Reis Mustal Mandril: Alice Imedemaal

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paistab nagu matriarhaat: Põhja-Namiibia himba hõimu naised, ülakeha kaunistuseks uhked kohalikud ehted, poisiklutti kantseldamas. Naiste patsid on mätsitud kokku savi ja võiga.
Paistab nagu matriarhaat: Põhja-Namiibia himba hõimu naised, ülakeha kaunistuseks uhked kohalikud ehted, poisiklutti kantseldamas. Naiste patsid on mätsitud kokku savi ja võiga. Foto: Peeter Vähi

Mustalt Mandrilt jõuab Eestimaale teadmine, mis tunne on ohtlike loomadega tõtt vaadata, millise nõksuga lõpetada soovimatu rasedus ja kuidas lõhnavad pesemata naised.
 

Ilmselt juhtus Botswana piiril meiega midagi väga kummalist ja me kukkusime ööbimiskohas keset džunglit läbi küüliku­uru Imedemaale nagu Alice.

Õhtul magama heites uinutasid meid hüäänide itsitused, hommikul telgist nina välja pistes oli aga üllatus märksa suurem: kogu ümbrus oli täis leopardi käpajälgi. Näpistasin ennast käsivarrest, tegemaks kindlaks, on see unes või ilmsi.

Aga oli ilmsi, sest teejuht puges oma telgist välja ja jooksis hommikupäikese kiirtes põõsa poole – vaeseke oli pool ööd pidanud kannatama, sest kui ta keskööl tahtis loomulikke vajadusi rahuldama minna, seisis vastakuti suure täpilise kassiga, kes talle paari meetri pealt otse silma vaatas. Õnnetu mees kargas tagasi telki ja tõmbas luku enda järel kähku kinni.

Pärast jäljeuuringut ja kiiret džunglikohvi asusime teele sügavamale Okovango deltasse ning oleksime peaaegu otsa sõitnud leopardkilpkonnale. Väikseke oli keset teed astumas veeaugu juurest põõsastesse. Tõstsin ta üles, aitamaks teda kiiremini üle tee, mispeale ta alguses ehmunult susises, ent pärast pea sõbralikult kilbi alt välja ajas ja mulle tundus, et täitsa tänulikult naeratas.

Nagu Ruutuemandal, kes mõnikord enne hommikusööki juba tervelt kuut võimatut asja oli jõudnud uskuda, jätkus ka meie päeva algus samal moel.

Mõne hetke pärast sattusime tee ääres peale hüäänkoerte karjale, kes oli just antiloobi maha murdnud ning seda urisedes omavahel jagas. Neid koeri on kogu Musta Mandri peale jäänud kuuldavasti vaid 5000 ja nende nägemist loetakse suureks imeks. Nende jahilt tabamist võib aga üliharvaks vedamiseks pidada.

Päeva üllatustekvoot polnud ikka veel täis. Sügavamale deltasse minnes muutus veerohkus teedel pehmelt öeldes häirivaks, kuni lõpuks suutsin autoga kalale otsa sõita. Peale selle teatas mu truu Toyota Land Cruiser, et see pole talle vääriline amet, ja läks solvunult safe mode’i. Võttis pool tundi, et teda akujuhtmeid maha võttes sealt välja meelitada ja edasi sõita.

Tüdrukud käimalt maha

Pikka meelt oli edasisõiduks kõvasti vaja, sest Okovango delta on üleasustatud elevantidega, kes aeg-ajalt möödasõitvaid autosid rivaaliks peavad ega kõhkle nendega võitlusse astumast. Nõnda passisime iga mõne kilomeetri järel, kuni järjekordsed londilised meid mööda suvatsesid lasta.

Öösel oma katusetelkidest loomulike vajaduste rahuldamiseks allatulek osutus aga eriti keerukaks, sest telgi uksest vaatas sisse emaelevant, kelle jalgade taha peitus karvane, umbes kuuekuune poeg. Teisel pool võttis einet jõehobumammi koos oma järeltuleva põlvega.

Okovangost edasi viis teekond San-rahva ehk bušmanite juurde. Nahkseelikutes paljaste ülakehadega naised tegelesid oma poolkõrbelises kodus korilusega, nagu nad on seda kümneid tuhandeid aastaid teinud.

