnud kordagi, et oskustest või teadmistest töös puudu jääks. «Pigem arendasid head koolitused mind märkimisväärselt efektiivsemalt, kui oleks seda teinud ülikool.» Viis aastat hiljem otsustas ta aga ikkagi ülikooli ära lõpetada: «sest millalgi tuleb tööandjat vahetada, aga uus tööandja nõuab ju pimesi paberit ja esimesena lähevad paberihunti nende CV-d, kellel ei ole kõrgharidust. Läksin avatud ülikooli, mis on töö kõrvalt mõistlik, aga nüüd esines teine probleem. Nimelt oli mul totaalselt igav! Õppetöös oli muidugi üksikuid helgeid hetki, aga kui tunned eriala vastu huvi ja loed ise erialaga seotud raamatuid ja tuhnid neil teemadel internetis, oled kuus aastat teinud erialast tööd ja süsteemselt võtnud igal aastal 1-2 täiendkoolitust, siis magistriõpe ülikoolis on ikka kohutav lohisemine ja 90 protsendi ulatuses täiesti mõttetu. Ja sa teed seda lihtsalt seepärast, et ühiskond ootab sinult mingit pagana paberit! Nüüd olen magister, aga see 2 aastat ülikoolis mind märkimisväärselt pädevamaks küll ei teinud - kui üldse tegi!»
Üks lugeja kirjutab ka hilisemas eas õppimisest: «Mina olen see teise ringi tudeng, omal ajal jäi kooli minemata, läksin tööle. Nüüd olen üle 30 aasta vana ja hetkel kolmandal kursusel kaugõppes. /--/ Käin täiskohaga tööl ja ei saa just otseselt öelda, et see nüüd nii väga raske oleks. Keskmine hinne on hetkel 4,78. Samas ma ei leia, et 30 punkti semestris peaks olema otseselt vajalik. Viimane semester oli mul seni kõige hullem, paiguti tõesti ei jäänud isegi aega magamisekski. Üldiselt ma ei saa aru, miks õppija ei võiks säilitada oma normaalset elukvaliteeti ja mõne punkti vähem semestris võtta? Õppimise aeg läheb muidugi natuke pikemaks, aga keda see otseselt peale minu enda segada võiks?»