Riigikontrolli eriaruanne eesti kultuuri rahastamise kohta teeb kolm olulist järeldust: kultuuri rahastamises toimub pahatihti kasutu dubleerimine, raha jagades vaadatakse seadustest mööda ega kontrollita piisavalt, kuidas kultuuritegelased toetusi tegelikult kulutavad.
Riigikontrolli hinnangul on olukord kultuurivallas viimastel aastatel paranenud, kuid endiselt valitseb olukord, kus ühe ja sama sihtrühma toetamise või kultuuriprojekti rahastamise üle otsustavad mitu kogu.
See võimaldab topeltrahastamist: kultuuriedendaja esitab taotluse ja tema kukrusse laekuvad summad nii kultuuriministeeriumilt, Hasartmängumaksu Nõukogult, Eesti Kultuurkapitalilt kui ka Eesti Olümpiakomiteelt, kusjuures raha jagavatest kogudes istuvad sageli samad inimesed.
Näiteks on paljud kultuuriministeeriumi folkloorifestivalide programmist rahastatud üritused on saanud raha ka Kultuurkapitalist, mõni veel ministeeriumi kultuuriruumi programmist või Hasartmängumaksu Nõukogust.
Põhjus on kehvas korralduses: Eestis on mitmeid kattuvate jagamispõhimõtete ja sihtrühmadega rahastamisallikaid, mistõttu igale otsustuskomisjonile jagub võrdlemisi vähe raha.
Mitmest allikast said raha PÖFFi ning Jazzkaare festivalid. Kõik Eesti Filmi Sihtasutuse toetatud filmiprojektid on saanud raha ka Kultuurkapitali sihtkapitalist, mõned lisaks veel kultuuriministeeriumist.
Põhjus on kehvas korralduses: Eestis on mitmeid kattuvate jagamispõhimõtete ja sihtrühmadega rahastamisallikaid, mistõttu igale otsustuskomisjonile jagub võrdlemisi vähe raha.
Kuna toetada soovitakse võimalikult paljusid väärt projekte, siis antakse ühe projekti tarvis enamasti vaid osa vajalikust rahast ning projekti algatajad peavad summa kokku saamiseks kirjutama taotlusi paljudele komisjonidele. Erilist kasu sellest ei tõuse, sest lisakulud tekivad nii taotlejale kui ka taotluse menetlejale.
Raha antakse heas usus, aga reegleid järgimata
Etendusasutustele, spordiorganisatsioonidele ja rahvaraamatukogudele toetuste eraldamisel on raha jagatud õigusaktides nõutud toetusskeeme eirates ehk seadusevastaselt, leiab riigikontroll. Jutt pole väikestest summadest: 2011. aastal oli kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarve 173,1 miljonit eurot, 2012. aastal 167,6 miljonit.
«Enamasti pole kokku lepitud valikukriteeriume, mille alusel taotlusi rahuldatakse. Vahel on aga nii kultuurkapitalil, HMNil kui ka ministeeriumil jagamispõhimõtted sedavõrd üldised, et nendega võib seostada pea igasugust toetust.»
Raha jagamise üle otsustamist takistab ka info puudus: jagajatel pole teavet vara kohta, millega seoses on riigil kohustusi. Näiteks siiani pole täielikku muuseumiseaduses ette nähtud ülevaadet kõigist muuseumikogudest – kogusid ei jõuta nõuetekohaselt arvele võtta.
Tuleb määrata rahastajate sihtgrupid ja valdkonnad
Riigikontrolli pakutav lahendus on lihtne: ülesanded tuleb raha jagavate kogude vahel selgelt piiritleda. «Tegevustoetuste järelvalvet tuleb tõhustada, topeltrahastamise kontroll käib üle jõu,» nenditakse aruandes.
Samal ajal peaksid kogud hakkama selgemalt sõnastama taotluse rahuldamise kriteeriumeid ja neid ka järgima.