Maa seest leitakse vett sisaldav juurikas, mida riivitakse ning siis saadud massist joogiks ja toiduvalmistamiseks vett pigistatakse. Osa sellest läheb koguni selliseks luksuseks nagu pesemine, seebiks ühe teise taime lehed. Metsikute taimede tundmine pole vajalik ainult toiduks ja olmeks, vaid ka ravitsemiseks.

Loodusrahvaste kombe kohaselt ei järgi bušmani tütarlapsed alati just kristlikku moraali ning vahel tuleb ette soovimatuid rasedusi liiga noores eas. Õnneks on neil alati peal vanemate naiste terav silm, mille eest miski varjule ei jää.

Kui käima peale jäänud tüdrukut ähvardab nooruse tõttu või muudel põhjustel risk, et sünnitades hukkub tema või laps, kasutatakse taas kord taimse maailma imeväge: talle joodetakse sisse pulbrit, mis kolme päeva jooksul raseduse lõpetab.

Sanid on nomaadid, kelle eluasemeks on kergkonstruktsiooniga jurtalaadsed hütid, mis pannakse kokku vaiadest, nahast ja savist. Ümmarguse kujuga majades on keskpunktiks lõkkease, mille ümber magatakse. Kuna öösiti langeb kõrbes temperatuur talvekuudel alla nulli, pole loomanahkadest magamisriided ja karusnahksed rõivad mingi moeröögatus, millest sanid nagunii suurt ei tea, vaid eluliselt vajalikud.

Pikamaajooksu tähtsus

Sani mehed tegelevad peamiselt küttimisega, kasutades selleks kahte meetodit: mürginoolt või looma väsitamist kuni tema tabamiseni. Kihvt määritakse noolevarre külge, et relva tupest tõmmates end mitte surmavalt vigastada. Mürk on aga võimas allergeen, põhjustades paljudel saaklooma sööjatel kärnamineku. Sestap on eelistatud küttimistavaks loomaga võidujooks, kuni too väsib ja kokku kukub, misjärel talle odaga ots peale tehakse. Bušmani mehed on erakordselt sitked pikamaajooksjad.

Namiibias jõuame hererode ja himbade maale. Keele ja osalt ka kommete poolest on tegu ühe ja sama rahvaga, mida meie kogenematu silm küll kuidagi uskuda ei suuda. Hererod riietuvad pikkadesse kroogete ja pitsidega kaunistatud viktoriaanlikesse kleitidesse, peakatteks lehmasarvi sümboliseerivate kaunistustega kübarad.

Himba naised aga kannavad kitsenahast nappe seelikuid ning ülakeha ei kata nad muu kui lehmarasva ja ookrikivi segust punase värviga. Sama seguga mätsitakse kokku ka patsid, mis ulatuvad poolde selga, sest himbad ei lõika kunagi juukseid. Veel midagi, mida himba daamid kunagi ei tee, on enda pesemine veega. Terve elu jooksul mitte kordagi.

Endast lugupidav nais-himba määrib ennast eelmainitud seguga ja suitsutab end hommikul ja õhtul põleva lõhnapuuga, mis kahtlaselt meenutab kampri ja sandli segu. Ja uskuge või mitte, lõhnavad nad suhteliselt hästi.

Ühisjooni kahe rahva vahel on lisaks keelele veelgi. Nimelt on mõlemad karjakasvatajad, kelle jaoks lehm on ülima ilu ja vara sümbol – himbad löövad isegi alumised neli hammast välja, et olla rohkem lehma moodi.

Kummagi polügaamse hõimu juures maksab üks naine kaks või kolm lehma ja ühe lamba või kitse. Sarnane on ka religioon: usutakse esivanematesse, kummardatakse nende vaime, ja see kõik leiab aset läbi püha tule ja ümber selle.

Püha tuli on eraomand ja kuulub perekonna vanimale liikmele, kes selle edasi pärandab. Väikse erinevusena võib ära märkida asjaolu, et hererod, olles kunagi sakslaste poolt ristirahvaks pööratud, tunnistavad ka ainujumalat, ent ei lase esivanemate vaime sellest asjaolust suurt häirida.

Himbad seevastu küsivad, et kui jumal kirikus olemas peaks olemas, kus siis tema isa ja ema on. Nõnda et iga asja kohta võib olla mitu arusaama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles